Alal hoidmisest...

Et möödunud postitus tekitas mitmetes isetegijates huvi minu kapi sisu vastu, siis alustan oma tänast jõulueelset heietust alal hoidmisest. Kui ma väike olin, olid meil koridori kapi peal sellised vanad kohvrid ja seda kapipealset kutsuti miskipärast taevaks. (eks ta muidugi lae all oligi) Enamasti olid neis vanad riided ja mulle tegelikult hirmsasti meeldis, kui need paar korda aastas koide hirmutamiseks alla võeti. Oh, nende hulgas oli muidugi minu meelest väga vanainimeselikke riideid, aga oli ka selliseid huvitavaid, mis läikisid või olid muidu põnevad. Ausalt öeldes, ega ma väga juurelnud, et mis ajast need riided on ja üleüldse olin ma veendunud, et kõigis peredes hoitakse kõiki asju alles...

Vaesed sõjajärgsed ajad olid minu vanaemas ja emas juurutanud kindla teadmise, et kõik, millest võib olla veel võimalik miskit õmmelda, see tuleb alal hoida. Ja nii ma kuulsingi juba üsna varajases teismeeas, et "Kui sa suureks saad, siis saad sellest või teisest asjast endale kena kleidi teha...". Ega ma sellest võimalusest niiväga vaimustunud polnud - teised tuiskasid ringi ju triibulistes ballonites ja pikkade kraenurkadega lillelistes pluusides. Aga hiljem ma tõesti õmblesin neist vanadest asjadest ka uusi ja mõnda kandsin ka täiesti ümbertegemata. Näiteks kõlbas möödunud sajandi algul õmmeldud sametjakk muide ka 1980-ndatel üsna hästi. Ja ühteäkki kadus mul igasugune huvi neid rõivaid ümber õmmelda - huvi moeajaloo vastu oli muutnud vanad riided nii väärtuslikeks, et käsi kääridega nende poole enam ei tõuse...

Mõningaid näiteid:
Vanaema mantel pärineb 30-ndatest, ostetud Inglis Magasinist, pildil pole see küll vanaema seljas Pöörake tähelepanu imelise töötlusega sisetaskule. Lisan ka pildi vanaemast ehk nännust, kes oli minu jaoks väga oluline inimene.




Vanaema väikeste tikitud lillekestega kleit:


Vanaema vennanaine ja tema mustast musliinist volangidega maani õhtukleit, mis pärineb eelmise sajandi algusest.


Proua Marmelaadi jõulujutt pani mindki nostalgjaga mõtlema vanadele nääriehetele (jõulusid meie peres just eriti ei peetud, toona ei saanud arugi, miks. Aga ma arvan, et see oli lihtsalt HIRM)

Meie kodus olid kuusel alati ühed ja samad ehted, selles oli mõnus järjepidevaus. Minu lemmikud olid klaasist pärlid ja suured lumehelbekestega kuulid. Kui nendesse vaatasid, nägid ennast väga imelikuna ja see oli hirmus lõbus. Aga põnevad olid ka vanad ehted. Kuna meil ikka kõike alal hoiti, siis olid mõned ehted kuulu järgi isegi tsaariaegsed ja ühe sellise klaasvatist inglitähekesega tervitan kõiki Teidki ning soovin teile armast jõuluaega ja oskust kõike väärtuslikku alal hoida...



alalhoidmise jutt jätkub...

Ihupesu

Minu viimase nädala tegemised olid seotud sellega, et töö juures oli lihtsalt vaja 30.-ndate aastate rõivaid. Ja mida teeb selle peale isetegija, kelle ema ja vanaema juba ühtegi asja ära ei visanud, sest neid võib ju äkitsi vaja minna? Loomulikult tuleb avada lihtsalt kapi uks ja võtta välja Inglis Magasinist (Tallinn, Maakri 2) ostetud palitu, mustast musliinist volangidega õhtukleit ja väikeste tikanditega päevakleit.

