Sipsiku kolmas tulemine.

Olen Eno Raua Sipsikuga nii enamvähem üheealine. Sipsikuraamatu lugesingi läbi üsna varases lapsepõlves. Järgnevalt lugesin seda ette oma lastele umbes paarkümmend aastat hiljem. Ja esimese Sipsiku tegin lapsele kolmandaks sünnipäevaks. Nüüd siis sattus lastelastele unejutu lugemiseks näppu taas Sipsik. Ja kuidas siis ikka ilma päris Sipsikuta. Algul heegeldasin ühe tillukese, aga ega kahele lapsele ikka ühest Sipsikust ei piisa, nii pidin teisegi tegema.

Nii sisenes Sipsik (pipsik) meie ellu kolmandat korda.



Muide neid lugusid on tänases päevas päris tore lugeda. (a´la "käisime külas ühel onul, kellel oli televiisor"!)