Kui asi läheb pehmelt väljendades pekki...

Kunagi üks tuttav ütles, et mis sul viga õmmelda, sul tuleb ju kõik välja... Ahaaa, nojah, tegelikult läheb ikka vahel niimõnigi asi pehmelt väljendades pekki, aga kes siis selliseid äpardunud asju selga paneb. Need kaovad kuhugi kapipõhja või jäävad ümbertegemise ootele... Kunagi tegin siin põhjaliku postituse  õmblemisest depressiivses väikelinnas. Nüüd siis jälle väike ülevaade "pekiradadele" läinud asjadest.

Mõnikord on mul tekkinud selline tahtmine, et õmbleks pulma-aastapäevaks endale midagi uut. Kuna see päev on üsna vahetult enne jõule, siis alati mõtlen, et ühtlasi pole ka järgnevate pidude ajal siis probleemi, mis selga panna. Aga millegipärast ei taha see õmblustöö mitte alati õnnestuda. Neli aastat tagasi õmblesin selleks puhuks ilusa punase tuunika ... mis kärises üleni auklikuks veel enne restoranis veedetud õhtu lõppu. No juhtus nii, et otsustasin osta ilusa (ja kalli) täissiidi, mis oli juhtumisi seda tüüpi praak, et väiksemagi pinge korral (no nii palju ma nüüd ka ei söönud), hakkas õmbluste kõrvalt ja ka lausa keset kangast lõimelõngadest laiali vajuma. Selle õhtuga kuulsusrikka punase tuunika elu ka lõppes. (Muide meie armas kangapood, kus oma äpardusest rääkisin, võttis selle kanga müügilt ning mina sain asemele uue).

Üle-eelmisel aastal otsustasin, et teen uue kleidi. Poes ei suutnud ma kangast valida ja nii tõin koju kaks riiet. Ühe tumepunase kirju viskoosi ja teise hiirehalli imelise koostisega (vill, siid, viskoos) Armani märki kandva kostüümiriide. Aeg läks kiiresti ja kleidi õmlemiseni ei jõudnudki :).
Äsja möödunud aasta lõpul siis otsustasin, et nüüd peab selle ära õmblema. Valisin kaua... ja võtsin halli. Tegin lõike, lõikasin välja, traageldasin kokku ja leidsin, et lõige ei sobi või keha ei sobi või riie ei sobi... Lõikasin külgedelt kleidi kitsamaks ja proovisin uuesti - no ei ole see. Tundusin endale selles nagu hall sardell - ei mingit armanit! Kanga läikivad kohad tegid suuremaks ja kogu see kupatus kokku tundus väga vale. Pakkisin pooliku kleidi riiulile uut lõpunitegijat ja kandjat ootama ning läksin pidusse vana musta kleidiga :)

ilus hall Armani sildiga kangas, millest ometigi kleiti ei saanud ...

Enne aastavahetust otsustasin siiski veelkord proovida ja õmmelda ära ka tumepunase viskooskleidi. Sellega läks natukene paremini. Sellel kleidil oli õnne ka selga pääseda :). Tõe huvides märgin ära, et esimesed otsapandud varrukad osutusid veidi kitsaks, aga õnneks jätkus riiet, et teha uued.

Vist on nii, et kus tehakse, seal juhtub... Ja kuna ma ei tööta õmblejana, siis julgen öelda - läheb küll vahel "pekki" ja mõnikord läheb ka kandmine "pekki". Ehk siis, et asjal pole viga midagi, kena kõik, aga selga ei sobi :). Kuidas teil on?