Ma mäletan, et kui mina kunagi rase olin (see oli üpriski ammu), siis käisid rasedad ringi enam-vähem ühtmoodi ruuduliste kleitidega, millel oli ümar passe ja mis nägid välja nagu keskmine heinakuhi. Ilmvõimatult piinlik oli ilmselt olukord, kus raseda kõhu kuju oleks välja paistnud. Seetõttu pidigi see kleit kohe ülevalt hirmsasti kroogitud olema, nii et igast rasedast sai üks suur kuhi. Ja mis on siis tänane seis? Rasedatel on seljas igasugu toredaid rõivaid, mis lasevad neid kenasti naistena tunda ja mis seljatagant isegi taljet näitavad. Aga asjal on ka teine külg - neid rõivaid pole eriti kusagilt osta, ja kui tõesti on, siis noorele perele mitte just sobivas hinnaskaalas. Kiire ülevaatus meie rõivapoodides andis mõista, et rasedatel näiteks kaubamaja rõivaosakonda küll asja pole.
Otsustasin siis käivitada väikese rasedarõivaste kodukombinaadi (ärge nüüd kohe tormi jookske, minu ajavarud täidavad täiesti kohapealsed rasedad). Mõtlesin, et alustan mantlist. Riide leidsin vanadest varudest ja asusin lõiget otsima. Aga kohe algasid probleemid. Selgub, et BURDA näeb rasedaks olemist ette ainult suvel. See tähendab ühtegi mantlit ega jopet ei leidunud üheski ajakirjas. Tuli niisiis ka lõiked ise teha.
Julge inimene lööb ju kohe käärid kangasse... Ja siis selgub, et raseda mantel on piisvalt lai, nii et krae jaoks ei jää mitte riideribalatki ja varrukad saavad vajalikust 5 cm lühemad. Väike ülevaatus kapis ja oma teise elu leiab hoolega ilusast alpakalõngast kootud vest, mis kandmiseks tundus kuidagi liiga paks olevat.
Ja valmis see mantel saigi. Loodetavasti läheb lõpuni selga.
Et tumepruun mantel nii süngelt ei mõjuks, on vooder ilus roosa ja viskoosine ja et ma kohe armastan seda sisemist ilu, siis õmblesin natuke lillelist kah juurde.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar