Kevadpostitus

Milline imeline kevadpühadeilm - lill õitseb... ja päike paistab.



Ja laual on pasha ja hõbedakook - kõik nii nagu alati. Tegelikult minu lapsepõlvekodus pashat ei tehtud, rääkimata hõbedakoogist. Värviti mune ja koksiti, pajutibud pandi vaasi ja kõigil oli tore.

Aga lapsepõlve mitmete kevadpühade kõige toredamaks hetkeks sai pidu tantsuõpetaja pisikeses ühetoalises korteris. Kõik me pubekaohtu plikad läksime siis, kenasti värvitud muna kaasas, õpetaja juurde koju. Tema aga oli alati katnud ilusti laua, teinud kohupiimast 12 munaga pashat ja hõbedakooki. See oli väga eriline ja väga pidulik - traditsioonid, mis ilmselt pärinesid tema lapsepõlvekodust Tartust. Hiljem otsisin vanaema pärandatud kokaraamatust (Daani kokaraamat) pasha ja hõbedakoogi retseptid ja nii olen minagi neid kahte toitu ikka juba oma 25 aastat järjest vaid kord aastas teinud.



Hõbedakook on üks väga sobiv kook lihavõttelauale, sest selle sisse kasutatakse ära munavalged, mis pashast järele jäävad. Kook tuleb õhuline ja hea ning sobib süüa ka järgmisel päeval.





Panen siia ka retsepti.

Hõbedakook (hõbedasai)

8 munavalget
12 loodi (umbes 150g) suhkrut
1/2 naela (umbes 200g) jahu
1,5 tl küpsetuspulbrit
poole sidruni koor (riivitud)
12 loodi (150g) võid
1 dl mandlilaaste või tükeldatud mandleid

Vahusta munavalged hästi tugevaks vahuks.
Sega õrnalt juurde suhkur, riivitud sidrunikoor, küpsetuspulbriga segatud jahu ja mandlid.
Lõpuks nirista juurde sulatatud ja jahutatud või.
Pane taigen määritud ja mandlilaastudega ülepuistatud vormi ja küpseta 160-170 kraadises ahjus umbes 30-40 minutit.

Mune värvisime ikka ka. Lastele ja koos lastega.



Ja siis ka selliseid vanainimeste omasid

Vanaema portfoolio

Milline on parim sünnipäevakingitus emale-vanaemale-vanavanaemale? See on päris raske küsimus, sest see on vanus, kus justkui kõik asjad on olemas ja need mida pole, need tunduvad ehk meie arust hirmus vajalikud, aga ei pruugi seda mitte olla vanaema meelest. Vanavanaemad ei vaja enamasti ei mälupulki ega moodsaid saapaid ning ehteid nad ka eriti ei kanna (vähemalt meie vanavanaema mitte). Põllesid ja kitleid on juba küll õmmeldud, nii et neid peaks kah jaguma. Aga hüva mõte meie kuduvale vanaemale tundus olevat üks tore portfoolio kokku panna.

Mul tuli kohe meelde proua Riisi kirjutis memmest, kes muudkui kudus, aga ei raatsinud kellelegi sokke ära anda. Meie vanaema aga muudkui koob kõikidele toredaid asju. Nüüd siis kogusime kokku kõik uuemad ja vanemad pildid, kus kellelgi vanaema kootud asjad seljas on ja lasime pildid suurendada. Millest pilti polnud, nende asjade pildistamiseks korraldasime lausa mitu fotosessiooni. Lõpuks saime kokku toreda albumi, kus vanaema kootud kampsunid, kleidid, mantlid, sallid ja kindad kenasti sees on - ikka laste ja lastelaste ja lastelastelaste seljas. Lisaks albumile õmblesin juurde ka vardakotid, et vanaema vardatagavara koos püsiks.

Vanaema pole veel kingitust kätte saanud, nii et paluks üllatust salajas hoida.

Kevad

Elu on lill. Soe ja kahaneva lumega. Tahaks kohe moodne olla - 20 aastat noorem, 10 kilo kergem, 5 korda rõõmsam. Kanda lillelist kleiti ja teha kõike jooksujalu, mitte ajapuudusest, vaid lustist. Käsitöö on ka täna justkui käigupealt, ei miskit nr 1 varrastega kudumist ega peent tikandust, kähku, kiiresti ja moodsalt. Paljalt markeriga.

Sokid liinil Vändra-Riia

Mõned minu tuttavad kindlasti nüüd loevad, et mis Vändra? Aga lihtsalt seetõttu, et enne Vändra teeristi ei võtnud ma tööd kotist välja. Tegelikult ei peatunud ma ka Riias, vaid lendasin edasi Tbilisisse, aga lihtsalt sokk sai Riias valmis. Ja teine tagasitulles. Mis kõik juhtus vahepeal, sellest saab lugeda siit

Kuidagi on läinud nii, et vahepealne väike ringirändamine ja enne ja pärast seda kuhjunud tööd on mind käsitöölainelt kaugemale viinud. Tegelikult on terve rida asju lõpetamata ja mõned ka pildistamata.
Ma ikka hirmsasti ihkaks endale mingit seltsilist, kellega koos vastastikku pilte teha. (Kadestan siinkohal proua Marmelaadi, kes alati hiilgab siin oma toredate fotusessioonidega). Ja et seelikust üldse mingit pilti saada, tuli see lihtsalt põrandale langetada, kuigi seljas näeb see loodetavasti natuke parem välja. Seelikul on seespool erk türkiisikarva vooder ja alumine äär on selle külge kroogitud. Seetõttu on seelik selline alt suvalise pussaka moodi (seljas muide väga mõnus ja kortsumine pole probleem).



