Emad ja tütred ja sallid

Looduses räägitakse ikka toitumisahelast, aga vastavalt oma haridusele võin teile öelda, et pärandtehnoloogiline kudumisahel töötab loomulikult nii, et ema õpetab lapse kuduma ja siis jälle laps õpetab oma lapse kuduma jne. Aga tegelikult tundub, et inimene tahab ikka laulda - et heita endalt ahelad... Toitumisahelat ma siin lahkama ei hakka, aga üldiselt on see kudumisahel ka sassis.

Ehk siis, aega mul ju eriti pole ja selle vähese kulutan ka koguaeg kudumisele. Näidiste kudumisele. Mis tähendab seda, et ma üldse ei koo midagi asjalikku, mida kasutada saaks. Aga selle eest olen ma aegajalt tegelenud ahela vussimisega. Näiteks õpetanud kuduma oma ema, kes muide koob nüüd suurepäraselt. Just valmis tal kaheteistkümnes või oli see kolmetesitkümnes kolmnurkne Haapsalu rätt. Kudumisest mõnu tundmast ei takista teda ei 80+ vanus ega kehv silmanägemine. Enamik neist rättidest on küll enne ära kinkimist pildistamata jäänud, aga selle jõudsin veel pildile saada.

ema kootud rätik

 Kes arvab ära, kus on tehtud foto?

Ja siis pärast Saaremaalt koju jõudmist olid ligi nädalakese minu juures kolm vahvat lapselast. Ja kuigi oma lapsele ma ikka vist ka õpetasin kudumist (no vähemalt koolis:) ), mõtlesin, et paras aeg on ju lapselapselgi kudumisega algust teha. Siis on ikka enne kooli minekut põhiliste vajalike oskustega tutvutud ... (et siis viiulimäng ja silmuskudumine :) ).
Laps oli väga tubli ja kudus emale sünnipäevaks kena pehme alpakasalli. Et tulemus veel toredam saaks, aitasin väikse kingituselille ka tikitud sildi näol külge õmmelda. Lille joonistas muidugi laps ise (ja tikkis masin).

Väike armas sallikuduja enne salli ära pakkimist.

Emale, või õigem oleks öelda tütrele, sobis sall väga hästi.

 Ise ma olen ikka ka üht-teist teinud, aga pole pildistamiseni jõudnud.