Nädalaõmblus nr 10 – roosteroosa kleit

On see nüüd roosteroosa või puudripunane, aga ei saanud seda pisilillelist (või on need kanepilehekesed?) trikotaaži stoffe.ee lehelt ostmata jätta. Õmblesin tast ühe suurte taskutega  lihtsa pink basicu ja siis kui pildistama hakkasin, nägin, et mul juba on üks seda karva ürp seljas. Kui nii, siis nii.

Nädalaõmblus nr 9 – keerutavad kleidid

Need kaks kleiti on sündinud üsna ebaharilikel põhjustel.

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et üsna pea näeb ilmavalgust taas üks raamat Haapsalu rättidest. Nii saabusidki minu töölauale pildistamiseks 20 imekaunist rätti. Seekord mõtlesin keskseks ideeks seada pitsid ja patsid, mistõttu plaanisin rätikandjaid pildistada selja tagant. Ja kuigi oleme rätti pildistanud ka puhtapalja naise seljas, siis seekord on neiud siiski kenasti riides. Ja nüüd ma jõuangi nende riieteni. Valisime Siiriga LipiLapi äris välja kolm erineva tumedusega kangast, tema õmbles rättidele taustaks ühe ja mina kaks kleiti.

Aga olin veidi kaval ka. Mõtlesin, et kui pean niiehknaa ruttu kaks kleiti tegema, siis on tark teha ise ka lõige ja seda testida nii lõike kui sihtrühmale sobivuse mõttes. Tänaseks on kleidid kenasti omanikud leidnud :). Ja rätiraamatu pildid muidugi ka ammu valmis.

Kaks keerutavat kleiti – seelikuosa täisratasklošš, ülemine osa peaaegu taljes. Selja taga kolmnurkne kaelus. Kuna kleidid on paksemast trikotaažist (üks puuvill viskoosi ja elastaaniga ja teine polüester), siis lukku neil ei olegi, tulevad niisama üle pea. Ja seda tüüpi kanga puhul sobib servadesse ideaalselt ka ühekordne palistus ning kantimisele kuluva aja saab rõõmsasti kokku hoida. Roosa kleit on poolvarrukatega ja tagant umbes 10 cm pikem, mis on ehk kaval ka selles mõttes, kui diagonaalriidest seelikuosa peaks kuidagi välja venima.

kuukude märts – Valjala naise tulemine 4

See Valjala naine muudkui tuleb ja tuleb, aga kohalejõudmisega on raskusi. Küsimus on peamiselt abu õmblemises. Mitte et see õmblemine hirmus keerukas või tülikas oleks, lihtsalt väga keeruline on ära otsustada, kui paks see Valjala naine on :D. Sest abu peab olema ju tihkelt ümber keha.

Niikaua siis veel Valjala naisele üks väike ilulisa toreda tuttmütsi näol. Kuduja värk – teeme ikka kõikvõimalikud kudumid esmalt. Valjalast on kogutud ERMi kogudesse ainult üks tutimüts ehk nolkmüts ja minu müts on peaaegu täpne koopia sellest. Kudusin selle üksnes 2 cm laiema, arvestades minu keskmisest suuremat pead. Saaremaa tuttmüts oli nö tanu asendaja, mitte sooja andev suusamüts. Seetõttu kanti seda tanuna pealael ja üle kõrvade poleks seda tõmmata saanud juba mõõtmete tõttu. Õue minnes pandi mütsile veel ruuduline rätik peale. Juuksed lükati eest kahte lehte laiali ja laup jäeti mütsi all paljaks.

Sellistel mütsidel on seespool linane või puuvillane voodriosa, mis mütsi toekamaks muudab ja vastu pead tegelikult ka mõnusam on. Mina tegin selle osa veidi hallikast linasest. Kuigi jah, pean tunnistama, ma pole seda mütsi seestpoolt vaadanud, nii et sisemises pooles lähtusin kõigist ülejäänud Saaremaa mütsidest, mida muuseumis näinud olen. Ükskord vaatan ka selle Valjala oma üle :). Tutt tuli ka originaalist vist pisu suurem, aga seda saab pügada.

Valjala müts sarnaneb oma kujult naaberkihelkonna Püha mütsidele. Muide igas kihelkonnas oli Saaremaal oma kindel mütsikuju ja mõnes kihelkonnas ka toredaid tehnilisi võtteid, mida naabrid jällegi ei kasutanud.

Originaal ERM 509:4158 (Valjala) näeb välja nii:

Foto: muis.ee

Kui kellelgi on tahtmine omale Valjala müts kududa, siis lisan siia ka väikese juhendi. Müts on kootud tihedalt, mina pidin lisama veidi tumedaid vaheridu aga juurde, muidu ei tulnud kõrgus välja.

