Bussikindad

Te ju teate ikka seda, et kui vihmavarju kaasa võtad, siis ei hakka mitteilmski sadama. Ehk siis sobib ka nii, et kui hirmus palju sooje kindaid kududa, läheb lumi ära ja tuleb kohe kevad. Mulle vähemalt meeldiks nii mõelda.
Kindad on ülipehmest alpakast. See oli millalgi eelmisel aastal Veimevaka poes, kui ma olin juba oma ostudega uksest väljumas, aga paremal pool ukse kõrval tinistasid mind täielikult ära ühed kirjud alpakalõngad. Ma lihtsalt pidin ühe 100 grammise toki ostma, ilma et mul oleks sellega mingit konkreetset plaani olnud või tuhises mul sel hetkel peast läbi 10 plaani? Need värvid sel lõngal olid lihtsalt niii ilusad.

Igaljuhul haarasin selle lõnga bussi kaasa. Bussis kõikudes ei saa ju kududa midagi keerulist, aga pisikese mustri tahtsin ikkagi teha. Hele türkiisikarva lõng on ilmselt villane ja soetatud ühest taaskasutuspoest. Mustri olin sunnitud kuskil seal Märjamaa taga peast välja mõtlema-kuduma.

 

Nendele kinnastele kudusin triipudena kahevärvilise sooniku, see tähendab pahmpidised silmused tegin teise värviga. Nii venib ranne vähem välja ja jääb hästi ümber käe.

Ja kuna lõnga jäi sellest kindateost järele, pean vist ka mütsi kuduma. Eks ma olen neid mütse ju kudunud ka, aga pähe pole ma nõus neist ühtegi panema, kui siis öösel pimedas. No ei taha kohe mütsi kanda.