Laua puhastamine 2

Emadepäevaeelsed tänusõnad tundmatule heegeldajale.
Ma ei tea, kes oli see ema, kes selle kardinapitsi heegeldas. Tegelikult ma ei tea, kas ta oligi ema, ehk oli hoopis "pikalt tüdrikupõlve pidama jäänud naesterahvas" nagu ütleb proua Kabur raamatus Meite Muhu mustrid. Aga aega pidi sel naisel olema, oli see imetillukestest motiividest heegeldus siis uneajast ja pere kõrvalt tehtud või mõne majapidamismuredest vabama peenema proua eneseteostus.

Kas see pits pidi saama köögikardinale ja millal see kõik võis olla?
Kas aknalaual oleks olnud bellargooniumipott ja laual klaasist piimapudel või ...
Ja miks oli see kardinapits puuriidas? Oli see peidetud või sinna armutult visatud?

Nii palju vastamata küsimusi.

Ja lõpuks on ta ikkagi akna ees. Minu panus selle loo juures on väikesed päästetööd ja triibuline kangas.

Komplektis kardinaga sai valmis ka üks praktiline asi. Õigupoolest juba viis aastat võtan hoogu, et midagi peaks ette võtma selle hullu kilekotimajandusega. Nüüd on need kilekotid lauajalgade külge seotud triibulises kotis - väiksed kotid väikses taskus, suured suures. Pesumasinanurk sai korda



Poolikute asjade kastis pole mingit vähenemist veel märgata, jätkub...
Päikselist emadepäeva kõigile Isetegijatele ja sõpradele!

Laua puhastamine vol 1

Kui mingi õmblustöö on vaja hetkeks pooleli jätta ja käest panna, siis asetan mina selle ilusasse punutud korvi, mis on minu õmbluslaual.

Mis te arvate, mitu tööd seal tavaliselt on? Tagasihoidlik inimene pakuks vastuseks, et umbes neli või siis seitse või... Tegelikult on neid just niipalju, et kast EI PAISTA üldse välja ja see kast ei ole just eriti väike. On asju, mis on kasti sees ja neid, mis on kasti peal ja ka neid, mis on kasti ees (kasti taga ei ole, sest kast on vastu seina .


Seadsin endale kohustuse ausal moel see kast tühjendada ehk siis mitte ei pane kastist asju kappi, vaid lõpetan need ära. Ja ei vali, vaid teen järjest, ülevalt alla, paremalt-vasakule. Enamus neist on paraku sellised, mille näitamine või pildil jäädvustamine oleks suht mõttetu.
1. Lapse T-särk tehtud 2 numbrit väiksemaks.
2. Pluusi varrukad lühemaks ja pluus kitsamaks.
3. Püksid lühemaks.
4. Üks taastarvituse poest ostetud tavaline kampsun, mis vajas veidi tuunimist. Kaunistuseks sättisin jupikese satsi-volangi ja erinevatest tükkidest kokku õmmeldud pusaketta. Materjaliks üks omaõmmeldud pluus, mis on jupikaupa juba mitmele rõivaesemele lisandiks läinud. Lihtsalt on sel kangal nii mõnusad värvid, aga kuna ta õhku läbi ei lasknud, siis pluusina jäi teine seisma.


Kampsun pidi saama küll tütrele, aga kuna meil on toimunud siin väike kollektiivne kahanemine, siis võtan hoopis endale

Tünnseelik nr 1

Nüüd siis lubatud kevadine presentatsioon tünnseelikule nr 1. Tünnseelik on minu meelest hulka muhedam sõna kui tuppseelik.

Tegelikult peaks ütlema tünnike, sest see seelik tuli ikka värvlist nii väike, et selga ma ei suutnud seda isegi hinge kinni hoides pigistada. Kuna harutada ei viitsinud, siis leidsin lihtsalt peenma pihaga kandja. Lõppkokkuvõttes tuli see tünnike aga veelgi väiksemaks teha, et hästi istuma jääks.