Aga vaat pesu minu kapis 1930-ndatest ei ole. Ilmselt olid esiemad lihtsalt nii säästliku eluviisiga, et kandsid pesu nii ära, et seda enam säilitada mõtet polnud. (Või polnud see piisavalt uhke?). Ja nii ma olingi sunnitud ette võtma ühe armsa inimese poolt kingitud Anni Varma "Pesutöö käsiraamatu" aastast 1930 ning Saksamaal 1923.a väljaantud (Pariisi moe) ajakirja Schnittmuster-Bogen´i, kust sobivad lõiked leidsin.



Materjaliks valisin nõukaaegse voodilina, millele lisasin ilmselt üsna vana päritoluga pitsipaelad, mis saadud kaltsukast. Ja ei mingeid overlokke, ikka korralik madal pesuõmblus.



Eriti uhke on muidugi nööpkinnis, mis elulistel vajadustel algab rinna eest ja lõpeb taga vööjoonel





No ärge nüüd palun küsige, mis kuramuse töö see küll on, kus selliseid asju tarvis läheb.... Ei, bordellis ma ei tööta...

Aga kui teil om huvi, siis Anni Varma pesutööde raamatus on ka toredaid kudumisprojekte - õpetus kolmekordse soonikkoelise hügieenisideme valmistamiseks, mis on hästi imav ja kergesti pestav.
Selline tore pesupäev siis täna.

Hallsall

Ma alustasin teise kinda kudumist. (Ohhh, vaata kõhklusi eelmisest postitusest) Aga et järjepanu millegi na peenega tegelema ei peaks, siis täiesti sujuvalt likvideerisin kaks erinevat halli lõnga oma põhjatutest varudest salliks. Mustriosa on vill+ mohäär+viskoos, pusasatsid servas on kidmohäärist. Mõlemad lõngad on pärit taaskasutuspoest.

Muide ma pole kunagi olnud eriline õlasallikandja, aga miskit pusserdist ümber kaela võin küll panna. See juhtus vist ikka liig olema, sest esimest korda elus on mul kaelanärv valus - pärast jõulupeo puhust selle salli kandmist. Õigus on raudkindlalt minu isal, kes on alati jaganud oma kindlat veendumust salli mõttetuses...

Ilusat jõuluaega teile kõigile!
ega siin saa ju enam varsti midagi näidata, detsembrikuised asjad kipuvad olema jõulumehe tellimuskraam.

Sokikesed armsatele töökaaslastele:

Proua, kas te olete mu teist kinnast näinud?

Ma kavatsen siin kõik ausalt ära rääkida.
TEIST KINNAST EI OLE!

Sellel on terve hulk objektiivseid põhjuseid, mis on tegelikult VÄGA subjektiivsed.
Suhteliselt lühikese ajaga võin ma tuua vähemalt 3 põhjust, miks ma teist kinnast ei kudunud:

1. Mulle tundub, et see hullult muhuroosa lõng saab enne teise kinda valmimist otsa (selle vastu on võimalik küll harutada üles eelmised kindad, kus ka seda lõnga sees)

2. Seda kinnast ei ole just suurem asi kätte punnitada - ma ei saa aru, kas Muhulastel olid sellised pikad ja peenikesed käelabad, et nad selle heegeldatud randme kui teadupoolest üsna venimatu asja üle käe libistasid. Kuna minu päritolu jääb Muhust 3 km kaugusele, siis minul sellist kätt ei ole. Aga võib-olla ka Muhulased ilu nimel punnitasid kindaid kätte? (sellele võib viidata ka asjaolu, et muuseumis päris mitmed kindad selle koha pealt lihtlabaselt pooleks on lõigatud - mina oma kinnastele küll kääridega ei lubaks läheneda)

3. See kudumine - 26 silmust vardal võttis üsna kaua aega.

Aga kuni ma pole siiski asunud teise kinda kallale, seni ootan teilt, armsad sõbrad soovitusi, kuidas kekutada (aga tahaks ju) ühe kindaga?

a) Kannan kinnast ikka kaasas, võtan kotist välja, hakkan kätte panema ja ütlen: "Appi, ma olen teise kinda ära kaotanud! Proau, ega te pole mu kinnast leidnud? Vaat sellist...."

b) Teen kindast seinakaunistuse allkirjaga "Ta suutis kududa ühe Muhu kinda..."

c) ...



