Mu kamber on vallutatud

 Jajaa, täna on pühapäev ja peaks õmblema. Aga kuidas sa õmbled, kui sinu õmbluskamber on täielikult vallutatud :D

Ühe õmblusmasina taga teeb 10-ne poiss endale lapitekki, teise taga otsustas 12-ne noormees endale kraega särgi õmmelda ja siis veel üks 10-ne neiu on vallutanud triikraua ja osutab kõigile triikimisteenust. Vaba oli ainult kattemasin, aga mida sa ainult sellega ikka teed. Parem juba minna rahulikult kartuleid koorima.  Nii et ma pole täna MITTE midagi õmmelnud. 

Ja kui te muidu uskuma ei jää, siis pean tõenduseks näitama, mis siin siis täna tehti. Täitsa vinge, kui 10-aastane suudab poole päevaga terve lapiteki pealse kokku õmmelda, kusjuures üllatavalt täpselt. Üks õmblus jäigi ainult järgmist korda ootama. See mõte tuli ka väga äkitsi, et tahaks enda tuppa lapitekki teha. No ega mina ei keela...

Kusjuures isegi ruudu nurgad läksid kokku. Näitasin lapsele, kuidas kangaklambreid kasutada, kes see siis lapiteki ribasid traageldada viitsib ja nööpnõelad pole siin nii mugavad.

Samal ajal otsis teine poiss Ottobrest lõike, võttis selle maha. Märkis õmblusvarud, lõikas tükid välja ja jõudis kuni krae külge panekuni. Käivitav fakt asja juures oli minu kapis leiduv korvpalluritega riie :)

No ja mina ei teinud tõesti midagi. Lõppu lisan ühe äsja valminud töö, mida ma ei näita :). See on töö-asi.

Selline pühapäev siis sedakorda.

Kas teie kasutate kangaklambreid? Ma pean ausalt tunnistama, et mina ainult mõnikord, aga lastel tundub nendega asi lobedamalt minevat.

Vanamoodsad kiiksud

Triikimine on valdkond, kus tunnen ennast täieliku fossiilina. Jah minu lapsepõlves oli ilmvõimatu mõelda, et pesu ei triigita. Või oli siiski kusagil inimesi, kes seda ei teinud? Toas olev söögilaud tõmmati lahti, sellele tekk, siis triikimislina ja minu meelest vähemalt pool päeva kestev triikrauaga nühkimine läks lahti. Ma ei mäleta, et ma seda triikimist ja enne seda voodipesu venitamist ülemäära armastanud oleks. Aga triigitud pesu tundus olevat sama tavaline kui aastaaegade vaheldumine või õhtune AK.

Iseseisvas elus jõudsin õige pea tõdemuseni, et õmblemist ilma triikimise-pressimiseta pole mõtet toimetada. Pesu triikisin ikka ka, sest kuidas siis muidu? Alles aastakümneid hiljem olen end tabanud mõttelt, et ma isegi ei kujuta ette, kuidas seda triikimata voodipesu kappi asetatakse – see on ka põhjus miks olen laiali jaganud kõik meeltesegaduses ostetud kummiga linad. Sest pesu käib kapis ju sirges rivis :). Nojah muidugi ma tean, et enamik inimesi oma voodipesusid ei triigi, aga selles osas ma jään täiesti vanamoodsaks. 

Samas ma olen ikka üritanud oma triikimishullust sobivate vahenditega toetada. Minu nõuded triikrauale on ilmselt keskmisest kõrgemad. Aga absoluutne lemmikmasin mu majapidamises on meesinimese kingitud kalander. Tegelikult ma ei teagi, kust tal tuli mõte sellist riistapuud kinkida, hiljem pole selliseid isegi müügil olnud. Aga jah, juba 15 aastat on see suurepärane masin mind rõõmustanud. Ja nüüd jõuame siis imeväikese õmblustööni, mis ootas oma järge –15 aastat!

