Imede aeg

Mis muud, kui ime, on ühe ilmakodaniku meie hulka saabumine. Lühidalt äraöeldes - tööpink sai jälle vanaemaks! Loomulikult pidi sellisel puhul katki jätma kõik muud käsitööd (ootavad oma aega) ja kibekähku valmis õmmeldama üks väike tekike uuele pisipõnnile.



Selle käigus tegin ka ühe toreda avastuse lähimas kangapoes. Müügil oli nimelt villast mahulist vatiini. Oleks ma sellist asja varem taibanud küsida. Tite jaoks ei tahtnud sünteetilist panna ja see vana tüüpi hall oleks jäänud läbi paistma. Aga tore lambavalge ja pehme - lausa suurepärane!
Tekk sai meeste triiksärgi tükikestest (küll uutest, ...ei ma ei lõiganud uusi särke puruks, oli lihtsalt üks kotike vabrikujääke) ja serva peale riba Orissaare imelisest poest ostetud hirmvana kangast.
Viimasel ajal mulle meeldivad sellised lihtsad ruutudest tekid, mis on täitsa ilma süsteemita kokku laotud. Või tuleneb see valik mul laiskusest, ehh

Ei ole soktoobrisokid!

Juhtusin hilja-aegu Sokikese toredas blogis nägema ilusaid triibulisi sokke, mida tema seal hellitavalt soktoobrisokkideks nimetas. Ja uskuge, ma tõesti arvasin, et Sokike, kes ju teada-tuntud oma toredate ütlemiste poolest, selle sõna sealsamas välja mõtles. Hiljem siiski avastasin, et on lausa soktoobrisokkide ühiskudumine. 

 Tahan ka endale soktoobrisokke! Aga kui sa oled ikka nii töhe mattunud, et pooles oktoobris märkad teemat, kuhu registreerimine lõppes juba septembris, mis siis ikka teha. Kududa, kududa autosõidul, kududa öötunnikesel ka, kui enam ei jõua tööd teha. (muide ma ei kurda, mul on väga huvitav töö )

Ja need on siin minu soktoobrisokid, mis mingi teema alla ei klassifitseeru.

Mõtlesin, et pean neid ikka jalas ka pildistama, aga kuna ei tahtnud valgeid sokke ära määrida, heitsin mudilaste liivakastile külili (ma ei tea, mis naabrid mõtlesid - ilmselt, et mingi soktoobrihullus)


 

Sain seal pikutada täpselt 5 sekundit, kui saabus jooksujalu Kursor (see on kassi peenem nimi, tavaliselt on ta lihtsalt kurr). Tema näost oli näha selget rahulolu fakti üle, et sellel aastal paigutatakse siin majapidamises külmaperioodiks õue soojad ja villased nühkimisobjektid.

Järgmisest nädalast lõppeb suurem tööperiood ja siis ma alles hakkan käsitöötama! Ihiii, eks siis tule jälle mõni uus töö...

Ilmakohane kleidike

Eile võtsin ennast vaatamata hullule kuumusele kokku ja tegin vähemalt ühe kleidikese. Kangas sai ostetud mullu suvel Orissaarest sellest toredast poest, mille kõrval mõtlemisabi pakutakse. Ja see kangas on tõeliselt õhuke, võiks öelda, et absoluutselt sobilik meie lõunamaa temperatuuridega. Lõige on võetud ühest Ottobrest ja üsna tundmatuseni moonutatud.



Selja peale tegin sellise kuuekordsest riidest väikese karvastatud lillekese.



Ja seljas näeb see suvine kleit välja sedamoodi. Pildi tegin hommikul, õhtul oleks olnud vaatepilt hoopis teine, sest õhuke kleidike muutus ligumärjana liibuvaks pärast vähemalt sajakordset kastmisvihmuti alt läbijooksu.

Kindumid valmis!

