Kindumid valmis!

Olen nüüd täielikult valmistunud talveks - loodetavasti järgmiseks ,
sest mul on piisavalt soekke-kindumeid (selline kõnepruuk kuulub kunagisele Muhu "prükkarile" Nabi Juulale). Nabi Juula oli üks värvikas tegelane, kes juba pool sajandit tagasi prügikastidest sõi - kuulu järgi olevat uss peale Nabi Juula hammustamist hinge heitnud, nii mürgine mutt oli see Juula. Ja soekke-kindumeid pakkus ta ka müügiks, aga need polevat just eriti head välja näinud.

Mina üritasin anda endast parima, et saada ühed justkui ehtsad Muhu kindad. Ja nii ma siiski lõpetasin ka teise kinda. (eelmine valmis juba eelmisel aastal).

Ja siin ma siis nüüd kekutan oma kahe kindaga!

Väike must dress ehk "Pariis -10"

See on pikem lugu ja ei räägi sellest, et Pariisis on külma -10 kraadi. Kunagi oli meil perekondlik võistlus, kes võtab 10 kilo kiiremini alla, saab Pariisi. No ei võtnud keegi - üks jäi täiesti ootamatult rasedaks (võttis 10 juurde) ja teised andsid kas solidaarsusest või siis lihtsalt laiskusest alla. Pariisi ei saanud. Aga tahaks. Nii ma lihtsalt unelen selle mõtte juures, et kui võtan -10 (no annan nö ära), siis ma lõpuks Pariisi ka sõidan. Loomulikult tuleb selleks teha sportlikke harjutusi, loomulikult dressis. Juba käin naisvõimlemisrühmas "Ohtlik naine" (ikka suvise Kalevi staadioni võimlemispeo jaoks, seal on sellise nimega sooritus). Et siis ehk läheb ka dressi vaja, muidu ma ju eriti dressiinimene pole. Aga selle Pariisidressiga vast teen mingeid jalutusi-painutusi-venitusi, ise ikka mõeldes Eiffeli, Pariisi kohvikute ja Chanelli peale, kes teadupoolest naisterahavaste ellu trikotaažist, sellest toonasest meeste pika pesu riidest, rõivad tõi. Elagu Pariis!

Lõike tegin ise, masintikandi joonistamiseks tarvitasin mõnd fotot Coco Chanellist ja ühte pilti Eiffeli tornist. Sellel asjandusel on kaks kaelust.

Sipsiku kolmas tulemine.

Olen Eno Raua Sipsikuga nii enamvähem üheealine. Sipsikuraamatu lugesingi läbi üsna varases lapsepõlves. Järgnevalt lugesin seda ette oma lastele umbes paarkümmend aastat hiljem. Ja esimese Sipsiku tegin lapsele kolmandaks sünnipäevaks. Nüüd siis sattus lastelastele unejutu lugemiseks näppu taas Sipsik. Ja kuidas siis ikka ilma päris Sipsikuta. Algul heegeldasin ühe tillukese, aga ega kahele lapsele ikka ühest Sipsikust ei piisa, nii pidin teisegi tegema.

Nii sisenes Sipsik (pipsik) meie ellu kolmandat korda.



Muide neid lugusid on tänases päevas päris tore lugeda. (a´la "käisime külas ühel onul, kellel oli televiisor"!)

Õmblemine depressiivses väikelinnas ...

Lugu kümnes pildis, ei sobi kasutamiseks Hollywood´is, kuna puudub igasugune Happy (ka lõpus),
pigem sarnaneb Eesti linateosele, kus on pealtnäha täiesti mõttetud sügavmõttelised tegevused ja mittemillegagi lõppemine.
Siinkohal ei soovitata kurvameelsetele või ehk siis ainult neile,
kellele mõjub positiivselt arusaamine, et depressiivsust leidub küllaga ka väljaspool nende isiklikku vaatevälja.

PILT 1
Temperatuur akna taga langeb -25 kraadini. Soojas toas konutavale isetegijale meenub, et tema lapsel pole miskiseid sooje riideid.
(oh ei, laps ei ole küll mingi mudilane, kannab parajat kikkhabet). Isetegija on kunagi andnud lubaduse mantli õmblemiseks, nüüd juba kujutabki ta ette oma järglast justkui mõnd 19. sajandi vaest, pintsakuta luuletajat Eesti vaimulinnas ringi lehvimas. Tõsi küll, pintsak on tal olemas ja see koos kampsuni ja salliga peakski kandja meelest justkui moodustama sobiliku rõivastuse -25 kraadise pakase talumiseks.

