Kindad valmis

Laulupeokindad lõppesid Hiiumaal. Laulupeol alustatud ja Kassari vaikuses pildistatud - edasine tee otsejoones jõulumehe varudesse. Tegelikult oli teist kinnast üsna keeruline kududa, sest esimene sündis laulupidu kuulates (nägema esialgu ei ulatanud) ja nii, nagu vanasti tehti, ilma igasuguse paberliku mustrita ehk siis umbes. Aga teise kinda tegemine polnud enam nii lihtne, eriti selle vikliosa samasuguseks saamine, kui kogu muster on vaid see, mis kindalt näha. Selliseid kindaid peaks kuduma ikka ühtejärge, aga mitte sedamoodi jokutades, et sel nädalal üks ja kümme päeva hiljem teine.

väike villane

Kangaholism

Nädalake tagasi läksime sõbrannaga poest fimo ostma, aga sattusime täiesti "kogemata" ikka ka kangapoodi. Ja siis meid tabas jälle see kangaholism (nagu alkoholism). Tagasi tulles oli kummalgi kotis vähemasti kolm täiesti ettekavatsematut kangajuppi. Siis lubasin, et kohe samal õhtul õmblen ära kolm eelmist, mis täpselt sama ettekavatsematult ostsin uuest Orissaare poest nädal varem. Eile selgus, et õnneks on säält poest tänaseks kõik normaalsed kangad ära ostetud!

Aga esimene sellest poest saadud kangas moodustus kaheks väga sürrealistlikuks padjaks. Ma pole ammu midagi nii erilist ühel kangal kohanud. Küll on ikke kunstnikul fantaasiat olnud. Ja siis selgus kanga servi uurides, et tegemist on hoopis kangaprindiga. Äkki mõne kunstniku ainuekemplar??? Kõik kangarestid maksid seal poes 10 krooni. Aga homme panen siia üles kaks järgmist, sest need on veel pildistamata...

Hull sürr kangas!

Saaremaa sokid

Ei need sokid pole absoluutselt saaremakirjalised, on hoopis Kihnu vitsad ja Järvamaa kindakiri, aga neid on lihtsalt kootud näiteks praamis ja loomulikult praamiootesabas jne...




Kui ma väike olin, siis meeldis mulle hirmsast vaadata "varandust" Ega seda kogu aeg teha ei lubatud ka. Varandus oli suures kapis ja väga põnevates värvilistes karpides - isa medalid spordivõistlustelt (eelkõige meeldisid mulle need uhked paelad, mille otsas medalid rippusid) ja ema laulupeorosetid. Vat see oli varandus! Vaatasin nüüd ka natuke ja avastasin, et osa rosette on tegelikult sellest ajast, kui ema olemaski polnud - järelikult on osa neist kuulunud hoopis vanaisale. Ja laulupeoeelselt näitan teilegi neid uhkeid vanu märke.



Tagasiteel läbi Muhu muuseumi kohtasin ma "sokikest" . Selles muuseumis saab alati mõnusa värvilaksu kätte.



Päris muhulane ma küll pole, aga kuna mu sünnikodu jääb Muhust vaid 6 km kaugusele, siis otseloomulikult pidi ema mulle juba enne kooliminekut rahvarõivad tegema. Ega tal see vist väga käbedalt tookord läinud, eks ta käis ikka teadjamate tegijate käest asja õppimas - sisserännanu nagu ta oli. Ja mina kasvasin muidugi üles koos Muhu tikandiga. Naabritüdrukutega ikka proovisime oma nukuriietele tikkida juba enne kooliminekutki.

Vöö

Meie suguvõsa eripära -kiir-kaug tegutsemine.
See tähendab, et kleiti õmmeldakse enne peole jõudmist ka veel autos või leebema variandi kohaselt lõpetatakse silm rullis eelmisel öösel. Nii ka nüüd. Täna on minu lapse ülikooli lõpuaktus ja otse loomulikult teen ma kleidile lubatud vööd ikka eelmisel ööl, kusjuures kleiti ennast pole ma üldse näinudki - seda teeb Moole eelmisel ööl! Ahaaa! No ja kui see asi kokku ka sobib, siis näitan pärast kleiti koos vööga ka.

Kärtsroosa

Lõnga koostise kohta puuduvad andmed, sest ühtegi tervet tokki polnud, aga enamjaolt on tegu puuvillasega.
Ja selline kärtsroosa värk sobib ju päris hästi sellistele kärtsudele tüdrukutele.
Alla serva tegin pirakad mummud, ilmselt on nendest hea ka sikutada. Kudusin silma järgi - no seekord läks õnneks!

Kunagi pole hilja!

Tänane postitus tuleb aupakliku kummardusena kõigile neile, kes alles pesnionieas avastanud, kui tore on ise käsitööd teha. Ja nende toredate Eesti naiste hulka kuulub ka minu EMA. Õieti võiks arvata, et olen väga omakasupüüdlikult enda lastele korraliku vanaema koolitanud, kes oskab sokke, sõrmikuid ja kampsuneid kududa. Sest esimesi soki- ja kindaharjutusi tegi ta minu juhendamisel tõesti siis, kui pesnionile jäi. Aga ilmselgelt ma ei eksi, kui ütlen, et täna (siis umbes 25 aastat hiljem) on just käsitöö see, mida ta hullupööra naudib. Ja meil on kõigil hea meel nende ilusate isetehtud asjade üle.

Selle uhke tikitud Muhu padja sain emalt sünnipäevakingiks. Muster on selline kodune - minu lapsepõlvekodu pole küll Muhus, aga Muhumaa oli üle vee ikka pidevalt jälgitav.