Olen nüüd täielikult valmistunud talveks - loodetavasti järgmiseks ,
sest mul on piisavalt soekke-kindumeid (selline kõnepruuk kuulub kunagisele Muhu "prükkarile" Nabi Juulale). Nabi Juula oli üks värvikas tegelane, kes juba pool sajandit tagasi prügikastidest sõi - kuulu järgi olevat uss peale Nabi Juula hammustamist hinge heitnud, nii mürgine mutt oli see Juula. Ja soekke-kindumeid pakkus ta ka müügiks, aga need polevat just eriti head välja näinud.

Mina üritasin anda endast parima, et saada ühed justkui ehtsad Muhu kindad. Ja nii ma siiski lõpetasin ka teise kinda. (eelmine valmis juba eelmisel aastal).

Ja siin ma siis nüüd kekutan oma kahe kindaga!

Väike must dress ehk "Pariis -10"

See on pikem lugu ja ei räägi sellest, et Pariisis on külma -10 kraadi. Kunagi oli meil perekondlik võistlus, kes võtab 10 kilo kiiremini alla, saab Pariisi. No ei võtnud keegi - üks jäi täiesti ootamatult rasedaks (võttis 10 juurde) ja teised andsid kas solidaarsusest või siis lihtsalt laiskusest alla. Pariisi ei saanud. Aga tahaks. Nii ma lihtsalt unelen selle mõtte juures, et kui võtan -10 (no annan nö ära), siis ma lõpuks Pariisi ka sõidan. Loomulikult tuleb selleks teha sportlikke harjutusi, loomulikult dressis. Juba käin naisvõimlemisrühmas "Ohtlik naine" (ikka suvise Kalevi staadioni võimlemispeo jaoks, seal on sellise nimega sooritus). Et siis ehk läheb ka dressi vaja, muidu ma ju eriti dressiinimene pole. Aga selle Pariisidressiga vast teen mingeid jalutusi-painutusi-venitusi, ise ikka mõeldes Eiffeli, Pariisi kohvikute ja Chanelli peale, kes teadupoolest naisterahavaste ellu trikotaažist, sellest toonasest meeste pika pesu riidest, rõivad tõi. Elagu Pariis!

Lõike tegin ise, masintikandi joonistamiseks tarvitasin mõnd fotot Coco Chanellist ja ühte pilti Eiffeli tornist. Sellel asjandusel on kaks kaelust.

Sipsiku kolmas tulemine.

Olen Eno Raua Sipsikuga nii enamvähem üheealine. Sipsikuraamatu lugesingi läbi üsna varases lapsepõlves. Järgnevalt lugesin seda ette oma lastele umbes paarkümmend aastat hiljem. Ja esimese Sipsiku tegin lapsele kolmandaks sünnipäevaks. Nüüd siis sattus lastelastele unejutu lugemiseks näppu taas Sipsik. Ja kuidas siis ikka ilma päris Sipsikuta. Algul heegeldasin ühe tillukese, aga ega kahele lapsele ikka ühest Sipsikust ei piisa, nii pidin teisegi tegema.

Nii sisenes Sipsik (pipsik) meie ellu kolmandat korda.



Muide neid lugusid on tänases päevas päris tore lugeda. (a´la "käisime külas ühel onul, kellel oli televiisor"!)

Õmblemine depressiivses väikelinnas ...

Lugu kümnes pildis, ei sobi kasutamiseks Hollywood´is, kuna puudub igasugune Happy (ka lõpus),
pigem sarnaneb Eesti linateosele, kus on pealtnäha täiesti mõttetud sügavmõttelised tegevused ja mittemillegagi lõppemine.
Siinkohal ei soovitata kurvameelsetele või ehk siis ainult neile,
kellele mõjub positiivselt arusaamine, et depressiivsust leidub küllaga ka väljaspool nende isiklikku vaatevälja.

PILT 1
Temperatuur akna taga langeb -25 kraadini. Soojas toas konutavale isetegijale meenub, et tema lapsel pole miskiseid sooje riideid.
(oh ei, laps ei ole küll mingi mudilane, kannab parajat kikkhabet). Isetegija on kunagi andnud lubaduse mantli õmblemiseks, nüüd juba kujutabki ta ette oma järglast justkui mõnd 19. sajandi vaest, pintsakuta luuletajat Eesti vaimulinnas ringi lehvimas. Tõsi küll, pintsak on tal olemas ja see koos kampsuni ja salliga peakski kandja meelest justkui moodustama sobiliku rõivastuse -25 kraadise pakase talumiseks.

