Märgilise tähtsusega küsimus

Järgnev pikk ja paljudele ehk igav postitus on ajendatud minu hetketööst ja äsja ilmunud käsitööajakirjast. Mis muudest märkidest ma siis ikka räägiksin, kui mitte kudumise märkidest.

Jaa muidugi, tähtsad on NEED märgid ikka vaid kuduja jaoks. Kõigepealt peab kohe ütlema, et olen skeemiusku kuduja, ehk siis midagi pole parata, ei armasta ma neid koekirja muinasjutte. Mulle tundub, et Eesti kuduja on ikka harjunud skeemile pilku peale heitma ja teinekord lennult tabama, mida ja kuidas kududa. Selle pika muinasjutu puhul ei ole see lennult tabamine eriti võimalik, peab ikka rida realt lugema. Samas ma usun, et meil on peale kasvamas uus põlvkond kudujaid, kes saavad kudujaks koos interneti ja pikkade koekirjajuttudega. Nende jaoks pole ilmselt see "skeemitahtmine" enam nii oluline.

Kui ma püüan end kuduja, eriti algaja kuduja rolli panna, siis ma oleksin küll rõõmus, kui kõikides kudumisskeemides kasutataks ühesuguseid tingmärke. No seda võiks ju loota vähemalt Eestis tehtud skeemida puhul. Aga see pole kahjuks nii. Ja miks see nii pole, sellel võib olla mitu põhjust. Võib-olla tehakse mõnikord märgid sõltuvalt sellest, mida kujundajal on mugavam teha või võetakse eeskujuks esimene ettejuhtuv väljamaine või ka kodumaine raamat või võetakse aluseks skeemi autori märgid, mida ta on teinud näiteks exelis või veel midagi muud. Igatahes sellised mõtted tekkisid mul vaadates meie käsitööajakirja (samad mõtted võivad tekkida ka midagi muud vaadates), kus näiteks tühi ruut tähistab parempidist silmust.

Muidugi, tõde selles küsimuses ju ei ole. Igaüks teeb nii nagu õigeks peab. Ka mina seisin 12 aastat tagasi kooli kudumise õpikut tehes sama küsimuse ees - millised märgid teha? Ja tegin oma otsuse järgnevatel põhjustel. Valisin märgid, mida oli kasutatud Eesti kõige vanematel skeemidel. Neil, mis hakkasid ilmuma "Taluperenaises" ja teistes vanades ajakirjades. Samu märke sisaldasid ka Tiina Meeri (kellest väga lugu pean:))kudumisraamatud ning "Pitsilised koekirjad", samuti kõik Eestis kättesaadavad Saksa ajakirjad, mida varasematel aegadel palju kasutati. Mulle tundus, et see valik on inimestele lihtsalt kõige harjumuspärasem.

Hiljem polnud enam vajadust selle üle juurelda, sest kui tuhanded Eesti koolilapsed on õppinud just neid märke kasutama, siis miks olekski pidanud Haapsalu salliraamatud või Muhu mustrid sisaldama midagi muud. Ma jään endale kindlaks, samade märkidega ilmub ka järgmine raamat.

Tegelikult ei tahtnud ma kedagi kritiseerida, vaid hoopis kutsuda teid mõttearendusele. Mida arvate teie kudumise tingmärkidest?

Pika jutu lõpetuseks panen siia põhimärgid, mida kasutan.

Ja et see postitus päris käsitöövaeseks ei jääks, siis lisan siia lõppu ühe ema kootud kulurohelise Rowani lõngast meestekampsuni, mille sai sünnipäevaks endale ema väimehe väimees.

Tuunika tuunimine

See on üldiselt üks igav postitus. Aga teen selle siiski, sest ehk kulub kellelegi ära minu tähelepanek  tuunikate asjus. Olgu kohe öeldud, et tuunika on üks hea rõivatükk, eriti kui ta on kootud. Aga sellisel kootud tuunikal on üks hea asi ja üks halb asi. Hea on see, et see venib ja on mugav, sest laseb kehal vabalt olla. Ja halb on see, et see venib ja laseb kehal vabalt olla. Ehk siis kui see keha pole vabas olekus enda meelest kõige kenam, siis päästa pole midagi, armutult joonistuvad välja kõik ilusad ja ka mitte nii ilusad kumerused.  Selle vastu on tegelikult üks lihtne ümberkohendus - venivale tuunikale tuleb teha läbilõige ja sellest allapoole lisada mugav ihusõbralik vooder, mis poleks ümber keha, aga mis ei lase trikotaažil teha oma armutut väljajoonistustööd.

