"Ainulaadne" lõige

Selles pole midagi uut, kui öeldakse, et iga inimene on ainulaadne ja isikupärane. Aga mina küsin, et miks peaks siis arvama, et näiteks üleliigsed kehavormid on meil kõigil täpselt ühesugused. Kuigi rõivatööstuses kehtivad igasugu standardid, olen ma veendunud, et kõikvõimalikud pekivoldid on täiesti ainulaadsed. Väga harv on vist juhtum, kui keegi kosub täiesti proportsionaalselt, no ühtviisi nii õlgadest, kõhult kui rinnalt.

Miks nii pikk sissejuhatus?

Aga sellepärast, et mul pole eriti usku, et suuremas suurusnumbris naised saaksid oma isikupärasele kehale midagi õmmelda standardlõike järgi. Niisiis haarake pliiats, joonlaud, paber ja mõõdulint ning tehke endale üks ülilihtne, aga ainulaadne pink basicu lõige. Pilte vaata eelmisest postitusest. Lõige on eelkõige mõeldud neile, kes ei suuda otsustada, kus on nende vööjoon. Kleit on ülevalt ja rinnust hästi ümber ja vööjoonelt parajalt vaba.

Olen selle konstruktisooni katsetuste käigus välja töötanud ja proovinud seda kolme eri suuruses inimese peal. Kõigile sobis, ehk sobib sullegi?

Vaata kleidi kohta tehtud esimest postitust siit.

Lõige on mõeldud õmblemiseks KAHTE pidi venivast kangast. Mina eelistasin viskoosi.

Mõõtude võtmine
Mõõda ennast pesu pealt (ilma liigse lõtvuse ega pingutamiseta):

- kaelaümbermõõt .....

- rinnaalune ümbermõõt (kui kohe rinna all juhtub olema miski voldike, siis selle voldi pealt)

- puusaümbermõõt (mõõda kõige laiemast kohast, mille leiad).....

- käsivarre ümbermõõt (kõige laiemast kohast)....

- Rinnakõrgus, mõõda õlaõmbluse juurest kaela poolt kuni rinna tippu ...

- Kleidi pikkus õlast üle rinna kuni sobiva kohani (naiteks paar cm ülespoole põlve)...

- Eestlaius. Selleks suru kummagi kaenla alla õhuke raamat ja mõõda kahe raamatu vahe...Kui võtad mõõdu ise, siis vaata, et sa raamatuid eest kokku ei suruks :)

Lõike joonestamine

1. Lõike vasakpoolne ülemine nurk on punkt A.

2. Jaga kaelaümbermõõt neljaga ja mõõda see punktist A paremale. Saad punkti B.

3. Mõõda punktist A alla 1,5 cm (punkt C) ja uuesti punktist A allapoole pool kaelaümbermõõtu (punkt D). Joonista kaelakaar, alumine sügavam on esitüki, ülemine laugjam seljatüki oma.

4. Jaga eestlaius kahega ja mõõda see punktist A paremale, saad punkti E. Tõmba sellest punktist otse joon alla.

5. Mõõda punktist E alla 1,5 cm. Nüüd saad punkti F ja välja joonistada õla.

6. Mõõda punktist F alla pool käsivarre ümbermõõdust, saad punkti H. Tõmba sellest horisontaaljoon.

7. Mõõda punktist A paremale üks neljandik rinnaalusest mõõdust. Saad punkti G. Tõmba sellest punktist alla joon. Joonista käeaugukaar.

8. Mõõda punbktist A alla rinnakõrguse mõõt, saad punkti I. Tõmba horisontaaljoon, saad punkti J.

9. Mõõda punktist A alla 50 cm, saad punkti K. Mõõda punktist K paremale 1/4 puusaümbermõõtu, saad punkti L. (ära ehmata, et pead puusaümbermõõdu nii kõrgele kandma, see on selleks, et kleit jääks vöökohast vaba ja ei oleks ka ümber puusa pingul :).

10. Mõõda punktist A alla kleidi pikkus, saad punkti M.

11. Tõmba läbi punktide J ja L sirge. Mõõda ära pikkus puntist I kuni punkti M. Mõõda punktist J saadud mõõt miinus 2 cm, saad punkti N. Joonista kleidi küljel joon sujuvaks ja ühenda kerge kaarega M ja N. Nüüd on esiosa lõige valmis.