PILT 2
Murelik isetegija märkab Tallinna Kaubamajas sobilikku mantlit - piisavalt kossakas, selline lipitud-lapitud ja täiesti villane (ei mingit kilet). Suurust ei suuda täpsustada ja hind (firma Desigual) on muidugi oh ja ah. Isetgija otsutab siiski ise mantli õmmelda.

PILT3
Isetegija siseneb depressiivse väikelinna kangapoodi. Müügil on ÜKS väga sobiv riie, mõnus vildine ja villane, kerge ja soe. Noh, ootamatult hele on, aga ikkagi väga tore. Isetegija ostab riide. Kodust otsib teisi hallikaid tükke ka lisaks.

PILT 4
Isetegija siseneb ühe teise depressiivse väikelinna kaubamajja, et osta lõnga, sest mantli varrukad ja kapuuts tulevad tema kujutluses kootud. Müügil on ÜKS jämedam naturaalne lõng, koostis on väga hea 20% villa, 80% alpakat, jäme, kerge ja pehme. Noh, värv on selline kanga kõrval veidi liiga tume, aga ehk sobib (isetegija on paraku kangatüki koju jätnud).

PILT 5
Isetegija võrdleb lõnga ja kangast. Väike ehmatus. Hall lõng tundub päevavalges üsna sinakas, aga kangas nagu beežikas. Aga pole hullu, lõpututes lõngavarudes leidub ju pruun villane, mis juurde pannes tooni soojemaks teeb. Isetegija hakkab kibekähku kuduma.

PILT 6
Lõng lõppeb teise varruka keskpaigas otsa. Ohh. Kõik 6 tokki läbi - jämeda lõnga rõõm. Isetegija surfab ruttu netis ja leiab lõngapoe, kust sama lõnga tellida. Tellib veel ühe toki. (möödaminnes ka kuhjakese lillat mohhääri).

PILT 7

Lõng jõuab kohale, varrukas saab valmis. Isetegija imetleb kootud tükke ja väljalõigatud tükke ja taskuid... ja ohkab - see kõik on siiski kuidagi liiga kontrastne, keha hele ja varrukas tume. Isetegija tõttab depressivse väikelinna kaubamajja. Müügil ongi ka kangavärve. Isetegija ostab musta värvi, et tükid pisut üle värvida, hoopis teisel põhjusel ostab ta ka halli värvi.

PILT 8
Isetgija värvib kanagatükke. Riie on paks ja värv ei jää eriti ühtlane. Aga sinna võib ju midagi põnevat peale tikkida ja nii on kõik väga lahe. Tükke kuivama pannes tunduvad need ikka väga rotihallid. Isetgija vaatab ehmatusega, kogemata on ta potti pannud musta asemel halli värvi. Hallina ei mõju kangas hästi. Isetegija võtab pruuni värvi ja värvib kõik tükid pruuniga üle. Tulemuseks on selline karupruun. Oh. Vahepeal saabub mantlita tudeng ja arvab et see hele oleks vast ikka parem. Õnneks on seda veel piisavalt alles.

PILT 9

Isetgija lõikab jälle tükid välja ja asub usinalt õmblema. Miski ei meeldi, ikkagi on liiga kontrastne... Selga pannes tundub lai.
Isetegija harutab lahti mitmed-setmed õmblused, teeb mantli kitsamaks, lisab fantastiliselt mõnusad nööbid ja teeb isegi riidega töödeldud nööpaugud, aga ... ikka justkui pole see. Tulevane kandja ei oska ka miskit kosta, kui valmis, siis vaatab. Depressiivse väikelinna istegija sätib mantli ilusasti puu pääle, paneb voodritükid ka kõrvale ja asetab kõige kaugemale nurka poolikute asjade kapis.

PILT 10
Isetegija siseneb Tartu Kaubamajja ja ostab päris ilusa meestemantli. Hind on õnneks soodne.

On võimalik, et sellest kunagi siiski ka midagi veel saab.