Väga värviline

Ma sain kutse ... oma sünnipäevale. Ainsaks tingimuseks - värvilised kingad.

Tradistioonid võivad käsitööinimesel ilmneda ka üsna kummalisel kujul. Seekord siis nii, et läksin kohalikku kangapoodi ja ostsin juba kolmandat korda täpselt sama pidukleidiriide. Seda muide seitsme viimase aasta jooksul (esimene kleit sellest). Lubasin müüjatel panna kangarullile minunimelise sildi:) ja kõigile soovitada, et see ON üks parimaid kleidiriideid, mida inimene võiks endale tahta. Ja isegi vaatamata sellele, et sildil on märge polüester, on see äärmiselt kehasõbralik (mingi erikangas). Olgem ausad, ka kallis. See on ilmselt põhjus, miks ma juba kolmandat korda seda kangast sealt letilt üldse leian.

Aga:
1. Seda on ülihea õmmelda ja pressida.
2. See langeb väga ilusti ja on parajalt raske.
3. See ei kortsu üldse.
4. See kangas on pealt matt ja suures plaanis veidi triibuline, aga seest läikiv ja väga hästi langev.
5. Läbi ei paista, aga õhku laseb läbi.

Selline värviline (õnneks oli seekord saada mitut värvi) paatkaelusega lihtne lühike hõlst. Et plaanitud 13 cm läbimõõduga nööpidest kaelaehe mitte õigeks ajaks ei valminud, läksid esialgu käiku kaks suurt ja läikivat nööpi.

Ja niiviisi nägid välja värvikad inimesed, kes olid minu suureks rõõmuks ka kohale kutsutud:)

Triibikud

Sebra

on triibuline

triibuline

sokk

on triibuline.

See on olnud tore aasta. Aasta tihedat tööd ja kudumist. Ja uus aasta toob selle töö kindlasti ka nähtavaks. See on olnud sokiaasta:) - olen uurinud üle ligi tuhat vana sukka ja sokki. Paljud on ehk üllatunud, aga see on olnud uskumatult huvitav.

Need sokid siin on tavatriibikud. Kootud praamis ja bussis, lihtsalt niisama, käesoojenduseks. Ja kui kõik ausalt ära rääkida, siis lõppes enne teise soki otsa lõng. Nii et ühte otsa kudusin ja teist harutasin:).

Pehmed pakid

Jajaa, just need samad, mis teadupoolest meestele ei meeldi. Et pakk olgu ikka kandiline ja kõva. Selliseid ihaldatavaid kandilisi ma ise teha kahjuks ei oska (no kui kandilised raamatud välja arvata). Seda rõõmsam on lugeda, kui keegi kirjutab jõuluvanale - soovin pehmet pakki. Just nii, et lihtsalt pehmet.

Seekord päkapikk siis nautis personaalsete pehmete pakkide tegemist. Kõigepealt said pehme paki õekesed sinisilmad. Suurema pluusi jaoks leidis päkapikk lõike Ottobrest ja see läks käiku üsna üks-ühele, kui välja arvata mõned pisikesed sätendavad swarovskid kaeluses. Pisikese kleidikese tarvis meisterdas päkapikk aga lõike ise, sest millegipärast arvavad lõikeid tegevad tädid, et kõik need, kellel on pikkust nii umbes 74 cm, peaksid kandma ülilaiu lotendavaid kleite, kuhu tegelikult mahuks sisse umbes kaks väikest tüdrukut.

Suures jõulutuhinas unustasin muidugi tegemata korralikud pildid ja eks nende saamiseks olekski pidanud hirmsalt pingutama, sest küünlasära ei anna just niipalju valgust, kui pildi tegemiseks ligilähedaseltki vaja oleks. Vaatamata kehvadele või sisuliselt puuduvatele pildistamistingimustele, pole me siiski loobunud juba aastakümnetesse ulatuvast kombest, et esimesel advendil asendatakse meil elektrilamp küünlalühtriga.

Kleidike jäigi sedakorda seljas pildistamata ning ehk lisan siia veelgi mõne pehme paki:). Tegelikult on pehmed pakid käsitöölise üks suuremaid naudinguid. Kas teile tundub ka nii? Jätkuks vaid kõigile neid, kes pehmeid pakke ootavad.