See on minu praegune lemmikkossakas-seelik, mis on absoluutne taaskasutus. Ülemine ots ja osa siile on lapse laiaks jäänud püksid ja et sobivat kangatükki sinna juurde polnud võtta, mis tundub minu kangavarude juures muidugi ilmuskumatu, siis haarasin kapist ühe meestepintsaku.

Kas teie meestel on ka kapis kasvav rivi pintsakuid, mis justkui on juba vanad, aga ka mitte nii vanad, et keegi need ära viskaks. Teiste rõivatükkidega võib ju nende eluõhtal miskit mustemat tööd teha, aga pintsakuga juba remonti või kaevetöid ei tee. Ja nii nad seal siis seisavad. Tegelikult pean tunnistama, et seeliku õmblemisega läks nii kiireks, et ma ei viitsinud oodata, kunas kallis kaasa üles ärkab, et üle küsida - ega ta juhtumisi seda kuube veel kandma ei taha hakata. Aga kuna pintsaku kadumist pole ta märganud ja minu seelikul kahtlaselt oma kuue karva taskuid pole ka tähele pannud, siis võib oletada, et nii see jääbki.

Vanade pintsakutega võib hiidlasel olla muidugi oma suhe... Toon siinkohal ära ühe hiiu loo.
Läheb hiiu vanamees mööda teed, vaatab maas surnud vares. Pistab varese kuuetaskusse "Ehk läheb taris." Järgmisel aastal pistab käe kuue taskusse, vaatab näe - surnd vares: "Ei läind taris" ja viskab varese minema.

Suur maarlitöö

Kui ma väike olin, siis mulle hirmsasti meeldis see Ellen Niidu raamat.

Kord õige ammu, kullapai,
kui maailm alles valmis sai,
ta oli värvimata.
Kõik oli tehtud justkui veest
ning ilmetu näis pealt ja seest.

Nii lõpuks ilmast iga vaks
läks juba nõnda igavaks
"On vaja lihtsalt värvi!"

Ellen Niit

Ja siis sai maailm ära värvitud...
Tegelikult meeldivad mulle värvid praegu ka, aga kuidagi ülisujuvalt tuleb enamik rõivaesemeid väga must-hallid. Täna siis üks tõeline värvilaks. Proovisin teha ühed sukapüksid. Ega väga hullud tulnudki, aga kui kellegil on veel plaanis teha, panen siia mõned näpunäited:

1. Riie peaks venima kahte pidi.
2. Lõika püksid laiupidi riidest nii, et rohkem veniks sukapüksid pikkusesse. Sedaviisi venib kannakoht paremini sisse.
3. Nn vahetükk on hädavajlik, muidu ei veni ülevalt hästi. Mina tegin vahetüki teisipidi riidest.

Tegelikult oleks sellest kangast mulle muster säärte peal teisipidi rohkem meeldinud, oleks jäänud vähem põiki mustritriipe. Aga noh, elan üle.

Bussikindad

Te ju teate ikka seda, et kui vihmavarju kaasa võtad, siis ei hakka mitteilmski sadama. Ehk siis sobib ka nii, et kui hirmus palju sooje kindaid kududa, läheb lumi ära ja tuleb kohe kevad. Mulle vähemalt meeldiks nii mõelda.
Kindad on ülipehmest alpakast. See oli millalgi eelmisel aastal Veimevaka poes, kui ma olin juba oma ostudega uksest väljumas, aga paremal pool ukse kõrval tinistasid mind täielikult ära ühed kirjud alpakalõngad. Ma lihtsalt pidin ühe 100 grammise toki ostma, ilma et mul oleks sellega mingit konkreetset plaani olnud või tuhises mul sel hetkel peast läbi 10 plaani? Need värvid sel lõngal olid lihtsalt niii ilusad.

Igaljuhul haarasin selle lõnga bussi kaasa. Bussis kõikudes ei saa ju kududa midagi keerulist, aga pisikese mustri tahtsin ikkagi teha. Hele türkiisikarva lõng on ilmselt villane ja soetatud ühest taaskasutuspoest. Mustri olin sunnitud kuskil seal Märjamaa taga peast välja mõtlema-kuduma.

 

Nendele kinnastele kudusin triipudena kahevärvilise sooniku, see tähendab pahmpidised silmused tegin teise värviga. Nii venib ranne vähem välja ja jääb hästi ümber käe.

Ja kuna lõnga jäi sellest kindateost järele, pean vist ka mütsi kuduma. Eks ma olen neid mütse ju kudunud ka, aga pähe pole ma nõus neist ühtegi panema, kui siis öösel pimedas. No ei taha kohe mütsi kanda.

Karu-eri

Kõigepealt karupüksid, mis ma kudusin jõuluks, aga see "karu" kasvab nii kiiresti, et tuli juba praegu püksisääri pikemaks kududa. Ja kuna ma jõulude aegu neid pükse pildistada ei jõudnud, siis teen seda nüüd. Pildi pealt võiks muidugi oletada, et need on mingi päris suure karu omad, aga tegelikult on nad isegi pikendatud säärtega ikka üsna väikesed. Kootud on karupüksid beebilaama lõngast ja on väga udupehmed.

Karunööp on ka kõhu peal. See on selleks, et keegi pükse valet pidi jalga ei paneks.



Ja üks väike Pitsnabakaru trügis ka siia. Tema elab juba jupp aega ühes väga armsas koopas väga armsate inimeste juures.