Rasedarõivaste kodukombinaat vol 2

Täna pikka juttu ei tule, aga panen siiski üles ühe järjekordse laia kleidikese. Riie on armas väikesetäpiline ehk üsna sobilik lähenevaks jõuluajaks. Kleiti sai veidi volditud ülalt ja veidi ka alt ning seetõttu on seelikuosa voodriga. Punasega. Kleidikandja ju armastab punast. Sobiliku ehte leidsin seekord poest.

Järgmisel nädalal jälle jätkan...

Rasedarõivaste kodukombinaat

Rasedarõivaste kodukombinaat

Ma mäletan, et kui mina kunagi rase olin (see oli üpriski ammu), siis käisid rasedad ringi enam-vähem ühtmoodi ruuduliste kleitidega, millel oli ümar passe ja mis nägid välja nagu keskmine heinakuhi. Ilmvõimatult piinlik oli ilmselt olukord, kus raseda kõhu kuju oleks välja paistnud. Seetõttu pidigi see kleit kohe ülevalt hirmsasti kroogitud olema, nii et igast rasedast sai üks suur kuhi. Ja mis on siis tänane seis? Rasedatel on seljas igasugu toredaid rõivaid, mis lasevad neid kenasti naistena tunda ja mis seljatagant isegi taljet näitavad. Aga asjal on ka teine külg - neid rõivaid pole eriti kusagilt osta, ja kui tõesti on, siis noorele perele mitte just sobivas hinnaskaalas. Kiire ülevaatus meie rõivapoodides andis mõista, et rasedatel näiteks kaubamaja rõivaosakonda küll asja pole.

Otsustasin siis käivitada väikese rasedarõivaste kodukombinaadi (ärge nüüd kohe tormi jookske, minu ajavarud täidavad täiesti kohapealsed rasedad). Mõtlesin, et alustan mantlist. Riide leidsin vanadest varudest ja asusin lõiget otsima. Aga kohe algasid probleemid. Selgub, et BURDA näeb rasedaks olemist ette ainult suvel. See tähendab ühtegi mantlit ega jopet ei leidunud üheski ajakirjas. Tuli niisiis ka lõiked ise teha.

Julge inimene lööb ju kohe käärid kangasse... Ja siis selgub, et raseda mantel on piisvalt lai, nii et krae jaoks ei jää mitte riideribalatki ja varrukad saavad vajalikust 5 cm lühemad. Väike ülevaatus kapis ja oma teise elu leiab hoolega ilusast alpakalõngast kootud vest, mis kandmiseks tundus kuidagi liiga paks olevat.
Ja valmis see mantel saigi. Loodetavasti läheb lõpuni selga.

Et tumepruun mantel nii süngelt ei mõjuks, on vooder ilus roosa ja viskoosine ja et ma kohe armastan seda sisemist ilu, siis õmblesin natuke lillelist kah juurde.

Jätkan rasedate kleitidega.

Paadunud pärandtehnoloog

Mis siin öelda, ma lihtsalt pean iga asja puhul vaatama, kuidas see tehtud on? Kõigi oma uurimiste taustaks on töövõtted kolinud ka muudele esemetele. Ehk siis masintikandis padjasari "Kudujad".

Roositud kindad

Kaua on need kindad minuga kaasas käinud, küll rongis, küll praamis, sekka mõnel koosolekul ja isegi mõnel piduüritusel. Ühesõnaga öeldes, taas üks väike valvekäsitöö, mis kotikesega alati kaasa haaratud ja mida ma olengi kudunud üksnes poole tunni kaupa kohtades n, m ja... Käeseljal on Kolga-Jaani sukakirjast üks väike tükike, aga ülejäänud roositud kiri on piisavalt lihtne, et olla sündinud lihtsalt asja käigus.






Peab uue valvekudutöö võtma.