PILT 2
Murelik isetegija märkab Tallinna Kaubamajas sobilikku mantlit - piisavalt kossakas, selline lipitud-lapitud ja täiesti villane (ei mingit kilet). Suurust ei suuda täpsustada ja hind (firma Desigual) on muidugi oh ja ah. Isetgija otsutab siiski ise mantli õmmelda.

PILT3
Isetegija siseneb depressiivse väikelinna kangapoodi. Müügil on ÜKS väga sobiv riie, mõnus vildine ja villane, kerge ja soe. Noh, ootamatult hele on, aga ikkagi väga tore. Isetegija ostab riide. Kodust otsib teisi hallikaid tükke ka lisaks.

PILT 4
Isetegija siseneb ühe teise depressiivse väikelinna kaubamajja, et osta lõnga, sest mantli varrukad ja kapuuts tulevad tema kujutluses kootud. Müügil on ÜKS jämedam naturaalne lõng, koostis on väga hea 20% villa, 80% alpakat, jäme, kerge ja pehme. Noh, värv on selline kanga kõrval veidi liiga tume, aga ehk sobib (isetegija on paraku kangatüki koju jätnud).

PILT 5
Isetegija võrdleb lõnga ja kangast. Väike ehmatus. Hall lõng tundub päevavalges üsna sinakas, aga kangas nagu beežikas. Aga pole hullu, lõpututes lõngavarudes leidub ju pruun villane, mis juurde pannes tooni soojemaks teeb. Isetegija hakkab kibekähku kuduma.

PILT 6
Lõng lõppeb teise varruka keskpaigas otsa. Ohh. Kõik 6 tokki läbi - jämeda lõnga rõõm. Isetegija surfab ruttu netis ja leiab lõngapoe, kust sama lõnga tellida. Tellib veel ühe toki. (möödaminnes ka kuhjakese lillat mohhääri).

PILT 7

Lõng jõuab kohale, varrukas saab valmis. Isetegija imetleb kootud tükke ja väljalõigatud tükke ja taskuid... ja ohkab - see kõik on siiski kuidagi liiga kontrastne, keha hele ja varrukas tume. Isetegija tõttab depressivse väikelinna kaubamajja. Müügil ongi ka kangavärve. Isetegija ostab musta värvi, et tükid pisut üle värvida, hoopis teisel põhjusel ostab ta ka halli värvi.

PILT 8
Isetgija värvib kanagatükke. Riie on paks ja värv ei jää eriti ühtlane. Aga sinna võib ju midagi põnevat peale tikkida ja nii on kõik väga lahe. Tükke kuivama pannes tunduvad need ikka väga rotihallid. Isetgija vaatab ehmatusega, kogemata on ta potti pannud musta asemel halli värvi. Hallina ei mõju kangas hästi. Isetegija võtab pruuni värvi ja värvib kõik tükid pruuniga üle. Tulemuseks on selline karupruun. Oh. Vahepeal saabub mantlita tudeng ja arvab et see hele oleks vast ikka parem. Õnneks on seda veel piisavalt alles.

PILT 9

Isetgija lõikab jälle tükid välja ja asub usinalt õmblema. Miski ei meeldi, ikkagi on liiga kontrastne... Selga pannes tundub lai.
Isetegija harutab lahti mitmed-setmed õmblused, teeb mantli kitsamaks, lisab fantastiliselt mõnusad nööbid ja teeb isegi riidega töödeldud nööpaugud, aga ... ikka justkui pole see. Tulevane kandja ei oska ka miskit kosta, kui valmis, siis vaatab. Depressiivse väikelinna istegija sätib mantli ilusasti puu pääle, paneb voodritükid ka kõrvale ja asetab kõige kaugemale nurka poolikute asjade kapis.

PILT 10
Isetegija siseneb Tartu Kaubamajja ja ostab päris ilusa meestemantli. Hind on õnneks soodne.

On võimalik, et sellest kunagi siiski ka midagi veel saab.

Roosaromantika

Oh ma kohe ei tea, mida kirjutada nii romantilisse roosidega raamatusse. Armastusluulet? Viimase luuletuse kirjutasin vist umbes 30 aastat tagasi ja sellegi loomulikult sahtlisse... Või peaks sinna üles tähendama eriliselt magusaid kreemiretsepte? Ehk on Teil mõni nutikas idee?