Värvid, värvid, värvid. Muster Muhu muuseumis olevalt poolelijäänud kindalt. Sinine, valge ja oranž silmatud.



Muhu traditsioonide kohaselt on ranne heegeldatud ja ristpistes tikitud. Ranne inspireeritud teisest vanast kindast.

Sokijuttu

Täna pikka juttu ei tee - väike sokijutt ainult. Kõigepealt valmissaanud samblasokid.
Need on meestesokid, mis lähevad heategevusloteriisse. Ja et proua Marmelaadi blogi ahvatles mind aeda minema, siis samblasokipildid samblal. Sokid on meie peres selline aktuaalne teema, sest lapse pere soetas väikese võsa ja õunapuudega maatükikese, millel nimeks SOKI. Kunagi ehk kerkib sinna ka sokimaja Vahva ju!

Lavendel, münt ja salvei..

Nii võiks olla selle teki nimi. Tekk ise on suurest tekist pisut väiksem ja arvatavasti saab sellest suvine aias mõnulemise tekk, millega võib siis maitsetaimepeenarde vahel pikutada. Mina kui keskmisest tunduvalt laisem aiapidaja hoolitsen ikka pigem pikutamise kui rohimise eest. Ja kuna minu aias ei kasva ühtegi korraliku aedvilja, vaid ainult kõik see roheline liblestik, siis see tekk on kangesti seda nägu nagu oleks ka tükikene neist lõhnavatest peenrajupikestest.



Tegelikult on need siin suuremalt jaolt võõrad suled, ehk siis tegu on Moole kapikoristamise käigus kõrvale heidet poolvalmis tekitükkidega. Kuna ma suutsin osa tükke kuhugi ära kaotada (leidsin üles siis, kui tekk valmis oli ), siis lõikasin, paigutasin tükid ringi ja lisasin veel üht-teist oma kangakapist. Nii et see ülimõnus värvivalik on MOOLE oma.

Tõmbame otsad kokku!

Ei, seekord siiski mitte blogil (kuigi sääraseidki mõtteid on pähe tikkunud), vaid kampsunil.
Ma ostsin selle Rowani lõnga täiesti impulsiivselt, lihtsalt oli nii ilusate värvidega lõng. Mõtlesin, et viin emale kududa, aga kuna tal oli üks ja teine kudumine veel ees, siis teate ju küll seda tunnet, et kotis on 10 kera udulõnga...

Nii nad kampsuniks saidki. Ja kudumise käigus tuli asi rohkem triibuline, kui ma oodanuks. Võimalik, et värvin toonide veidikeseks ühtlustamiseks selle kupatuse veel halliga üle.
Ja et see kampsun na üksikuks ei jääks, siis moodustasin ühest Moole antud riidetükkide hunnikust ka sellise kortsulise, natuke spiraalsete paanidega kossaka-pussaka seeliku.
Ma ei tea, mis hobuajamisele või kantrilaulule ma nüüd sedaviisi lähen, seni pole ma mingit kantrihuvi justkui enda juures märganud.

Ja kuna ma ei oska oma parema fotokaga hästi iseennast pildistada ja tavaliselt pole ka kedagi teist kes seda teeks (ma ei kujuta ette, kui napakaks peaks mind kodune vanamees, kui esineksin palvega, et kas sa tahaksid mind pildistada), siis on pildid minu manni seljas.



Nööpaugud said tehtud eraldi kootud ja külge õmmeldud palmikuserva sisse.



Idee on võetud ühest kudumisajakirjast (pärast lisan siia nr, kui ajakirja raamatuvirnade alt üles leian), aga kuna ma tõlkida loomulikult ei viitsinud, siis kudusin seda ilmselt omamoodi. Ja viimasel ajal on mul saanud kombeks jälgida figuuri (ka olematut figuuri). Ehk siis kahandada-paisutada - ühesõnaga kudumine võimalikult keeruliseks ajada.