Selle konkreetse 100% naturaalse tuunika kallal on läbi viidud järgmised iluraviprotseduurid:

1. Kaelus, millest oleks välja paistnud ka kõige sügavama lõikega pesu, sai täienduseks jupikese kummiservaga töödeldud lillelist "pluusi". Ma imestan, et kellelgi tuli mõte disainida sisuliselt soe talveriie nabani dekolteega?
2. Tuunika sai 10 cm lühemaks (muidu oleks olnud põlvini).
3. Rinna alla tekkis õmblus ja lilleline vooder.

Tulemus on igati kantav. Pealegi on see pruun:). Lisaks tänane pisitöö - mini kaltsututike, pikkusega 3 cm.

Lipid-lapid ja kiired künnitööd

Ma olen päris kindel, et hakkan siin ennast kordama, kui ütlen, et mulle meeldivad lapitekid. Aga meeldivad. Natuke on see ilmselt isegi päritav, sest miks muidu minu laps juba teist aastat kirjutab jõuluvanale, et tahaks uut lapitekki. Ilmselt ei saa temagi diivani peal muidu oldud, kui ainult lapitekiga. Ja see eelmine tekk, mille ta endale ise nii umbes 15 aastat tagasi üheksandas klassis õmbles, on tegelikult lootusetult ribadeks. (Tal oli selline kuri õpetaja, kes sundis kõiki üheksandikke tekki õmblema).

Et pärast jõulusid tuleb aga sünnipäev, siis otsustasin päkapikkude asemel selle teki ise kokku õmmelda. Viimased tekid on mul kõik sellised vanamoodsalt ruudukujulistest lappidest.

Teki sisse said punastes toonides kangajäägid, mõned neist juba 40 aastat kapis oma järge ootanud.

Ja nüüd künnitööde juurde. Kõige vähem armastan ma tekiteo juures loomulikult teppimist. Ja kuna silm ei seleta vist ka enam nii hästi kui varem, on see täpselt kahe lapi vahelt teppimine veel tülikam. Aga eelmisel nädalal soetasin oma Pfaffile sellise toreda väikse "künniadra", millega on päris hea tepinguid teha. Presstallal on ees selline väike suunaja, no ütleme ader, millega on väga mugav nende lappide vahel künda. ma ei usu, et valminud tekk läbiks mingi täpsuskündmise kontrolli, aga kiiruses suutsin ennast igal juhul ületada:).

Pfaffi "künniader", mille soetasin Tallinnast Pärnu mnt Ruffleri poest.
Nõel õmbleb täpselt samale joonele, kus ader ees künnab.

Eriti hea tarvitada vateeritud pinnal, aga ma usun, et see on ka seeliku värvli tegemisel mugav,
 kui tikkerida on vaja õmmelda täpselt värvli kõrvale, mitte värvli peale.

Elagu lapitekid! Mõnusad ja soojad.

Väga värviline

Ma sain kutse ... oma sünnipäevale. Ainsaks tingimuseks - värvilised kingad.

Tradistioonid võivad käsitööinimesel ilmneda ka üsna kummalisel kujul. Seekord siis nii, et läksin kohalikku kangapoodi ja ostsin juba kolmandat korda täpselt sama pidukleidiriide. Seda muide seitsme viimase aasta jooksul (esimene kleit sellest). Lubasin müüjatel panna kangarullile minunimelise sildi:) ja kõigile soovitada, et see ON üks parimaid kleidiriideid, mida inimene võiks endale tahta. Ja isegi vaatamata sellele, et sildil on märge polüester, on see äärmiselt kehasõbralik (mingi erikangas). Olgem ausad, ka kallis. See on ilmselt põhjus, miks ma juba kolmandat korda seda kangast sealt letilt üldse leian.

Aga:
1. Seda on ülihea õmmelda ja pressida.
2. See langeb väga ilusti ja on parajalt raske.
3. See ei kortsu üldse.
4. See kangas on pealt matt ja suures plaanis veidi triibuline, aga seest läikiv ja väga hästi langev.
5. Läbi ei paista, aga õhku laseb läbi.

