Saaremaa sokid

Ei need sokid pole absoluutselt saaremakirjalised, on hoopis Kihnu vitsad ja Järvamaa kindakiri, aga neid on lihtsalt kootud näiteks praamis ja loomulikult praamiootesabas jne...




Kui ma väike olin, siis meeldis mulle hirmsast vaadata "varandust" Ega seda kogu aeg teha ei lubatud ka. Varandus oli suures kapis ja väga põnevates värvilistes karpides - isa medalid spordivõistlustelt (eelkõige meeldisid mulle need uhked paelad, mille otsas medalid rippusid) ja ema laulupeorosetid. Vat see oli varandus! Vaatasin nüüd ka natuke ja avastasin, et osa rosette on tegelikult sellest ajast, kui ema olemaski polnud - järelikult on osa neist kuulunud hoopis vanaisale. Ja laulupeoeelselt näitan teilegi neid uhkeid vanu märke.



Tagasiteel läbi Muhu muuseumi kohtasin ma "sokikest" . Selles muuseumis saab alati mõnusa värvilaksu kätte.



Päris muhulane ma küll pole, aga kuna mu sünnikodu jääb Muhust vaid 6 km kaugusele, siis otseloomulikult pidi ema mulle juba enne kooliminekut rahvarõivad tegema. Ega tal see vist väga käbedalt tookord läinud, eks ta käis ikka teadjamate tegijate käest asja õppimas - sisserännanu nagu ta oli. Ja mina kasvasin muidugi üles koos Muhu tikandiga. Naabritüdrukutega ikka proovisime oma nukuriietele tikkida juba enne kooliminekutki.

Vöö

Meie suguvõsa eripära -kiir-kaug tegutsemine.
See tähendab, et kleiti õmmeldakse enne peole jõudmist ka veel autos või leebema variandi kohaselt lõpetatakse silm rullis eelmisel öösel. Nii ka nüüd. Täna on minu lapse ülikooli lõpuaktus ja otse loomulikult teen ma kleidile lubatud vööd ikka eelmisel ööl, kusjuures kleiti ennast pole ma üldse näinudki - seda teeb Moole eelmisel ööl! Ahaaa! No ja kui see asi kokku ka sobib, siis näitan pärast kleiti koos vööga ka.

Kärtsroosa

Lõnga koostise kohta puuduvad andmed, sest ühtegi tervet tokki polnud, aga enamjaolt on tegu puuvillasega.
Ja selline kärtsroosa värk sobib ju päris hästi sellistele kärtsudele tüdrukutele.
Alla serva tegin pirakad mummud, ilmselt on nendest hea ka sikutada. Kudusin silma järgi - no seekord läks õnneks!

Kunagi pole hilja!

Tänane postitus tuleb aupakliku kummardusena kõigile neile, kes alles pesnionieas avastanud, kui tore on ise käsitööd teha. Ja nende toredate Eesti naiste hulka kuulub ka minu EMA. Õieti võiks arvata, et olen väga omakasupüüdlikult enda lastele korraliku vanaema koolitanud, kes oskab sokke, sõrmikuid ja kampsuneid kududa. Sest esimesi soki- ja kindaharjutusi tegi ta minu juhendamisel tõesti siis, kui pesnionile jäi. Aga ilmselgelt ma ei eksi, kui ütlen, et täna (siis umbes 25 aastat hiljem) on just käsitöö see, mida ta hullupööra naudib. Ja meil on kõigil hea meel nende ilusate isetehtud asjade üle.

Selle uhke tikitud Muhu padja sain emalt sünnipäevakingiks. Muster on selline kodune - minu lapsepõlvekodu pole küll Muhus, aga Muhumaa oli üle vee ikka pidevalt jälgitav.

Vana aasta võlad

Uus aasta annab ju alati võimaluse ennast ja teisi veenda - just nüüd muutub kõik. Olen usinam ja parem, hakkan rõõmu tundma kõigist psistillukestest imelistest asjadest ega hakka enam ette ega taha muretsema tegemata tööde pärast, mida kõiki niiehknaa ära teha ei jõua. Ja otseloomulikult ei hakka uuel aastal olema ühtegi lõpetamata käsitööd. Ehh! Oleks see vaid nii. Ja ikkagi kõigepealt likvideerin siin võlad - asjad, mis on jäänud möödunud aastast kas pildistamata, siia lisamata, või hoopis pooleli.