Kalandril oli peal plastikust kate, mis otseloomulikult ei sobinud minu pisikesse pesupesemise-hooldamise tuppa. Ajutiselt (loe 15 aastaks) katsin kalandri beeži saunalinaga, kuigi teadsin kohe, et tema katteks peaks saama pisikene lapitekk. Lappides leidis koha ka mu lapsepõlve seelik ja mõned uuemad kangajäägid. Selline tagasihoidlik beež-roheline kolmeruutmeetrine toake, kus on palju nööpe :)

 Teine pisitillukene õmblustöö on pelgalt palistamine. Ehk siis mõned kardinad. Minu lemmikud on valged või kreemid õhukesed puuvillased kardinad, millest mõnusalt valgus läbi kumab. Õmblen ma neid eranditult kleidi või pluusikangastest, sest kardinakangaste hulgas pole üldse nii ilusaid :) Ja pealegi on kardinakangad enamasti ka tükk maad kallimad. Nüüd siis väikeste valgete sissekootud täppidega valged kardinad mu lapsepõlvekoju.

Millised teie kardinaeelistused on?

Täitsa pekkis

Selle nädala õmblustöö sai alguse sellest, et juhtusin üle tüki aja ostma uue BURDA. See oli see erinumber "für vollschlanke" – no sakslased kohe oskavad ilusti öelda, see tähendab siis Burda täissaledatele ehk siis maakeeles öeldes paksukestele :) või siis otseöeldes neile, kes on täitsa pekkis.

Mõtlesin, et proovin ühte laia, kroogetega pluusi lõiget, oli teine kohe esikaanel eksponeeritud. Selgus et kõige väiksem number on 46, korraks mõtlesin, et ehk peaksin siiski väiksemaks tegema, aga noh, las see pluus tulla siis selline lahe...

Koukisin kapist välja toreda Morrise õhukse puuvillase kanga, mis iseenesest sobiks rohkem 6-aastase tüdrukukese kleidiks kui peakuuekümnesele vanaemale. Lõikasin pluusi välja ja alustasin hoolsalt kaelusest. Kui peaaegu kõik sai kokku õmmeldud siis saabus tõde – täitsa pekkis...

Keskelt oli pluus hirmus lai ja kuna kangas väga langev ka polnud, siis näis nagu keskmisest suurem heinakuhi. Varrukad olid samas üsna kitsad ja kõrge kaarega, mille tagajärjel käsi eriti liigutada ei saanud. Ja mis uskumatu õnnetus, kaelaava oli lootusetult väike. No kas nad tõesti arvavad, et kui inimene on see vollschlanke, et tal siis kael on peenike nagu spagett. Ja ma olin selle kaeluse juba täiesti ära töödelnud. 

Ühesõnaga, kuidas see laul nüüd oligi, et "kleit jäi väikseks ja läks kleidimaale tagasi..." See pluus muutus nüüd lapitekitükkideks. Ilusad tükid said.

Aga ega see pühapäev sellega ei lõppenud. Võtsin endatehtud absoluutselt mõnusaima lõike ja jupi triibulist viskoosi. Väikesed lõikearendused ja valmis see saigi – parajalt vaba ja mõnus, kroogitud varrukate ja ühe punase nööbiga. Otsisin kapist välja isegi oma punase nööbikee. Käsitöökingad Julia Bo.

Seitse patja ... seitse tekki

 Seitse patja, neli tekki, siidisukad, samovar...

Jajaa, seitse patja, aga ka seitse tekki... Ühel ilusal ennejõulusel päeval jõudsin lõplikule otsusele, et ma pean tegema remonti. Lastetoas laiutasid kolmekohaline mudilaste sahtelvoodi ja isegi imikuvoodi. Kas mul on siin mõni mudilane – ei ole, kõik on suured koolilapsed, jah 7 koolilast. Ja tuleb likvideerida iseenesest seinast veidi kärisenud tapeet ja muud 20 aastaga tekkinud vigastused. 

Titevoodit oli juba pikemat aega kasutatud ainult voodiriiete paigalduskohana. Ükskord ostsin isegi ühe hoiukasti, aga sinna mahtus ju ainult üks tekk+padi. Aga kui inimesi on aegajalt 14. Te kujutate ette seda õhtut, kui kõik on juba uimased (eriti mina) ja siis tuleb korrapealt leida 14 inimese voodipesu ja keegi ei mäleta, milline tal eelmine kord oli :D. Otsustasin siis tõesti soetada 7 tekki ja patja (vanad läksid otsima väiksemaid lapsukesi). Ja nüüd jõudsin seoses pühapäevaga ka lõpptulemuseni – igaühe tekk ja padi ja lina on spetsiaalses kotis, mille ta usutavasti ise üles leiab. Kuhu säärane kotiladu sättida? Õmblesin kotid sellised, et need näeksid koos sisuga välja nagu suured padjad. Kinni käivad kõik pika lukuga. Ja need padjad siis sokutasin mööda voodeid laiali :D.

