Kantimise küsimus

Täna tähenduses nr 3, kui lähtuda Eesti keele seletavast sõnaraamatust:

1. üle kandi lükates teisaldama v. üle kandi paiskuma. Klaasesemeid sisaldavaid kaste ei tohi kantida. 
2. puitmaterjali kanti töötlema. .. lõikas saekaater laudu ja kantis palke. 
  3. kandiga varustama, ääristama. Raamimisel kanditi piltide ääred tumeda paberiga. Nahaga kanditud mantel. Paelaga kanditud müts. Kanditud taskud, õmblused, nööpaugud.  
4. kanti moodustama, kandina ääristama. Hommikumantli hõlmaservi ja varrukasuid kandib ühevärviline riie. 
  5. kõnek teise suunda keerama (hrl. tuule kohta). Tuul kipub kantima. 
6. piltl raha vm. vara ühelt asutuselt, isikult v. kontolt (ebaseaduslikult) teisele üle kandma. 

Ma olen veendunud, et inimesest võib õmblejana asja saada, kui ta julgeb öelda, et talle meeldib kantida või ehk kui ta vabatahtlikult valib sirge serva palistamise asemel kantimise :)


Minu esimene teadlik mälestus kantimisest ulatub koolieelsesse aega, mil naabritüdrukutega ohjeldamatult nukuriideid õmblesime. Kantimisest ei teadnud me siis loomulikult midagi, kõik asjad said niisama ära õmmeldud. Aga ükskord oli meil külas minu armas onutütar, kes on minust 10 aastat vanem ja käis juba keskkoolis. Ja mõelda vaid, ta oli nõus meile pudinatele mõned nukuriided tegema. Ma täpselt ei mäleta, aga arvatavasti oli see minu ema, kes ütles, et näe isegi kaelus kenasti kanditud. See kollakasroheline nukukleit omandas minu silmis maailma uhkeima õmmeldud asja tiitli - kanditud kaelusega kleit (millel oli isegi väike lipsuke just nagu 60ndate lõpul ikka kaeluse seljaosal oli).

Oletan, et esimesed endatehtud kandid jäävad kuhugi algklassiaega, aga nendest pole mul erilist mälestust. Küll aga on teravalt meeles üks kanditud pluus.

7. klassis pidime koolis õmblema pluusi. Mina olin ikka see hull, kes tahtis teha hästi keerulise. Õhukesest batistist suvepluusile pidid kindlasti tulema kahekordsed laiad lehtervarrukad. Ilmselt ei osanud ma kahtlustada, et õpetaja käsib neid servasid kantida... See oli väga nõme töö ja tundus, et kestab terve igaviku, varrukas oli järsu kaarega ja see rullkandi sättimine väga tüütu. Ikka jäi kant kiskuma või kippus jääma krookesse ... no teate ju küll :) Ma ei tea, kuidas ma selle pluusi eest hinde sain, aga ühe varrukaga see meistriteos kappi vedelema jäigi. Kuni mitmeid aastaid hiljem selle lihtsalt ühel päeval ära lõpetasin. Mäletan seda - mul tuleb kantimine perfektselt välja - tunnet, mis mind siis valdas. 









Viimasel ajal on jälle mõned kanditööd tehtud :). Trikotaažist seljaga särgik, mille esipool oli oma esimeses, taaskasutuseelses elus kahekordne siidisall. Ma arvan, et trikotaažist seljaga särgikuid jään tegema isegi siis, kui need moest lähevad. Need on seljas lihtsalt nii mugavad.

Kuus kleiti Saara Kirjastusele - kanditud kena Kihnust ostetud kangaga. Ja viimasel ajal mulle meeldib just see kantimisviis, mida pole väljastpoolt läbi kandi kinni õmmeldud, vaid mis on esmalt väljapoole õmmeldud, siis vaba serv äärestatud ja sisse keeratud ning lõpuks töö paremalt poolelt läbi õmmeldud täpselt kandi ja riide vahelt.