Palmikutega müts, mis valmis kampsunist järele jäänud alpakast.



Siis minu novembrihall (valmis sai siis jaanuaris , aga hea et sai) See on väike prantslaslik jakike tütrele. Vast sobib sellega praktikale minna.



Selja tagant näeb välja nii:



Lõike võtsin Burdast, aga muutsin seda päris kõvasti, krae tegin hoopis teistsuguse. Kelmikad on sellel lõikel varrukal olevad voldid, mis on väljaspool. Ühtlasi on see tubli projekt teemal - kangakapp tühjaks. Pealisriie oli ostetud tükkidena ja seda oli väga napilt. Nii sai aluskraeks ja katteriideks ära kasutatud tädi vana seelik. Nii et kapis jälle pisut lahedam! Lubangi seda aastat nii jätkata. See tähendab vanad kangad käiku!!!

Lambavalge varastatud ajaga kampsun

Nii, see kampsun sai valmis. Tegin seda lihtsalt rõõmust ja samas ikka pidevalt teades - praegu peaksin tegema hoopis muud kui vähendama neid pehmeid-pehmeid alpakatokke. Sai valmis see Muu tähtis töö, no ja kampsik ka!



Tegelikult sai see kõik alguse isetegijast. Sest just siin jõudis minuni mõte, et võiksin endale soetada mõne numbri Vouge Kniting´ut. Ja esimeses numbris, mille sain, oli see kampsun. Harva kui ma just tahan midagi ajakirja järgi teha, aga see kamps tundus ikka väga ahvatlev. Isegi vaatamata sellele, et ajakirjas oli modell minust no vähemalt poole kitsam. Ostsin lõnga ja otsustasin, et annan selle emale kududa (ta ikka hirmsasti ootab, et talle vahel mõni töö tuuakse)
Ema muidugi sellest ingliskeelsest ja tollimõõtudega ajakirjast sotti ei saa. Ja vaatamata sellele, et ka mina oskan inglise keelt umbes sama palju kui naabri koer, tegin talle lõiked ja varruka jaoks tööjuhendi. Ja siis tahtsin natuke (ainult natuke) proovida, kas muster ikka klapib. Ohh, juba samal õhtul oli pool varrukat valmis. ja kuna ema oli just parasjagu tõbine, siis täiesti sujuvalt jätkasin kudumist.

Selja tagant näeb välja nii:



Ja andku möödunud nädalane koolituse lektor mulle andeks, et tema loengus kudusin - ma tõesti kuulasin ka!

Nööbid said fimost, ikka juustunoatehnikas

Kollane juuni

Kuidas lahendada kollase värvi kuu?

Kollase värviga ei oska ma esimese hooga kohe midagi peale hakata. Püüdsin meenutada, mitu kollast eset olen üldse elu jooksul teinud, ja tundub, et need saab kokku lugeda ühe käe sõrmedel. Ei vaimusta see kollane mind just eriti.
Kunagi tudengina nikerdasin ühe kollase pluusi, mis isegi Moskvas mingisel näitusel käis, aga lõppkokkuvõttes kandsin seda siiski imevähe, sest ta oli lihtsalt niiiii kollane. Teise kollase pluusi õmblesin siis, kui sündis meie pere keskmine laps. Vat just selle toimingu ajal õmblesingi. Mõtlesin, et pärast niikuinii aega pole ja haiglasse läksingi alles siis, kui satsidega kollane pluus valmis sai. Seda pluusi kandsin pisut rohkem.
Ja aastaid tagasi sattus mu kätte üks rootsi sisustusajakiri, kus oli hall tuba kollaste tulpidega. Ja nii saigi meie esimese kodu (või teise, või kolmanda?) köök hall koos väga kollaste kardinate ja piltidega. Päikseline oli!
Aga praegu ei suutnud ma kuidagi kollast ette kujutada ei enda ümber ega ka mitte enda toas, nii et kollase komplekti saab meie laiendatud pere kõige päikselisem pesamuna. Loodetavasti mahub see talle selga, modelliga pildi ehk teen hiljem. Kleidi (püksid on seal kohe küljes) lõike võtsin Ottobrest.

Päikesetüdruku kleit