12. Seljaosa lõike jaoks mõõda punktist M 2 cm ülespoole, saad punkti P. Punktist P mõõda 3 cm vasakule ja saad punkti O. Ühenda O väikse kaarega punktiga N. (seljatükk on veidi lühem, sest rind kergitab kleidi eest kõrgemale. Kuna seljale tuleb õmblus, on hea kui kleit ka seljalt veidi laieneb).

Varruka lõige
1. Mõõda punktist R alla varruka pikkus, saad punkti S.


2. Mõõda punktist R paremale pool käsivarre ümbermõõtu, saad punkti T.

3.  Mõõda punktist S paremale pool küünarnuki ümbermõõtu miinus 1 cm, saad punkti V.

4.Mõõda punktist T alla 1/2 käsivarre ümbermõõtu miinus 3 cm.

5. Joonista varrukalõige välja. Kontrolli mõõdulindi abil, et varrukakaare pikkus oleks võrdne käeaugukaare pikkusega.

Kuigi lõike tegemine võib lugedes tunduda keeruline, on siiski tegemist väga lihtsa lõikega, mis saab valmis üsna kiiresti. Lõige sobib õmbelmiseks kahes suunas venivast riidest! 

Järjejutt jätkub, peagi lisandub juurdelõikuse ja õmblemise õpetus.

Pink basic ehk kleit neile, kes ei suuda otsustada, kus on nende vööjoon.

Iseenesest on see minu keeleoskust arvestades äärmiselt üllatuslik, et ma mingile kleidile nii võõramaise nime panen nagu pink basic. Tõesti uskumatu, aga just selline nimetus pähe kargas. Kõik algas sellest, et ma mõtlesin, et teen ühe sellise kleidilõike, mille järgi saaks kiiresti ja kerge vaevaga õmmelda sellist kihilise rõivastuse alumist kleiti.

Minu tingimused lõikele olid järgmised:

1. Et oleks mugav, see tähendab veniv.
2. Et ebasoovitavad kehavormid (loe igasugu sangad siin ja seal) ei paistaks eriti välja.
3. Et soovitavad kehavormid (käed, rind jne) paistaks välja.
4. Et oleks parajalt lühike (arvestades vanust) ja parajalt pikk (arvestades vanust).

Kõiki neid punkte arvestades sündiski minu lõikekonstruktsioon, mis sai nimetuseks pink basic. Ma olen rahul ja kui teie hulgas on ka selliseid inimesi, kes ei suuda otsustada, kus teie vööjoon asub, siis on põhjust siia blogisse uuesti piiluda, sest lähiajal lisan siia kõigi rõõmuks ka lõike ja õmblemisõpetuse :).

Kleit on laiali laotatult mittemidagiütlevalt imelik, seetõttu olin sunnitud pildistamiseks kleidi siiski selga ajama. Kanda võib nii ja naa, sobib peaaegu kõigi rõivastega. Eriti hea tundus koos kodus leiduvate paljastavate suvekleitidega, mida muidu hirmus vähe kanda saaks, sest neil on keskmise Eesti ilma jaoks kas liiga suur kaelus või pole neil varrukaid vms.

Aga loomulikult võib tarvitada ka talvise tädi-tüüpi öösärgina.

Eile sattusin Paides kangapoodi ja ei suutnud ikka kangasteta sealt tagasi tulla. Nii tegin ühe soojaga ka ühe kirju pink basicu. Kirjuna on ka seljas väga mõnus, just täpselt selline vananaistesuve riietus.

Ühtlasi pean kiitma meie LipiLapi kangapoodi, kus ALATI leidub mõni väga tore kangas ja samas täiesti mõsitliku hinnaga. Eriti pärast seda, kui olin saanud hinnaehmatuse Haapsalu Kangadžunglis. Mulle jääb mõistetamatuks selline lausallahindluste süsteem kui müügitaktika. Kuna ma õues seda silti, et kõik kangad 60% alla hinnatud, tähele ei pannud, siis nähes miskisel puuvillasel kleidiriidel hinda 38 EUR meeter, tundus kõik kohatult kallis. Miks nad kohe asjadele õigeid hindu ei pane? Või pakuvad nad lihtsalt võimalust koolimatemaatikat korrata. Siiski üsna tülikas seal kangarullide vahel pidevalt korrutada.
Võib-olla ma olen lihtsalt väga noriv ostja. Aga mõne minusuguse ostja nad ehk niiviisi kaotavad küll.

