Proua, kas te olete mu teist kinnast näinud?

Ma kavatsen siin kõik ausalt ära rääkida.
TEIST KINNAST EI OLE!

Sellel on terve hulk objektiivseid põhjuseid, mis on tegelikult VÄGA subjektiivsed.
Suhteliselt lühikese ajaga võin ma tuua vähemalt 3 põhjust, miks ma teist kinnast ei kudunud:

1. Mulle tundub, et see hullult muhuroosa lõng saab enne teise kinda valmimist otsa (selle vastu on võimalik küll harutada üles eelmised kindad, kus ka seda lõnga sees)

2. Seda kinnast ei ole just suurem asi kätte punnitada - ma ei saa aru, kas Muhulastel olid sellised pikad ja peenikesed käelabad, et nad selle heegeldatud randme kui teadupoolest üsna venimatu asja üle käe libistasid. Kuna minu päritolu jääb Muhust 3 km kaugusele, siis minul sellist kätt ei ole. Aga võib-olla ka Muhulased ilu nimel punnitasid kindaid kätte? (sellele võib viidata ka asjaolu, et muuseumis päris mitmed kindad selle koha pealt lihtlabaselt pooleks on lõigatud - mina oma kinnastele küll kääridega ei lubaks läheneda)

3. See kudumine - 26 silmust vardal võttis üsna kaua aega.

Aga kuni ma pole siiski asunud teise kinda kallale, seni ootan teilt, armsad sõbrad soovitusi, kuidas kekutada (aga tahaks ju) ühe kindaga?

a) Kannan kinnast ikka kaasas, võtan kotist välja, hakkan kätte panema ja ütlen: "Appi, ma olen teise kinda ära kaotanud! Proau, ega te pole mu kinnast leidnud? Vaat sellist...."

b) Teen kindast seinakaunistuse allkirjaga "Ta suutis kududa ühe Muhu kinda..."

c) ...



Värvid, värvid, värvid. Muster Muhu muuseumis olevalt poolelijäänud kindalt. Sinine, valge ja oranž silmatud.



Muhu traditsioonide kohaselt on ranne heegeldatud ja ristpistes tikitud. Ranne inspireeritud teisest vanast kindast.