Nädalaõmblus nr 1

Et kas käisin jaanuaris mustikal? Eiii, õmblesin üksnes ühed triibulised teksapüksid :)

Aasta esimese töö valimine käis kiiresti, korralik pühapäevaõmbleja teeb ju kõigepealt poolikud asjad valmis. Päris täpselt isegi ei mäleta, millal need teksapüksid välja lõikasin, vist millalgi suvel. Vähemalt esialgu väga sinist andev triibuline teksakangas on ostetud Saksa veebipoest Knol. Mind võlus kanga juures see, et see pole väga paks ja mis peaasi – on täiesti puuvillane. Vahel ju tahaks selliseid vanamoodsaid mittevenivaid teksaseid. Nende stretšidega mulle tundub, käib kuidagi kaasas koguaeg mingi kehitamine. Istud – ja pärast peab neid kohendama, et need rebadele ei jääks, kükitad, sääred tõusevad üles ja sinna need jäävadki? Kas teil on ka nii?

Pealegi ei leia ma poest just eriti tihti sobivaid teksaseid, enamik on minu võimsate sääremarjade jaoks säärest nii kitsad, et ma ei saa neid isegi niipalju jalga, et teada saada, kas need ülevalt sobiksid. Või siis on need puusast ja reiest laiad, või on istmikuosa kole pikk. Ise lõiget tehes ma tean, et võtan külgedelt kõverust maha ja lisan istmikule sügavust, sest kuulun nende hulka, kes pole ülearu lapikud. Ehk siis eest vaadates pole laiusel vigagi, aga küljelt :( (ei hakka parem kirjeldama).

Teksaseid õmblema sundis mind ka uus suurepärane JUKI masin, mis teeb sirgeid tepinguid (kappõmblusi) täpselt sama hästi, kui minu esimene, varem 1868. aastal sündinud vanavanaemale kuulunud ilmselt 19. sajandi lõpust pärinev masin. Ohh mis rõõm on keerata piste 3,5 mm peale ja kena paksu teksaniidiga teha pisteid, mis on täiuslikult sirges rivis ja täpselt ühe pikkused!

Pean siinkohal ütlema, et minu väga armastatud peen Pfaff, mis teeb peaaegu kõike, kui välja arvata toidu keetmine ja tolmu pühkimine, ei tee seda tavalist sirget õmblust üldse mitte nii perfektselt. Nii kui tuleb mõni paksem koht, hakkab neil uutel elektroonilistel masinatel justkui pissihäda. Tipivad ühe koha peal ja pistavad mõnikord jalad risti ja teevad sinksonk pistekese kõrvale.

Mäletan väga selgelt esimesi rohkete tepingutega õmmeldud pükse ja seda tunnet, et suudan neid tepinguid absoluutselt sirgelt õmmelda. Kahju et neid 1978. aastal tehtud pükse alles ei ole :). Tegin need oma suurele vennale, kes oli väga moodne poiss, tal oli isegi kaks väljamaa kilekotti! (Ühe, Wrangleri oma sain pärast endale. No siis see oli juba katkiste sangadega ka. Lõikasin koti kaheks tükiks ja õmblesin tükid kanga peale. Nii sain selle kauni kile(riide)kotiga veel mitu aastat käia :D).

Tahtsin vennale ikka väga ilusaid pükse teha ja kui muidu õmblesin üldiselt ümber vanu asju, siis seekord ostis ema mulle poest riide. Riie oli beežikas-rohekas ja meenutas natuke peenetriibulist velvetit, aga oli tegelikult mööbliriie! Mööbliriidest püksid tulid ülevalt väga moodsalt kitsad, nii et nende jalgasaamine oli üpris vaevaline. Tegelikult ma ei teagi, kas Nõos õppiv suur vend neid ikka kandis ka, peaks küsima.

Selle Jukiga tundisn nüüd jälle seda tepingutunnet (see ei ole reklaam).

Selgus, et kapis oli ainult värviüleminekutega teksaniiti, nii said püksid väga värvikad tepingud. Kanga puudusest polnud ma pükstele taskuid lõiganud ja ära kulus viimnne kui üks jupike. Värvli peidus otsa jätkasin lõbustuseks isegi tükikese Kihnu põlleriidega. Ja kuna taskuid ei ole, siis panin ühe karabiinhaagi võtmete jaoks.

Kas pükstel ka mõni viga külges on?

Ikka on, need nimelt ei mahu hästi jalga. Ahaa, nii juhtub, kui õmbled kokku pool aastat tagasi välja lõigatud püksid. Aga te ju teate, et mul on nüüd maailma kõige naljakam kudumisdieet, küll ma kahanen.