Emad ja tütred ja sallid

Looduses räägitakse ikka toitumisahelast, aga vastavalt oma haridusele võin teile öelda, et pärandtehnoloogiline kudumisahel töötab loomulikult nii, et ema õpetab lapse kuduma ja siis jälle laps õpetab oma lapse kuduma jne. Aga tegelikult tundub, et inimene tahab ikka laulda - et heita endalt ahelad... Toitumisahelat ma siin lahkama ei hakka, aga üldiselt on see kudumisahel ka sassis.

Ehk siis, aega mul ju eriti pole ja selle vähese kulutan ka koguaeg kudumisele. Näidiste kudumisele. Mis tähendab seda, et ma üldse ei koo midagi asjalikku, mida kasutada saaks. Aga selle eest olen ma aegajalt tegelenud ahela vussimisega. Näiteks õpetanud kuduma oma ema, kes muide koob nüüd suurepäraselt. Just valmis tal kaheteistkümnes või oli see kolmetesitkümnes kolmnurkne Haapsalu rätt. Kudumisest mõnu tundmast ei takista teda ei 80+ vanus ega kehv silmanägemine. Enamik neist rättidest on küll enne ära kinkimist pildistamata jäänud, aga selle jõudsin veel pildile saada.

ema kootud rätik

 Kes arvab ära, kus on tehtud foto?

Ja siis pärast Saaremaalt koju jõudmist olid ligi nädalakese minu juures kolm vahvat lapselast. Ja kuigi oma lapsele ma ikka vist ka õpetasin kudumist (no vähemalt koolis:) ), mõtlesin, et paras aeg on ju lapselapselgi kudumisega algust teha. Siis on ikka enne kooli minekut põhiliste vajalike oskustega tutvutud ... (et siis viiulimäng ja silmuskudumine :) ).
Laps oli väga tubli ja kudus emale sünnipäevaks kena pehme alpakasalli. Et tulemus veel toredam saaks, aitasin väikse kingituselille ka tikitud sildi näol külge õmmelda. Lille joonistas muidugi laps ise (ja tikkis masin).

Väike armas sallikuduja enne salli ära pakkimist.

Emale, või õigem oleks öelda tütrele, sobis sall väga hästi.

 Ise ma olen ikka ka üht-teist teinud, aga pole pildistamiseni jõudnud.

Teen mis ise tahan aeg

Kui ma väike olin, siis just sellised ajad kirjutas oma päevaplaani mu ülikorralik suur vend. Ausalt öeldes, ma ei teagi, mida tema sel ajal teha plaanis, aga minul on just praegu see teen mis ise tahan aeg. Ühesõnaga puhkus. Kokkuvõttes tähendab see seda, et käin tööl vaid mõne korra päevas, mul pole siin hetkel ühtegi lapselast, ma ei lähe kuhugi ja keegi ei oota, et ma midagi teeksin. No võib-olla ootab ka, aga ma olen selle lihtsalt ülbelt mõtetest välja lükanud.

Ja mida ma siis sellise ajaga peale hakkan? Tegelikult teen neid asju, mida ma juba lapsena kõige rohkem vihkasin ja kõige rohkem armastasin. Kunagi vihatud tegevuste hulka kuuluvad rohimine ja marjade korjamine. Marjade korjamise olen enda jaoks nüüd mugavalt korraldanud, sest olen aiast kaotanud lõppematud sõstrapõõsaread, igat liiki olgu vaid üks või siis kaks põõsast. Rohimist on paraku küll rohkem, kui mugav tundub. Aga ütleme, et need on siis igapäevased kehalised harjutused.

Aga see tegevus, mida ma armastan just nii kaua, kui ennast mäletan, on suvine õmblemine. Lapsena õmblesime naabritüdrukutega õues nukuriideid ja see oli niiiiii tore. Suvise õmblemise kõrgaeg jääb aga kindlasti oma 25 aasta tagusesse aega, kui koolitööst vaba pikka suve sisustasin lõputu õmblustööga. Olin siis korterielanik ja lapsed sõitsid sageli suveks Saaremaale hullama. Need olid ajad, kus sai õmmeldud ka mitmed meesteülikonnad ja mantlid, rääkimata kõigest kergemast. Siinkohal hakkab kohe natuke piinlik, et pole oma lastele nüüd sellist teen mis ise tahan suve võimaldanud. No ehk see aeg veel tuleb, kus oma seitse lapselast terveks suveks siia kokku kogun. Aga praegu paraku minu töö sellist pikka puhkust ei võimalda.

Aga mida teete teie, kui teil juhtub olema teen mis ise tahan aeg?