Esimesed jõulud

Mulle on alati meeldinud lastele õmmelda. Eriti väikestele. Sest kui riided just ei pigista või pole liiga karedad, siis nemad on tulemusega alati rahul. Kunagi üsna ammu õmblesin oma väikestele lastele peaaegu kõik riided ise. See oli 1980-ndatel tegelikult ka ainus võimalus mingeid enam-vähem ilusaid lasteriideid saada. Ja see õmblemine oli väga tore! Mida aeg edasi, seda vähemaks jäi kuidagi aega, aga õnneks õppisid lapsed ise endale õmblema.
Lastelastele õmblemiseks on aega millegipärast veel vähem ja neid on ka poole rohkem:). Aga puhkuseks töiste käsitööde kõrvalt tegin Miinale ja Joosepile riided nende esimeseks jõulupeoks. Kui ikka inimene oskab juba korralikult püsti seista, siis peab tal ka pidukleit või pidupüksid olema:).

Lastele õmblemine on ikka äraütlemata vahva! Ja pealegi pole natukenegi sarnaseid tüdruku ja poisi riideid kuigi kerge poest leida.

Kangad ja nööbid on taaskasutuses. Kui peol peaks juhtumisi palavaks minema, siis saab seeliku kleidi pealt ära võtta. Joosepi vestikese leidsin seekord poest.

Olla või mitte olla, masinaga või käsitsi - selles on küsimus...

Aeg muudab inimesi ja muudab masinaid ja ilmselgelt muudab see ka käsitööd.

Kui näiteks 120 aastat tagasi  mõni Muhu Juula või Ingel üritas peenelt ja kenasti õmblusmasinapisteid käsitsi järele teha, sest väga hinnatud oli ju õmblusmasina olemasolu, siis täna nähakse hirmsasti vaeva, et masinaga kuidagi nii tikkida saaks, et see paistaks justkui käsitsi tehtud olevat. Vaat selline pöördeline suhtumine siis masinatesse.

Ja igavesti kestab arutelu selle ümber, kas rahvarõivaosade masinaga tikkimine on täiesti sündsusetu tegu või mitte. Arvamusi on igasuguseid. Mõnele tundub see pühaduseteotusena, mõnele mitte. Mina kui sukakuduja tahan selliste ekstreemsete eitavate hoiakute suhtes ettevaatlik olla. Sest olen näinud küll ja rohkem rahvarõivategijaid, kes oma rinnaga kaitsevad ainult ja ainult käsitsi tikkimise võimalust ja panevad oma komplekti juurde jalga valged NAILONsukapüksid! Vaat siin võiks sukakuduja näha pühaduse teotamist, mis ei seisne ainult masinas või inimeses, vaid ka üsna sobimatus materjalis. See näiteks oleks peaaegu sama, mis voodrisiidile masinaga tikitud käised.

Aga kus on siis minu rahvusliku masintikandi valulävi? Jah, Muhu lilltikandit ei hakka ma MITTE kunagi masinaga tegema. See oleks sellest gaasimaskiga lille nuusutamise rubriigist. Ma jätan siin kõrvale Muhu vanameistrid, kes omal ajal nö manuaalselt masinaga tikkisid. Selles oli siiski mingi emotsioon, aga automaatse masinaga? Ei.

Selge see, et kõige mõistlikum valik oleks masinaga teha ainult Muhu masintikandit:)

Kui iseenesele rahvarõivaid tikkides on tegelikult väärtus ka selles käsitsi pistmise tundes, tulemusest rääkimata, siis rahvatantsurühmade riiete puhul olen mina tolerantsem. Miks mitte teha ristpistet masinaga? Selge on see, et see on odavam variant. Muide mitte väga odav, sest hea tulemus sõltub ka siin inimesest. Kui hästi on tehtud programm, valitud materjalid jne.

Ehk on vaen masintikandi vastu alguse saanud ka kehvadest näidetest ehk mannetust masintikandist? Või on see vaen natuke ka ajalooline - esimesed õmblusmasinad peksti teadupärast puruks käsitsiõmblejate poolt, keda ähvardas tööst ilmajäämine.

Helme särkide 16 varrukavärvlit said meil kolme peale - mina, minu suur laps ja masin - igaljuhul tikitud.
Aga kus on sinu masintikandi valulävi? Ja kus siiski lõpeb käsitöö? Kas masin võtab selle meilt?

