20.12.11

Pisike kandekott

Kuigi tunduda võib teisiti, mahub sellesse kandekotti maksimaalselt 3 kommi:)


30.10.11

Puudumistõend ja vabanduskiri

Ega ma arvagi, et keegi on minu siinset puudumist märganud, aga aeg-ajalt tuleb endal selline tunne, et oleks tore siiski midagi teha ja postitada. Milles siis asi, et tööpink, kes siin siiamaanigi pidevalt kurtis, et aega pole (loe eelnenud nelja aasta postitusi), nüüd täiesti ära kadus.

Tööpingist sai mingis meeltesegaduses tudeng. Kuiski tundus, et põnev oleks kõrgharidus teemal "25 aastat hiljem", ehk siis millegipärast tundus vanaemal kohane teist korda kõrgkooli minna (statsionaari kusjuures). See toimus täiesti pidulikult ja vaatamata vanusele ulatati avaaktusel tööpingilegi püüne peal soojade sõnade saatel "Et nüüd tuleb õppima hakata" meenekotike. Ausalt öeldes pole ükski minu laps oma tudengiks-saamise kotikest mulle tutvustanud. Eeldades, et teiegi ehk ei tea, mida Tartu Ülikool värskele tudengile kingib, siis näitan kõik ette:
3 kaustikut
pastakas
riidest kott "tudengi töö on õppimine"
fitness klubi reklaam
sülearvuti reklaam
telefonireklaam
laulukoori reklaam
brošüür "Seksuaalsel teel levivad infektsioonid"
2 kondoomi



Ja nüüd siis, varustus käes, nühin muudkui koolipinki ja üldse pole enam aega "iseteha", kuigi eriala eeldaks ehk sedagi. Paar hirmpisikest asja olen siiki ka vahepeal nikerdanud. Üks nahast vardakott, millel on masintikand ja kirjusitsiline vooder.



Kinnas, mis kotikese sees käib, on kahjuks juba üsna pikka aega poolik. Loodetavasti see ikka kunagi valmib.

Ja veel üks karu lapselapsele esimeseks sünnipäevaks. Selliseid karusid olen väiksemaid ja suuremaid teinud vist aegade jooksul kümnete kaupa. Aga mulle lihtsalt meeldib see lõige.




12.10.11

Jubinad


Masinaga saab tikkida ka väikseid loomakesi. Tegelikult on see hästi tore, sest neid saab niiviisi korraga palju:)

21.08.11

Pisilillekirjaline suvi 3 ja voodipesu

Vahel ma mõtlen, et tegelikult on kurb, et kõik läheb lihtsamaks, kiiremaks, rohkemaks. Kõike tahame justkui hiirekliki-kiirusel kätte saada, aru saada, valmis saada... Kui ma laps olin, olid kõikidel voodipesudel pitsid - vanaema oli need käsitsi heegeldanud - ja palistused olid pilutatud. Eks neid oli hoole ja armastusega tehtud, et see voodi ikka igati kaunis välja näeks.



Hiljem tuli hull sitsisabade ja voodipesuriide kokkuostmise aeg. Kõike sai justkui rohkem. Algul tehti tekikottidele ikka veel augud keskele, ilusti kanditud ja puha, aga lõpuks olgem ausad, maandus tekikoti tegemise töö ikka vaid külgede kokkuõmblemisele. Ja viimaks hakati neidki ostma, sest kes neid pikki õmblusi ikka...

Olen küll voodipesu siiski palju ka õmmelnud ja seda just kangaste pärast. Aga nüüd sattus mulle näppu nii ilus voodipesusatään, et mul tekkis tahtmine mitteniivägakiiresti seda tööd ära teha, vaid kohe natuke romantiliseks minna. Selle pisilillekirjalise romantika sai Moole täna sünnipäevaks. Aga järelejäänud tükkidest mõmmikut ei saanud tema kohe mitte. Selle ma kingin mõnele titele (no kui peaks kuskil tulema, küll ükskord ikka tuleb)


Padjasatside servad palistasin seekord masinaga. Muide need palistuse presstallad pole minu käes kunagi väga hästi töötada tahtnud. Aga nüüd on mul kasutada selline, mis üldjoontes keeras ilusti ära ka jätkukoha. Et palistuse minimaalsest laiusest aimu anda, panin mõõdulindi ka võrdluseks kõrvale.