Esimesena said juba veidi aja eest valmis kaks suurt "patja" vastremonditud tuppa. Kotid on õmmeldud vanast laudlinast, mis sobis hästi värskelt paigaldatud tapeediga. Ärge nüüd arvake, seda voodikatet ma ei heegeldanud, see ootas minu remondiaega ühes kohalikus teiseringi poes. Kui ikka 2,5x2,2 voodikate maksab 25 eur, siis tuleb talle võimalus anda.

Nüüd on kõik kott-padjad valmis. Teise tuppa said sellised lõbusad. Pealmise puuvillase kanga olin kunagi kupongidena soetanud mu lemmikumas netikangapoes stoffe.de. Tagumised pooled on järjekordselt taaskasutuses laudlinatükid. Nende patjade puhul on eriti lihtne meelde jätta, millises su voodiriided on.

 Kuidas teie oma tagavaratekke ja patju hoiustate?

Kingitused

Isetehtud kingitused on nii toredad, aga alati pole nende tegemiseks kahjuks aega. Eriti vahva on kui saad isetehtud kingituse lapselapselt, mina näiteks sain :). Väga praktiline kink kusjuures, see ülemine asi on muide potikaane valvur.

 Ja siis tegin oma lapsele kingiks elutoa lapiteki. Aegade jooksul on tehtud ju igasuguseid lapitekke, aga millegipärast on minu kõige lemmikumad ikkagi täiesti tavalistest ruutudest sellised kohevad tekid. Mõned peetud meestesärgid ja kõikvõimalikud riidejäägid leidsid ka ühtlasi kasutust. Ja nagu alati olin lappe lõiganud nii palju, et nüüd saaks veel ühe sellistes toonides teki.

Ja vanaisa tegi kaksikutele 10. sünnipäevaks elektritõuksid. Pilt tuli teha lumehanges ja usutavasti on lume sulamine väga oodatud, et saaks tõukse päriselt proovida.

Pühapäev on täna...

 See oli juba jupimat aega tagasi, kui otsustasin, et pühapäev olgu hingamise päev ja see tähendas õmblemist, sest mis saaks olla veel lõbusam puhkus, kui midagi õmmelda. Uskumatu küll, suutsin peaaegu poolteist aastat järjepanu sellest reeglist ka kinni pidada. Jah, natuke igatsen neid aegu. Ja pean eneselegi tunnistama, et keerukamaks kui õmblemine, osutus nende õmmeldud asjade pildistamine ja postitamine. Aga samas oli see mõnes mõttes ka järjel hoidev. Kuidas sa siis ei postita, kui on pühapäev.

Kas ma olen ka pärast õmmelnud? Loomulikult, kuid ikka on nii, et aeg kuidagi lippab ja postitamine jääb...

Kui õige prooviks. Üritan nüüd riburadapidi mingid veidi varasemad ja ka muidugi uuemad tööd siia lisada. Õmblemine ON mõnus.

Miks ma seda teen? Väga sageli juhtub siiski, et mingit asja on lihtsalt vaja, näiteks kui vana ei sobi (loe - ei mahu). Nagu selle kleidiga. Kui peres on selline pulma-aastapäeva traditsioon, et iga 5 aasta tagant tuleb lasta kogu perest foto teha, siis natuke naljakas oleks ju ka, kui kõigil piltidel oleks üks ja seesama kleit (või muidugi oleks eriti äge, kui selga läheks see aastatetagune pruudikleit!) 

 

Kleit sai väga lihtne – vaba lõike ja ülilaiade varrukatega. Kangas ikka seesama LipiLapi poest, millest olen õmmelnud juba 7 kleiti. Seekord on varrukatel pealpool läikiv pool. See on ainus sünteetiline kangas, mida ma olen nõus kandma (miski comfort märkega) Kuld-hõbe kingakesed Vivian Vau. "Rookrooni" kõrvarõngad Merle Randmäe LÕÕM.

Nii me siis välja näeme 40 aastat hiljem – detsember 2022 (ehh, tegelikult ma pole nii vanagi :)). Fotod tegi Rene Türk stuudios Lumiere.