Selline värviline (õnneks oli seekord saada mitut värvi) paatkaelusega lihtne lühike hõlst. Et plaanitud 13 cm läbimõõduga nööpidest kaelaehe mitte õigeks ajaks ei valminud, läksid esialgu käiku kaks suurt ja läikivat nööpi.

Ja niiviisi nägid välja värvikad inimesed, kes olid minu suureks rõõmuks ka kohale kutsutud:)

Triibikud

Sebra

on triibuline

triibuline

sokk

on triibuline.

See on olnud tore aasta. Aasta tihedat tööd ja kudumist. Ja uus aasta toob selle töö kindlasti ka nähtavaks. See on olnud sokiaasta:) - olen uurinud üle ligi tuhat vana sukka ja sokki. Paljud on ehk üllatunud, aga see on olnud uskumatult huvitav.

Need sokid siin on tavatriibikud. Kootud praamis ja bussis, lihtsalt niisama, käesoojenduseks. Ja kui kõik ausalt ära rääkida, siis lõppes enne teise soki otsa lõng. Nii et ühte otsa kudusin ja teist harutasin:).

Pehmed pakid

Jajaa, just need samad, mis teadupoolest meestele ei meeldi. Et pakk olgu ikka kandiline ja kõva. Selliseid ihaldatavaid kandilisi ma ise teha kahjuks ei oska (no kui kandilised raamatud välja arvata). Seda rõõmsam on lugeda, kui keegi kirjutab jõuluvanale - soovin pehmet pakki. Just nii, et lihtsalt pehmet.

Seekord päkapikk siis nautis personaalsete pehmete pakkide tegemist. Kõigepealt said pehme paki õekesed sinisilmad. Suurema pluusi jaoks leidis päkapikk lõike Ottobrest ja see läks käiku üsna üks-ühele, kui välja arvata mõned pisikesed sätendavad swarovskid kaeluses. Pisikese kleidikese tarvis meisterdas päkapikk aga lõike ise, sest millegipärast arvavad lõikeid tegevad tädid, et kõik need, kellel on pikkust nii umbes 74 cm, peaksid kandma ülilaiu lotendavaid kleite, kuhu tegelikult mahuks sisse umbes kaks väikest tüdrukut.

Suures jõulutuhinas unustasin muidugi tegemata korralikud pildid ja eks nende saamiseks olekski pidanud hirmsalt pingutama, sest küünlasära ei anna just niipalju valgust, kui pildi tegemiseks ligilähedaseltki vaja oleks. Vaatamata kehvadele või sisuliselt puuduvatele pildistamistingimustele, pole me siiski loobunud juba aastakümnetesse ulatuvast kombest, et esimesel advendil asendatakse meil elektrilamp küünlalühtriga.

Kleidike jäigi sedakorda seljas pildistamata ning ehk lisan siia veelgi mõne pehme paki:). Tegelikult on pehmed pakid käsitöölise üks suuremaid naudinguid. Kas teile tundub ka nii? Jätkuks vaid kõigile neid, kes pehmeid pakke ootavad.

Esimesed jõulud

Mulle on alati meeldinud lastele õmmelda. Eriti väikestele. Sest kui riided just ei pigista või pole liiga karedad, siis nemad on tulemusega alati rahul. Kunagi üsna ammu õmblesin oma väikestele lastele peaaegu kõik riided ise. See oli 1980-ndatel tegelikult ka ainus võimalus mingeid enam-vähem ilusaid lasteriideid saada. Ja see õmblemine oli väga tore! Mida aeg edasi, seda vähemaks jäi kuidagi aega, aga õnneks õppisid lapsed ise endale õmblema.
Lastelastele õmblemiseks on aega millegipärast veel vähem ja neid on ka poole rohkem:). Aga puhkuseks töiste käsitööde kõrvalt tegin Miinale ja Joosepile riided nende esimeseks jõulupeoks. Kui ikka inimene oskab juba korralikult püsti seista, siis peab tal ka pidukleit või pidupüksid olema:).

Lastele õmblemine on ikka äraütlemata vahva! Ja pealegi pole natukenegi sarnaseid tüdruku ja poisi riideid kuigi kerge poest leida.

Kangad ja nööbid on taaskasutuses. Kui peol peaks juhtumisi palavaks minema, siis saab seeliku kleidi pealt ära võtta. Joosepi vestikese leidsin seekord poest.