20.08.11

Pisilillekirjaline suvi 2

Tegelikult on natuke kurb teha selliseid suvelõputöid nagu igasugu kuivatatud liblekeste kotti toppimine. Muidugi talvel on neid jällegi hea võtta, aga siiski tõotab see varude kogumine peagi algavat sügist. Seekordsed piparmünditeekotid tegin ma Moole annetatud kangast ja minu meelest see kangas ongi kohe piparmünt, värv ja muster ja kogu see olemine.


Täna olen ma üle hulga-hulga aja terve päeva õmmelnud. See on tõeline pidupäev, sest seda saab nii harva. Aga kõike seda õmblustööd näitan alles homme.

16.08.11

Pisilillekirjaline suvi

Tegelikult on see olnud üsna käsitöövaene suvi ehk hoovõtu- ja paigaltvõtu- ja jummel teab veel mis töövõtusuvi. Ja väga kirju ja lilleline ka. Raskekujulist kangakorilust põdeva inimesena olen ma sel suvel hirmsasti kokku ostnud väiksemaid ja suuremaid pisilillelisi kangajuppe. No mis te arvate, kas need on kõik ära õmmeldud? Vastust teab igaüks - no muidugi ei ole.


Aga mõnest kangast on ikka midagi saanud ka. Üks Viljandi "Kangas ja nööbis" mind hirmsasti ahvatlenud kirjulilleline viskoostrikotaaž sai pikaks satsidega suvekleidiks. Moodsa kirju-kirju disaini tarvis läks käiku ka üks jupike juba vene ajast pärit väga põneva mustriga trikotaaži. Selle tükid olid küll nii väiksed, et isegi pisike õlanukivarrukas on kolmest jupist kokku pandud.



Natuke nalja sai selle kleidiga ka. Juba täiesti valmis kleiti selga pannes avastasin, et see paistab tegelikult hirmsasti läbi. Ülemine osa oli küll juba alguses kahekordne, aga seelikuossa mul sama riiet enam voodri jaoks ei jätkunud.

Et aga Viljandisse just parasjagu asja polnud, otsustasin vaadata seda kangast Tallinna "Kangast ja nööbist". Muidugi polnud. Müüja käest aga sain pahandada, kui tahtsin voodriks osta õhukest, libedat ja venivat viskoosriiet. Tema püüdis järjekindlalt mind veenda, et sellest ei saa voodrit teha, sest see pole voodririie ning tiris letile mitu polüestrit, mida ma oma ihu vastas mitte kanda ei taha.

Kui aus olla, siis poleks ma sellest väljavalitud riidest peale kleidivoodri mõistnudki midagi muud teha ja nii ostsin selle vastu müüja tahtmist ning pahast podinat siiski ära. Suurepäeane vooder sai muide. See on tegelikult sama teema, et nii mõnigi kord on müüjad justkui hämmingus, kui hakkad kardinaks pluusiriiet ostma. Kas teil on ka selliseid kogemusi?



Sellist kangast ei saa mina ka mitte poodi jätta, eriti kui see on nii mõnusalt pehme ja lödi.

24.07.11

Suveline

Tegelikult pole juba ammu midagi näpuvahel teinud või õigem oleks küll öelda - valmis teinud. Aga järgmise nädala lõpul luban endale puhkust ja siis kavatsen midagi kududa. Seniks aga paar pisikest suvist õmblustööd.
Ühed linased meestepüksid näituseks.



Tepinguteks kasutasin ära niidi, mille umbes aasta tagasi ilma igasuguse tagamõtteta täiesti impulsiivselt ostsin - oli teine lihtsalt na värviline. No tegelikult ju läks ikkagi vaja



Ja lõpuks üks pilt ka püksikandjast.



Ja sel minu jaoks üsna käsitöövaesel ajal ka üks näitamata köide, millele tegin nööbiköite (ise olen oma leiutise üle uhke, aga kindalsti on nii juba tuhanded enne mindki teinud). Kõige tähtsam asi selle raamatu juures on muidugi uhke pulmatutt. Ei tule pulmad. Ma mõtlesin end ehk millegagi "laulatada", aga tegelikult ei teagi, kas sääl altari ees nüüd jah või ei öelda ja kas mul kaasavara vast ehk liig palju või liig vähe ei ole...