Kleidid, kurvid ja kodinad

Kui arvestada tõsiasja, et ma pole õmbleja, siis olen ma elu jooksul üsna palju õmmelnud. Kummalisel kombel on selleks iga kümne aasta tagant tekkinud uus motivatsioon. Ootan huviga, millisel põhjusel õmblen järgmised kümme aastat. Mäletan selgelt neid mõttemuutusi.

Esimesed kümme aastat (see oli siis, kui olin sügavalt teismeline) õmblesin sellepärast, et mul lihtsalt polnud moodsaid riideid. Millegipärast käis meie kodus kogu rõivastega seonduv enamasti koolivormi ümber. Ema õmbles mulle isegi mingist paremast materjalist koolivormi, no vahel ikka ka midagi meelepärast, näiteks oli mul tore velvetist pükskostüüm... Aga seda kõike tundus 13-aastasele ikka karjuvalt vähe. Nii ma pusisingi kõikvõimalikest asjadest kõikvõimalikke asju ümber teha.

Järgmised kümme aastat õmblesin selle tõttu, et raha riiete ostmiseks eriti polnud ja ega seal poes midagi ju eriti polnudki. Õnnetuseks olid ka kangapoed üsna tühjad, nii et vabalt võis osta laste öösärgi selleks, et teha peenemat pesu ja paksud sukapüksid selleks, et saada pusale soonikulisi randmeid. Eriti lahe oli õmmelda lastele, see oli nagu lapsepõlve nukuriiete õmblemise pikendus.

Järgmised kümme aastat õmblesin ühelt poolt ilmselt lihtsalt harjumusest kõike ise ja teisalt ka vajadusest erinevaid lõikeid koolitöö tarvis katsetada.

Viimased kümme aastat olen õmmelnud seetõttu, et meie poodides pole just eriti midagi valida, kui su suurusnumber  juhtub olema suurem kui 40. Mõned laiemad või isegi ülisuured Caramel Moda'd jt ikkagi lettidel on, aga need on tavaliselt kuidagi väga tädi-riided (nojah, tegelikult ma ju olen lausa vanatädi, peaks ju sobima). Mõnikord ma muidugi ikka käin ka shoppamas, aga siis ma ostan pärast mitmeid proovimisi tavaliselt ikkagi lõpuks ... salli. Ja riided õmblen ise.

Olgu see motivatsioon milline tahes, tegelikult mulle lihtsalt meeldib õmmelda. Või õieti mulle meeldib kogu protsess, eriti näiteks kanga valimine. Kanga valimine meeldib mulle kohe sedavõrd, et kangakapi uks ei taha kinni seista, nii palju on kokku valitud:)

Aga miks teie õmblete?

Panen siia üles neli viimast kleiti kurvilisele kehale. Nööbid ja muud kodinad pealekauba. Kui kleidil taljet eriti pole, olgu siis mõni muu kiiks, kasvõi seespool. Ja nööpe ma muidugi armastan:).

Ja kui teile ka tundub, et nööbid ON eriti lahedad kodinad kleidi juurde, siis siinkohal väike õpetus, mida olen küll varemgi juba ilmutanud.

Koksi kindad

Koksi on üks pisike küla enam vähem keset Saaremaad. Minu jaoks pole see küll mitte lihtsalt üks küla, vaid üsna oluline küla. Olen seal aegajalt käinud nii kaua, kui ennast mäletan, sest seal sündis ühes kenas talus minu isa ja ka isaisa ja isaisaisa ja isaisaisa ja isaisaisaisa ja isaisaisaisaisa ja võib olla veel edasigi isasid... Tegelikult on mul natuke kahju, et seal talus enam kedagi ei sünni, aga vähemalt on see talu alles.




Pika sissejuhatuse jätkuks pean ütlema, et mulle on ühed väidetavalt 1814. aastal kootud ERM-i kogus olevad Valjala kihelkonna kindad alati meeldinud. Kui aga nüüd pisikese uurimistöö tulemusena selgus, et need on kootud just Koksi külas, siis ma lihtsalt pidin need kuduma. Kõigi nende isade mälestuseks.

Kootud varrastega 1,5, aga veidi tihedamalt kui originaalid, sest need olid ilmselt pealiskindad ja seetõttu oleksid minu käele jäänud laiaks.
Lõng 8/2 villane, ise värvitud.

Pildistasime koos Maiga Koguvas.

Minu lemmikmuster sellel kindal on just see randmele jääv üsna ebatüüpiline kiri.