Alustasin oma õmlustöid ikka kasti kogunenud pealmisest kihist (mäletate, alustasin jaanuarikuud teemaga - laud puhtaks kuu). Esimeseks tööks sai neerumustriline taaskasutus. Ehk siis Liepaja teiseringipoest ostetud kena seelik, millel ülemine kummiosa oli väljaveninud ja imelik. Lisasin vööjoonele sissevõtted ja tegin uue kummikanali, mille tõttu jäi järele kaks kena ribakest kangast. Need läksid kantidena käiku ühe teise riide juurde, mis oma eelmises elus oli olnud ülisuur pluus, aga kanga pehmuse ja kena halli värvi tõttu kunagi soetatud.  Sellest kõigest sai üks suvine särgik.
Kuna särgiku kandmiseks on sel suvel parajat suveilma justkui vähevõitu, siis värvisin pesumasinavärviga üle kunagi Montonist ostetud helerohelise kampsuni. Sai kena indigokarva. Kingad El Naturalista, kes teadupoolest kasutab taskasutuslikku tallamaterjali. Sellega võib suitsuhalli-sinise taaskasutuskomplekti lugeda lõpetatuks.

Uus õmblustöö valmib õhtuks :)

Ruhnu rapsoodia

Ma polnud varem Ruhnus käinud, see tähendab päriselt käinud. Kuid mõtetes olen sinna lennanud vist kordades, sest Ruhnu kudumid on mind üsna põhjalikult köitnud juba pikemat aega. Seetõttu olen läbi lugenud ka mitmed kunagist Ruhnu elu puudutavad raamatud ja üle vaadanud enamiku säilinud Ruhnu kudumeid. Kõik need eelnevalt nokitud infokillud tegid meie väikese vanaemade ja vanaisade grupiga ette võetud Ruhnu reisi minu jaoks muidugi veelgi toredamaks.

Loomulikult otsustasin ma Ruhnu laevas kududa Ruhnu kinnast.

Ühtepidi see kadunud maailma traagika ja teisalt need imelised kudumid - selle külge võib kinni jääda.
  

Need uhked viklid, ikka igale sõrmele isemoodi :)

 Ruhnu sõrmikuid võib tõesti lugeda kudujate meistrikatseks - ühel kindakesel vitsaline loodus, sakiline ranne, vitsad, kirjatud mustrid, pitsid ja igate sorti viklid. Igav juba kududes ei hakka :).

Kindad said kootud koopiana Eesti Rahva Muuseumis olevate Ruhnu kinnaste ERM A 509:5278//ab  järgi. Originaali on andnud Ruhnu naine Christine Koosh 1921. aastal vanavara kogujale August Pulstile.
Lõngaks tarvitasin Saaras müüdavat Norra päritolu HEAD kindalõnga 10/2 ja vardaid 1,25. No oli küll hea kudumine :).

Türi rüü

Tegin Valjala rõivaste valmistamisel väikese territoriaalse kõrvalehüppe. Lihtsalt tundus, et aeg-ajalt läheks vaja kohalikku Türi rahvarõivast. Minu valik langes pikemalt mõtlemata rüüle, sest mis seal salata, kaharas triibuseelikus ei tunne ma ennast just kõige kodusemalt.
Õigupoolest on rüüdest rahvarõivastega seoses üldse vähe juttu olnud. Tõenäoliselt on see tingitud sellest, et need on üsna lihtsad ja kui võrrelda neid mõne muu rõivaliigiga, siis on neid ka märksa vähem alles. Aga vaatamata sellele, et Türi rahvarõivaid on muuseumites üldse üsna napilt, on ERMi kogus lausa kaks naiste rüüd, mis kogutud Türilt.

Rüü on toimsest linasest riidest suvine ülerõivas. Mõnes paigas, näiteks Vändras ja Toril, on rüü olnud keskelt läbi lõigatud ja alumine osa kroogitud või volditud. Mõlemad Türi rüüd on aga lõikelt sarnased ja seljal kahe vaba voldina laienevad.

Säärase rõivaeseme kandmise kohta on mitmesuguseid andmeid. Mõndapidi on arvamusi, et see oli üks lihtne rõivas, mida kanti pigem töö juures. Reet Piiri toob aga oma raamatus "Eesti talurahva ülerõivas 19. sajandil" arhiiviallikatest näiteid ka selle kohta, et rüüd siiski ka pidulikul puhul tarvitati. On ka selliseid andmeid, et rüü tõmmati sandi ilma korral nö "kaitserõivana" villase pikk-kuue peale.