Selle seeliku tegemine andis taaskord veenva tõestuse, et kõik, mis kord kappi korjatud, on kunagi väga vajalik. Kangas on täiesti nõukogudeaegne, vist oli Keila vabriku toode, ostetud restitükina ja ikka väga soodsalt. Läks kõigest 25 aastat, enne kui tumesinine triibuline jälle IN on.

Ühe kevadise pluusinikerdise tegin ka. Õigupoolest on see täiesti tavaline särkpluus (Ottobre lõige, mille järgi olen vast 10 pluusi teinud), ainult esitükile panin rinna alla väikse kummi ja paelakinnise, millel mingit otsest otstarvet polegi.

Kevadpostitus

Milline imeline kevadpühadeilm - lill õitseb... ja päike paistab.



Ja laual on pasha ja hõbedakook - kõik nii nagu alati. Tegelikult minu lapsepõlvekodus pashat ei tehtud, rääkimata hõbedakoogist. Värviti mune ja koksiti, pajutibud pandi vaasi ja kõigil oli tore.

Aga lapsepõlve mitmete kevadpühade kõige toredamaks hetkeks sai pidu tantsuõpetaja pisikeses ühetoalises korteris. Kõik me pubekaohtu plikad läksime siis, kenasti värvitud muna kaasas, õpetaja juurde koju. Tema aga oli alati katnud ilusti laua, teinud kohupiimast 12 munaga pashat ja hõbedakooki. See oli väga eriline ja väga pidulik - traditsioonid, mis ilmselt pärinesid tema lapsepõlvekodust Tartust. Hiljem otsisin vanaema pärandatud kokaraamatust (Daani kokaraamat) pasha ja hõbedakoogi retseptid ja nii olen minagi neid kahte toitu ikka juba oma 25 aastat järjest vaid kord aastas teinud.



Hõbedakook on üks väga sobiv kook lihavõttelauale, sest selle sisse kasutatakse ära munavalged, mis pashast järele jäävad. Kook tuleb õhuline ja hea ning sobib süüa ka järgmisel päeval.





Panen siia ka retsepti.

Hõbedakook (hõbedasai)

8 munavalget
12 loodi (umbes 150g) suhkrut
1/2 naela (umbes 200g) jahu
1,5 tl küpsetuspulbrit
poole sidruni koor (riivitud)
12 loodi (150g) võid
1 dl mandlilaaste või tükeldatud mandleid

Vahusta munavalged hästi tugevaks vahuks.
Sega õrnalt juurde suhkur, riivitud sidrunikoor, küpsetuspulbriga segatud jahu ja mandlid.
Lõpuks nirista juurde sulatatud ja jahutatud või.
Pane taigen määritud ja mandlilaastudega ülepuistatud vormi ja küpseta 160-170 kraadises ahjus umbes 30-40 minutit.

Mune värvisime ikka ka. Lastele ja koos lastega.



Ja siis ka selliseid vanainimeste omasid

Vanaema portfoolio

Milline on parim sünnipäevakingitus emale-vanaemale-vanavanaemale? See on päris raske küsimus, sest see on vanus, kus justkui kõik asjad on olemas ja need mida pole, need tunduvad ehk meie arust hirmus vajalikud, aga ei pruugi seda mitte olla vanaema meelest. Vanavanaemad ei vaja enamasti ei mälupulki ega moodsaid saapaid ning ehteid nad ka eriti ei kanna (vähemalt meie vanavanaema mitte). Põllesid ja kitleid on juba küll õmmeldud, nii et neid peaks kah jaguma. Aga hüva mõte meie kuduvale vanaemale tundus olevat üks tore portfoolio kokku panna.