Valvekudutöö tingimused:

1. See peab olema lihtne
2. See peab olema väike
3. Lõngakrasid ei tohi palju olla
4. Muster peab olema peas

Kihnuruuduline märk

 Vahel mulle tundub, et ka rahvusliku käsitöö vallas tekivad massipsühhoosile sarnased ilmingud. Näiteks võib täiesti tunnetada, et kui sul pole Kihnu vardakotti, siis sind pole justkui olemaski. Tegelikult annab käevangus olev vardakott minu silmele tunnistust sellest, et selle omanik on rahvuslikku käsitööd õppinud kas Viljandis, Olustveres või Räpinas või on ta väga usinalt lugenud Ingrid Uusi "Mõningaid noppeid Kihnu käsitööst". Ning see vardakott ongi justkui märk sellest ringkonnast ja minu jaoks mitte niivõrd vanadest vardakottidest. Sest olgem ausad, need vanad vardakotid olid hoopis vabamad oma olemuselt ja materjalilt, lipid-lapid siit ja sealt, vanadest esemetest ja uutest ribadest, ei mingit ülearust täpsust ja kindlate mustrite-värvide sobitamist nagu selle nüüdse "märgi" puhul näha võib.

Mul on tegelikult terve rivi vardakotte, aga õhtuseks lõbustuseks õmblesin selle Kihnu-Ingrid Uusi-oma ka. Kena tuli teine nüüd küll, kuigi pisut ehk paljunähtud. Lapid on pärit siit ja sealt, 70. aastatest ja Inglismaalt Kata toodud jupikesed ja mõned armsad tükid on villausku helikunstnikult Felicity Ford´ilt Inglismaalt.

Aga mulle meeldivad ruudulappidest tekid, nende sisse on näiteks talvel teleka ees väga mõnus kerida - see lõpeb tavaliselt küll magamisega. Tegin ühe sellise kingituseks.

Ja leidus keegi, kes oli nõus kohe kingitust omastama.



Seekord siiki nii ei lähe, teki saavad armsad inimesed, kes võiksid seda kasutada oma purjekal või võtta selle lihtsalt piknikutekiks.

Muhu rahakotid

Eelmisele postitusele lisaks pean nentima, et metall ja vaselised polegi ainukesed kõrvalehüpped kudumistöölt. Vahepeal sai veidi nahaga mängitud.

Mulle on need vanad Muhu kasuka ja kingatikandid ikka meeldinud. Aga kuna kingi ma tõesti teha ei oska (selles osas ei mõista ka kellegagi koostööd teha) ja kasukat ei kanna, siis proovisin Muhu masintikandit tõsta veidi väiksematele ja käepärasematele esemetele.Tegin seda koos venna ettevõttega, et tulemus oleks ikka nö päris ja funktsionaalne, mitte mõni pealt kokkutõmmatud kukruke, mis võib ju ilus olla, aga mida kasutada ikkagi ei saa.

 Inspiratsioon Muhu vanadelt nahkesemetelt (fotod tehtud Muhu Muuseumis)



Kui need kotikesed läbivad minu range pooleaastase kasutamiskontrolli, siis müün need maha. Kas neid ka juurde tuleb, seda küll ei tea. Vist mitte.

Vaselised, monogaamid, abielurikkujad ja prostituudid

Vahel ma mõtlen, et kas see on parandamatu haigus, kui inimene tahab aeg-ajalt erinevaid asju teha. Sel juhul jään alati imetlema neid käsitöötegijaid, kes aastateviisi pühenduvad ühele teemale. Ja kuigi see viimasel ajal ka minul veidi sedamoodi õnnestub, siis tänu koolitööle tuleb ikka ette ka kõrvalepõikeid:).

Niiviisi võiks muidugi käsitöölised jaotada mitmesse gruppi:

• Osad on neist monogaamses abielus käsitööga, no näiteks Kristi Jõeste, kes on jäänud truuks kindakudumisele. (Tema on sel juhul küll "õnnelikus abielus").

• Mitmemehepidajaid  tuleb ka ette, nemad ei suuda lihtsalt lõplikku valikut ära teha. Et kas siis see või teine? Täit õnne vist ikka nii ei saa?

• Ja siis on neid, kes teevad väikseid abieluväliseid kähkukaid siia ja sinna. Näiteks enamasti ma ikka koon ja õmblen, aga vahetevahel teen vahelduseks ka midagi täiesti muud.

• Lõpuks on olemas ka prostituutkäsitöölised, kes hüppavad siia-sinna, ise omamatagi sügavamaid tundeid, aga kraabivad raasukesi teiste tegemistest. Neid on ka kahjuks palju. Et ohhooo, Marul on nii vägevad kindad - teen ka täna neid... ja homme juba vaatan, mis keegi teine teeb.

Nüüd siis tore kõrvalehüpe, mis sai teoks küll seoses Ave Matsini ajalooliste tekstiilide õppeainega.

Sai tehtud mitmesuguseid harjutusi Lembitu-aegsest käsitööst.