Igaljuhul nii näeb välja minu esimene ise meisterdatud kõvaköide. Suured tänud õpetajale (sinna armsasse mudapäälinna Haapsalusse!). Ei hoidnud ma ka tagasi - ikka roose ja kulda, isegi osa lehti on märkmikus kuldsed.

Küidu triibud

Sünnipäevaks võiks igal naisterahval ikka uus kleit olla, vähemalt siis, kui sa saad näiteks kahe aastaseks. Ja kui lapsel on olemas ikka mitu mammat, siis on täiesti normaalne, et nende vahel on korraline tööjaotus, ehk siis üks laualab ja teine õmbleb seelikuid.

Vanasti oli selline lastelauluke, et kleit jäi väikseks ja läks kleidimaale tagasi. Võib ju ka mõelda, et see seelik just praegu tuli sealt kleidimaalt, niiviisi talves lehvides ja ilmselt lendas Hiiumaa poolt, sest keskele on heegeldatud Pühalepa küidu triibud. (küit on triibuseelik )

Ja nööbid on kadakapuust ning lepatriinudega - need kinkis mulle üks armas inimene.

Alalhoidmisest 3 - Jenny, pitsitädi ja minu esimene Burda

Tänase õmblustöö sissejuhatuseks pean minema taas ajas nii umbes 60-80 aastat tagasi. Jenny oli imehea õmbleja. Tänu tema nutikale rätsepatööle olid meie suguvõsa naised ilusates kleitides isegi sõjajärgsel aal, kui poest suurt midagi saada polnud. Nõukogude kord tõi keerulised ajad ka toonastele õmblejatele. Ilmselt polnud kodus tellimustööde tegemine lubatud ja nii oli vajalik pidev valmisolek õmblustöö kohe ära peita.

Minu ema meenutab Jennyt kui üliandekat nuputajat, kel alati oli varuks mingi hea idee, kuidas kleiti põnevamaks teha. Ka oli tal tuttav pitsitädi, kelle juurest vajadusel kohe sobiva pitsi sai hankida. Materjaliga aga käidi ringi kokkuhoidlikult - nii oli emalgi pluus, mida kaunistas vanade pitskinnaste ribadest kokkuõmmeldud pits.


Jenny oma tütrega

Aastad läksid ja nutikas hobiõmbleja ja kena inime sai ka Jenny tütrest. Mäletan selgesti päeva, kui ta mulle, vinnilisele neljateistaastasele saaretüdrukule, tõi kingituseks päris BURDA. Seda 1978. aasta noortreburdat hoian siiani korralikult kapis. Aga toona esialgu ainult silitasin ja vaatasin, ikka eest taha ja tagant ette - meie kodus olid ju seni ainult nõukogude naised ja siluetid... Ja siis vist õmblesin viie järgneva aasta jooksul enamiku rõivaid, mis selles Burdas leidus.

Aga see alalhoidmise komme see on meil vist suguvõsa viga, sest tänaseks on minu kätte jõudnud Jennyst järele jäänud pitsid (eks ikka säält pitsitädi käest). Ja ma ei hakka neid üksikasjaliselt näitama, peaksin pool õhtut neid pildistama ja pealegi tundub mulle, et vat selle karbitäiega ajaksin ma keskmise isetegija suhteliselt kadedaks...




Et mis ma nendega teen? Vaat vahel kasutan ka. Näiteks on mul üks pidukleit, millele rinna ette tegin sellise üsna sürri vabatikandi, kasutades neid uhkeid vanu pitse.

Ja selle aasta esimese päeva pühendasin ühele valgele pluusikesele, mis koosneb mitut sorti vanadest pitsidest ja kreemvalgest kangatükist, mis on olnud meie pere kapis just niikaua, kui ma mäletan. Ema ja vanaema ütlesid selle kohta ikka - Ameerika siidfrotee. Nüüd siis seda õmblema asudes ei saanud kohe muidu, kui helistasin ja küsisin ema käest, mis ajast see siidfrotee siis ikkagi on. Selgus, et keegi täpselt ei tea, aga kindlasti enne 40-ndat pidi ostetud olema. Selline uunikum riie siis - siid on ta tõesti ja frotee on ka.



Aga need uhked nööbid, kujutage ette, ei olegi alal hoitud, ostsin need poest! Aga need on nii uhked, et ma loodan, et neid hoitakse alal...



Nüüd olen siin niipalju vanadest asjadest pajatanud, et mõni noorem inimene kindlasti arvab, et olen ligi saja-aastne. Aga tegelikult avastasin, et olen juba kaks aastat siin ühe vanusega! Kas Teil juhtub ka sedasi?