 

 Ja neljakümne aasta jooksul on meid saanud parasjagu palju, üks habemega poiss on ka pildilt puudu. Ja eriti tore on see, et kõik kleidikandjad oskavad endale ise kleidi teha :).

Poolelijäänud postitus

Aeg lippab kiiremini kui kangas õmblusmasina all. 

Sellise lause leidsin oma blogist avaldamata, aga kahe aasta eest salvestatud postituse algusest. Aga edasi lippas aeg täiesti kurvalt ja see postitus jäigi lõpetamata. Täna pöördun kahe aasta taha tagasi ja alustan uuesti. 

See toonane postitus oli minu ema imelistest kudumitest, aga siis viis haigus ema igaveseks taevaste taha ja sellest ajast polegi ma blogisse midagi lisanud. 

Tänaseks on neid kahte viimaseks jäänud kampsunit juba palju kantud ja üks neist on suure tõenäosusega ka juba veidi väikeseks jäänud.

Aasta oli siis 2020, kui esimene koroonalaine sulges terve Saaremaa muust maailmast. Ema jäi üksinda Saaremaale oma korterisse isolatsiooni. Organiseerisin siis talle kulleri abiga (postipakke ikka sai õnneks saata) poolteist kilo merekarva lõnga ja algas kõige kummalisem telefoni teel kudumine. See tähendab tegime üle telefoni koos kampsunilõiget, et ema saaks lapselapsele kampsunit kududa. Kui kampsuni tükid valmis said, oli lõnga siiski veel hulka järel. Ja nii sündis samasugune kampsun ka lapselapselapsele – lõiget tegime jälle telefoni teel. Kui Saaremaa lõpuks lukust lahti keerati, olid ka mõlema kampsuni tükid kootud, kudusin siis omalt poolt kampsunitele juurde kaelused ja õmblesin kampsikud kokku. Need said väga toredad.

Mu ema armastas kudumist väga ja õnneks armastatakse neid kampsuneid ka kanda. Elu on ettearvamatu – ühteäkki võib aeg siin maamunal toimetamiseks otsa saada, aga mälestused jäävad ja isegi kampsunid jäävad. 

 

Panen nüüd viimast korda postitusele sildi – emaga koos tegime.

Ühe kaelkoti lugu

Ei teagi kohe, kust otsast seda juttu küll alustada, järgnev teema on minu jaoks üdini läbipõimunud vähemalt kümnest eri kihist, otsapidi on see hobi, teisalt puhas nauding, kolmandast küljest isegi nagu töö ja lõppkokkuvõttes suur hulk toredaid kokkusattumusi, mille tulemusena on praegu Eesti Rahva Muuseumis üleval Kudujate Koopiaklubi korraldatud Maailma suurim Muhu sukkade näitus. 

Mis seos siis minul sellega on? Ma pole ju isegi mitte muhulane, sest sündisin Muhust tervelt 3 km kaugusel Saaremaal ;)...

Katsun oma seose lühidalt kirja panna:

7 aastat tagasi tuli mul selline mõte, et kutsuks Fb ellu ühe Kudujate Koopiaklubi, 2 aastat tagasi tuli mul selline mõte, et kooks ühed päris ehtsad Muhu sukad, aga kutsuks teisi Koopiaklubi kudujaid ka selles hullumeelses väljakutses osalema ja poolteist aastat tagasi tuli mul selline mõte, et Koopiaklubi võiks oma sukkadega osaleda ERMi osalussaali näituse tegemise konkursil. Ja siis sai minust algatuseks projektikirjutaja ja ühel päeval koos Anu Kaburi ja Heli Kiverikuga näituse kuraator. Me üritasime seda kõike teha nii hästi kui suutsime ja natukene pareminigi veel. 

Aplaus Koopiaklubile, kus rohkem kui 50 naist kudus ligi sada uhkeimast uhkemat sukapaari, aplaus ERMile, kes nõu ja jõuga näitust korraldada aitas ja tänu kellele täitus meie soov, et näitusel oleksid väljas ka kõigi Eesti muuseumite vanad Muhu kirisukad. Aplaus Saara Kirjastusele, kes aitas kaasa näituse kujundusele, kataloogi valmimisele ja ka rahalise sponsorina aitas näitusel teoks saada. Ja lõpuks aplaus kõigile näitusekülastajatele, kellele meie näitus meeldib. 

