Müts

Mütse on tore kududa, aga ma vihkan mütse, kui neid peab kandma.

Aknast välja vaadates saan aru küll, et on mütsiilm, aga tegelikult juhtub ikkagi nii, et mütsi panen pähe ainult siis, kui mul on väga must pea. Sest ausalt öeldes pärast mütsi peast äravõtmist pean ma niikuinii pead pesema. 10 minutit mütsi - ja tulemuseks on täiesti väljakannatamatu soengutus (loe soengu puudumine), mis näeb välja nii, nagu ma oleks kaks peotäit želeed pähe pannud ja siis tükk aega juukseid vastu pead surunud.

Vahel mul ikka tekib selline vanainimesele kohane hoolitsev mõte, et peaks endale jälle mütsi kuduma. Seekordne külmalaine siis ajas taaskord lõnga vardale. (Sellised kindad kudusin juba mullu)

Müts tuli toredalt lopsakas, ei ole õnneks väga pea ümber, ehk saab seda kanda? Väike lootus on.



Et midagi teistmoodi teha, tikkisin mütsile ühe rea villaseid litreid. Need lõikasin ühest vanast auklikust sallist.
Peas pildistmisega läks asi keerukaks, nii ongi siin lihtne peeglijäädvustus.

MIdagi meestele

Jummel, minu eelmine postitus oli vaikne piiksatus, nüüd tuleks teha siin kerge sosin, sest ikka piinlikult harva saan sellele blogile pihta. Kui nii jätkub, suudan igas kvartalis teha ühe postituse. Et siis selline aastaplaan - ikkagi parem kui mittemidagi.

Sokike esitas siin aastalõpul kilomeetrise nimekirja, mina saan ilmselt väga lühidalt aasta lõpus asjad kokku loetud... Aga vähemalt näitan täna sokke (nagu Sokike). Muide need sokid on MEESTESOKID ja kuigi mulle kah värvid meeldivad, siis nii kirevaid asju pole mina mitte ise välja mõelnud - need on täiesti museaalse asja koopia. Vaat sellised edevad mehed liikusid 19. sajandil meie pisikese Eesti mõnes rannakülas.

Pisike kandekott

Kuigi tunduda võib teisiti, mahub sellesse kandekotti maksimaalselt 3 kommi:)

Puudumistõend ja vabanduskiri

Ega ma arvagi, et keegi on minu siinset puudumist märganud, aga aeg-ajalt tuleb endal selline tunne, et oleks tore siiski midagi teha ja postitada. Milles siis asi, et tööpink, kes siin siiamaanigi pidevalt kurtis, et aega pole (loe eelnenud nelja aasta postitusi), nüüd täiesti ära kadus.

Tööpingist sai mingis meeltesegaduses tudeng. Kuiski tundus, et põnev oleks kõrgharidus teemal "25 aastat hiljem", ehk siis millegipärast tundus vanaemal kohane teist korda kõrgkooli minna (statsionaari kusjuures). See toimus täiesti pidulikult ja vaatamata vanusele ulatati avaaktusel tööpingilegi püüne peal soojade sõnade saatel "Et nüüd tuleb õppima hakata" meenekotike. Ausalt öeldes pole ükski minu laps oma tudengiks-saamise kotikest mulle tutvustanud. Eeldades, et teiegi ehk ei tea, mida Tartu Ülikool värskele tudengile kingib, siis näitan kõik ette:
3 kaustikut
pastakas
riidest kott "tudengi töö on õppimine"
fitness klubi reklaam
sülearvuti reklaam
telefonireklaam
laulukoori reklaam
brošüür "Seksuaalsel teel levivad infektsioonid"
2 kondoomi



Ja nüüd siis, varustus käes, nühin muudkui koolipinki ja üldse pole enam aega "iseteha", kuigi eriala eeldaks ehk sedagi. Paar hirmpisikest asja olen siiki ka vahepeal nikerdanud. Üks nahast vardakott, millel on masintikand ja kirjusitsiline vooder.

Kinnas, mis kotikese sees käib, on kahjuks juba üsna pikka aega poolik. Loodetavasti see ikka kunagi valmib.

Ja veel üks karu lapselapsele esimeseks sünnipäevaks. Selliseid karusid olen väiksemaid ja suuremaid teinud vist aegade jooksul kümnete kaupa. Aga mulle lihtsalt meeldib see lõige.

Jubinad

Masinaga saab tikkida ka väikseid loomakesi. Tegelikult on see hästi tore, sest neid saab niiviisi korraga palju:)

Pisilillekirjaline suvi 3 ja voodipesu

Vahel ma mõtlen, et tegelikult on kurb, et kõik läheb lihtsamaks, kiiremaks, rohkemaks. Kõike tahame justkui hiirekliki-kiirusel kätte saada, aru saada, valmis saada... Kui ma laps olin, olid kõikidel voodipesudel pitsid - vanaema oli need käsitsi heegeldanud - ja palistused olid pilutatud. Eks neid oli hoole ja armastusega tehtud, et see voodi ikka igati kaunis välja näeks.



Hiljem tuli hull sitsisabade ja voodipesuriide kokkuostmise aeg. Kõike sai justkui rohkem. Algul tehti tekikottidele ikka veel augud keskele, ilusti kanditud ja puha, aga lõpuks olgem ausad, maandus tekikoti tegemise töö ikka vaid külgede kokkuõmblemisele. Ja viimaks hakati neidki ostma, sest kes neid pikki õmblusi ikka...

Olen küll voodipesu siiski palju ka õmmelnud ja seda just kangaste pärast. Aga nüüd sattus mulle näppu nii ilus voodipesusatään, et mul tekkis tahtmine mitteniivägakiiresti seda tööd ära teha, vaid kohe natuke romantiliseks minna. Selle pisilillekirjalise romantika sai Moole täna sünnipäevaks. Aga järelejäänud tükkidest mõmmikut ei saanud tema kohe mitte. Selle ma kingin mõnele titele (no kui peaks kuskil tulema, küll ükskord ikka tuleb)

Padjasatside servad palistasin seekord masinaga. Muide need palistuse presstallad pole minu käes kunagi väga hästi töötada tahtnud. Aga nüüd on mul kasutada selline, mis üldjoontes keeras ilusti ära ka jätkukoha. Et palistuse minimaalsest laiusest aimu anda, panin mõõdulindi ka võrdluseks kõrvale.

Pisilillekirjaline suvi 2

Tegelikult on natuke kurb teha selliseid suvelõputöid nagu igasugu kuivatatud liblekeste kotti toppimine. Muidugi talvel on neid jällegi hea võtta, aga siiski tõotab see varude kogumine peagi algavat sügist. Seekordsed piparmünditeekotid tegin ma Moole annetatud kangast ja minu meelest see kangas ongi kohe piparmünt, värv ja muster ja kogu see olemine.

Täna olen ma üle hulga-hulga aja terve päeva õmmelnud. See on tõeline pidupäev, sest seda saab nii harva. Aga kõike seda õmblustööd näitan alles homme.