Naised ja tüdrukud käisid suvel kirikus, valged rüüd igaühel seljas, nagu luiged. (Karksi)

...laupäeva õhtuke, mindi terve küla ja valla noorus, saunas käidud, poistel valged hamed, kaltsad, tüdrukutel valged rüüd seljas, üheskoos õitsile. (A. Kitsberg)

Mina uurisin ERMis Türi rüüd numbriga ERM 14790. Võtsin täpse lõike, mille alusel konstrueerisin paraja lõike endale. Originaal oli lihtsalt niiii kitsas, et päris raske on ette kujutada, kui peenike see neiu või naine olema pidi.

ERM 14790 legend:
"Naeste rüü". Teinud Anna Ehrenvert Türi Kihelkonna Särevere vallas Laupal. Saadud aastal 1912, rüü vanus 75 aastat. "Teol käimise ajal kantud Laupa mõisas".
(Rüü vanus on siiski kahtlane, sest väidetavalt on selle andnud tegija ise. See saaks olla võimalik vaid siis, kui see Anna oli nii umbes 90-aastane. Oletan, et pärineb ehk umbes 1850.-1860. aastatest.) 

Rüü õmblesin hästi langevast toimsest naturaalset karva linasest, riie on originaaliga üsna sarnane. Huvitav on väike ühekordsest riidest püstkrae, mis on lõigatud seljaosaga ühes tükis. Esialgu tekitas minus isegi pisut kõhklust liivakellakujuline seljaosa, aga ootamatult ilusti langeb see seljal volti. Nii nagu originaal laineb ka minu rüü vööst märgatavalt kõrgemalt. Originaal oli õmmeldud käsitsi linase niidiga ja madalate pesuõmblustega. Mina tegin siiski veidi pattu ja lasin esimese ühendusõmbluse masinaga, aga õmbluste servad keerasin siiski kõik käsitsi.

Rüü on ise tõesti üks lihtne rõivaese, aga kui kõik muud ilusad asjad juurde lisada, siis saab isegi pidusse minna :)
Pottmütsi valmistas Maret Lehis.
Kaelarätt on ostetud Muhu taaskasutuskeskusest.
Sõlg kuulub lapsele ja selle tegi Evar Riitsaar.
Rahadega pärlikee tegi laps Tiina, kes sedagi lahkesti laenas.
Rüü all võiks kanda pikka linast särki ja vööd, minul on praegu lihtsalt üks pikk ja natuke rahvalik kleit. Muide kanda on rüüd väga mugav.

Ühtekad

No ei ole need kaksikute kleidid, sest kaksikõdesid meil ju pole, aga selle eest on meil väiksed kenad täditütred, no vanusevahega nii umbes kolm kuud. Õieti pole sellises paarikaupa kleidiõmblemises mulle midagi uut, sest õekesed Pingid jooksid tegelikult terve lapsepõlve ringi ühesugustes kleitides. Kui järele mõelda, siis isegi ei tea, mis võlus mind lastele ühesuguseid riideid tegema. Kindlasti polnud sel miskit tegemist võrdõiguslikkusega, pigem oli selles ehk mingi ühe pere tunde tekitamise moment. Ja ega selles ju midagi uut ole, isegi Helisevas muusikas kalpsasid lapsed ringi Maria tehtud ühte nägu kardinakleitides.Kandja seisukohast oli ehk asjal veel üks kõva pluss - noorem ei pidanud vanema vanu riideid kandma :).
No eks oma osa mängis siis ka kanganappus. Kui juhtusid saama ühe kena riide, siis oli ju isegi hästi, kahte kenat riiet oleks olnud hulka raskem hankida. Vahel sai kleite tehtud ka kolm, siis sai ka vennatütar samasuguse. Ja uskumatu küll, mõnikord tegin isegi neli, sest vanaema nõudis endale ka samast riidest kleiti. Sellesse staadiumisse pole mina tänaseks küll veel jõudnud:)

 Ühtekaid nii umbes 25-aasta tagusest ajaloost :). Uskumatu, et mõned neist kleitidest on veel alles ja mõnest on ka täiesti uusi lapikesi.

Teise põlvkonna ühtekate kleidiriie on ostetud Paide Lipi-lapi poest. Ma armastan seda poodi, see on just nii parasjagu suur või siis väike, et ma jõuan kõik kangad üle vaadata:) ja tühja käega tavaliselt ei lahku. Lillelised lisandid tantsuseelikujääkidest, pitsid pärit vanast pitsikarbist.
Kunagi ehk õnnestub siia ka modellidega pilt teha.

Kas ka teid on miskil ajal tabanud harjumus lastele ühesuguseid riideid teha?