Elagu Muhu sukad!

Ma ei hakka siia pikemalt kirjutama, sest seda kõike võib lugeda näituse kataloogist ja pealegi saab ERMis näitust veel 31. jaanuarini külastada ning oma silm on ikkagi kuningas!

Üks pilt näituse avamiselt.

Eesti muuseumites leiduvad Muhu kirisukad näitusel.

Kavandasin näitusele kuus üleelusuuruses sukapuslet, mida kokku pannes võib saada 30 erinevat sukka :).

Nii me Kudujate Koopiaklubiga seal näitusel koome – elusuuruses "koopanaised" justkui koopiad, aga igaüks siiski oma näo, oma nime ja täiesti iseenda Muhu sukaga :)

2 x Anu näitusel. Aitüma Kadri Tüürile, kes aastal 2009 ütles, et ilmselt Anu Kabur on just see inimene, kes kõige vahvamalt oskaks Muhu käsitöö raamatuks kirjutada. Tal oli tuline õigus (kui sa ei usu, loe raamatut "Meite Muhu mustrid"). Täitsa imelik kohe, et me enne üksteist ei tundnud, meil on ju üks nimi, 11 päeva vanusevahet, sadu ühiseid lapsepõlvetuttavaid, peaaegu ühel ajal oleme Tallinnas õppinud käsitööõpetajaks. Siin seina peal me koome oma sukka täitsa vaikselt, aga tegelikult on Anu just see Muhu naine, kelle seltskonnas võib ennast oimetuks naerda :D.

 Aga nüüd siis lõpuks Muhu kaelkotist

Ükskord juba kirjutasin siin, millist märgilist tähelepanu on teatavates ringkondades osutatud Kihnu vardakotile (loe siit) ja veidi hiljem olen kirjutanud ka hiidlaste vardakotist (loe siit), aga tänane lugu räägib natukene Muhu vardakotist.

Muhulased olid 19. sajnadi lõpu – 20. sajani Eestis ilmselt ainsad, kellele meeldis vardakotti kanda kaelas, teised sättisid selle ikka pigem käevangu. Need valgest linasest (tundub, et sageli taaskasutuskangast) kotid olid üsna lihtsad. Kaunistus, milleks võis olla kas masintikand või ka väikeste ristpistemotiivide rida, tehti ülemisele servale ning kotikesele lisati ilus kaelapael. Kas kiripael või sukapaela meenutav pael või tuttidega nöör või ka ostupael. Selliseid kotte pole väga palju alles, aga üks neist asub Ungari Etnorgaafiamuuseumis, kaks ERMis, vähemalt kaks ühe kena inimese erakogus ja üks ka Eesti Vabaõhumuuseumis.

Sellest viimasest otsustasingi ERMi sukanäitusele õmmelda koopia. Kasutasin vana linast riidetükki. Väikese tikandi, vingupaela (siksakpaela) ja koti endaga polnud probleemi, aga kust saada säärane ostupael, mis kaela ümber panna? Muhulased teadupärast armastasid ka uhket poekraami. Otsisin siit ja sealt, tulemuseks pidin nentima, et kui mingi natukenegi sarnane muster mõnel paelal juhtub olema, siis materjal on nii silmapaistvalt sünteetiline, et rikuks kogu koti. Otsustasin siis selle paela ka ise teha. Võtsin Muuseumikoti pildilt jäljendi, programmeerisin selle järgi tikandi ja asusin masintikandiga endale paela tootma :). Kõige keerulisem oli muidugi teha paela servi, et need ei jääks kohmakad ja samas ei hargneks...

Muhu vardakoti koopia on praegu näitusel koos ühe ERMi kogust pärit eriti edeva Muhu tooliga.

Lõpetuseks lisan oma sukad, sest pole ju neidki siin blogis eksponeerinud :). Mustrid on kokku kombineeritud erinevatelt Muhu kudumitelt, kärbsed näiteks pärinevad ühelt vana sõrmkinda pöidlalt. Siilik on vana ja kootud ilmselt eelmise sajandi alguses Tupenurme külas.

Ja veel – minge Eesti Rahva Muuseumisse meie näitust vaatama, saate halli sügisesse korraliku annuse Muhu värvirõõmu!