Kudusin Saara veebipoest leitavast tumesinisest Heast vanamoelisest lõngast ja puhtast punasest Heast kindalõngast 7/2. Sinist lõnga kulus täpselt üks tokk, punast umbes kolmandik tokki, aga ülemine serv ja tutt on heledamast punasest (originaalil on vahe isegi suurem. See võis olla kunagise kuduja hädavajadus, et punane lihtsalt lõppes otsa, aga mõjub kenasti :)).

Märtsikuus sai tegelikult veel üks müts kootud, eriliselt jämedast lõngast vikeldatud ja kanditud servaga täiendatud.

Nädalaõmblus nr 8 – palistamismaraton

Kaheksandal nädalal on pole õmmeldud muud, kui vaid kümnete meetrite kaupa palistust. Selle käigus on võimatu mitte teha pai oma uuele Jukile eriti kiire lippamise eest. Surr ja valmis :).

Kolm pikka kreemi kardinat Saara kohvikuruumi. See ei tähenda nüüd seda, et kohvik kohe uksed avab, ma juba praegu nägin vaimusilmas mõnda ekraanitagust ohoo-nägu. Aga jah, remondi käigus maha võetud vanad kardinad pudenesid pesumasinas lihtsalt tükkideks – nii palju aega on see kohvik siin seisnud...

Ja siis vajasid kardinaid täiesti uued, veel avamata Saara fotostuudio ruumid. Ahh, kui mõnus on siin tööd teha! Ja lõpuks ei suutnud ma end tagasi hoida kevadeks stoffe.ee lehelt kööki mummulist laudlinariiet ostmast.

Tunnistan just nüüd, 14. nädalal, et kõik nädalaõmblused on tegelikult toimunud ja loodetavasti ühel ilusal päeval saavad need siia ka lisatud :D

Kuukude veebruar – poolikud ja terved

1. veebruaril keris Kudujate Koopiaklubis üles luukerepäev. Selgus, et me keegi pole ainsad, kel kapis või kusiganes korvis terve hulk lõpetamata kudumistöid ehk luukeresid ootel. Minu pilt luukeredest sai selline:

Niii saigi veebruar mõne pooliku asja lõpetamise kuuks ja oh üllatust - uute poolikute alustamise kuuks. Valmis sai täpselt üks Suure-jaani sukk (teine on poolik) ja lõpetatud Vormsi sokid ja ühed jämeda lõnga sokid. Siin need veebruarikuded siis on.

Minu kudumiskorvis leidunud uskumatult jämedast 7 veljesta lõngast sokid kudusin sõbranna Monikalt kingiks saadud luuvarrastega. Väiksed roosad täpid ja roosakirju trikotaažiga kanditud servad.

Vormsi vikkelsäärega sokid on kootud Heast vanamoelisest lõngast. Tulid head pehmed ja loodetavasti üsna tugevad.

Nädalaõmblus nr 7 – põlletegu

Kuidagi palju tuleb sel aastal neid põllesid :). Ja ma ei valeta, kui ütlen, et paar tükki on veel välja lõigatud, aga see on rohkem tööasi... Ma muidugi loodan, et need põlled lähevad grillimise juures täiesti kodustes tingimustes käiku, aga  sündisid need ajakirja "Maale" kevadnumbrisse, kuhu väikese põlleõpetuse kirjutasin. Et päriselt see mu põhitöö  ei ole, siis ehk ikka kvalifitseeruvad nädalaõmbluseks :).

Nädalaõmblus nr 6 - Roosi õueriided

Ma ei tea, kuidas see Roosi enne üldse lasteaeda minna sai, kui tal õueriideid veel ei olnud. Igatahes nüüd on.

Nukuriiete tegemine ilma nukuta on iseenesest üsna pimedas kobamine, vähemalt on mul nuku mõõdud. Nagu näha, sai õuekott titale siiski paras.  Ja kui muidu ma leian ikka mingi kangajupi oma kapist, siis uskuge või mitte, ma pidin minema poest kileriide tükikest ostma, et ikka tuleks justkui päris. Sellisele olukorrale on ainult üks loogiline seletus – viimase 10 aasta jooksul pole ühtegi jopet õmmeldud. Ei tea kas peaks? Olid kunagi ka ajad, kui õmblesin Viljandi Kaubamajja laste kombinesoone ja jopesid.

Laps sai kuueseks, aga kingitusi sai enamasti tema lemmiknukk Roosi :)