Mul tuli kohe meelde proua Riisi kirjutis memmest, kes muudkui kudus, aga ei raatsinud kellelegi sokke ära anda. Meie vanaema aga muudkui koob kõikidele toredaid asju. Nüüd siis kogusime kokku kõik uuemad ja vanemad pildid, kus kellelgi vanaema kootud asjad seljas on ja lasime pildid suurendada. Millest pilti polnud, nende asjade pildistamiseks korraldasime lausa mitu fotosessiooni. Lõpuks saime kokku toreda albumi, kus vanaema kootud kampsunid, kleidid, mantlid, sallid ja kindad kenasti sees on - ikka laste ja lastelaste ja lastelastelaste seljas. Lisaks albumile õmblesin juurde ka vardakotid, et vanaema vardatagavara koos püsiks.

Vanaema pole veel kingitust kätte saanud, nii et paluks üllatust salajas hoida.

Kevad

Elu on lill. Soe ja kahaneva lumega. Tahaks kohe moodne olla - 20 aastat noorem, 10 kilo kergem, 5 korda rõõmsam. Kanda lillelist kleiti ja teha kõike jooksujalu, mitte ajapuudusest, vaid lustist. Käsitöö on ka täna justkui käigupealt, ei miskit nr 1 varrastega kudumist ega peent tikandust, kähku, kiiresti ja moodsalt. Paljalt markeriga.

Sokid liinil Vändra-Riia

Mõned minu tuttavad kindlasti nüüd loevad, et mis Vändra? Aga lihtsalt seetõttu, et enne Vändra teeristi ei võtnud ma tööd kotist välja. Tegelikult ei peatunud ma ka Riias, vaid lendasin edasi Tbilisisse, aga lihtsalt sokk sai Riias valmis. Ja teine tagasitulles. Mis kõik juhtus vahepeal, sellest saab lugeda siit

Kuidagi on läinud nii, et vahepealne väike ringirändamine ja enne ja pärast seda kuhjunud tööd on mind käsitöölainelt kaugemale viinud. Tegelikult on terve rida asju lõpetamata ja mõned ka pildistamata.
Ma ikka hirmsasti ihkaks endale mingit seltsilist, kellega koos vastastikku pilte teha. (Kadestan siinkohal proua Marmelaadi, kes alati hiilgab siin oma toredate fotusessioonidega). Ja et seelikust üldse mingit pilti saada, tuli see lihtsalt põrandale langetada, kuigi seljas näeb see loodetavasti natuke parem välja. Seelikul on seespool erk türkiisikarva vooder ja alumine äär on selle külge kroogitud. Seetõttu on seelik selline alt suvalise pussaka moodi (seljas muide väga mõnus ja kortsumine pole probleem).



See on minu praegune lemmikkossakas-seelik, mis on absoluutne taaskasutus. Ülemine ots ja osa siile on lapse laiaks jäänud püksid ja et sobivat kangatükki sinna juurde polnud võtta, mis tundub minu kangavarude juures muidugi ilmuskumatu, siis haarasin kapist ühe meestepintsaku.

Kas teie meestel on ka kapis kasvav rivi pintsakuid, mis justkui on juba vanad, aga ka mitte nii vanad, et keegi need ära viskaks. Teiste rõivatükkidega võib ju nende eluõhtal miskit mustemat tööd teha, aga pintsakuga juba remonti või kaevetöid ei tee. Ja nii nad seal siis seisavad. Tegelikult pean tunnistama, et seeliku õmblemisega läks nii kiireks, et ma ei viitsinud oodata, kunas kallis kaasa üles ärkab, et üle küsida - ega ta juhtumisi seda kuube veel kandma ei taha hakata. Aga kuna pintsaku kadumist pole ta märganud ja minu seelikul kahtlaselt oma kuue karva taskuid pole ka tähele pannud, siis võib oletada, et nii see jääbki.

Vanade pintsakutega võib hiidlasel olla muidugi oma suhe... Toon siinkohal ära ühe hiiu loo.
Läheb hiiu vanamees mööda teed, vaatab maas surnud vares. Pistab varese kuuetaskusse "Ehk läheb taris." Järgmisel aastal pistab käe kuue taskusse, vaatab näe - surnd vares: "Ei läind taris" ja viskab varese minema.