Pruunikirju värk ja laud puhtaks kuu

Mu töötoa laual oli algul üks punutud kast - neile asjadele, mis on pooleli. Ma ei tea, kas kastidel on kombeks paarituda, aga mingi aja pärast tundus, et kaste peaks justkui kaks olema. No nüüd on juba kolm, sest vähemasse ei mahu poolikud tööd ära. Kui peaksin neljanda kasti lisama, siis poleks laual üldse mingit mõtet, sest juurdelõikust mahuks seal läbi viima veel vaid nukuriietele.

Seetõttu kuulutan jaanuari auväärselt "Laud puhtaks!" kuuks ehk siis hakkan järjest seda poolikut kraami vähendama.

Pisitöid ei hakka siia piltidega lisama. Panen lihtsalt nimekirja:
1. Lõpetatud üks raseda pluus (pooleli jäämine oli õigustatud, sest rase jõudis enne sünnitada:) Õnneks leidus nüüd jalle keegi, kes seda vajas.
2. Lõpetatud kaks kitsast trikotaažist seelikut, mida on hea panna lühikeseks tõmbunud tuunikate alla (või olen ma pikemaks kasvanud?).
3. Laiadest pükstest tehtud kitsad püksid (küll on hea, et mood sedapidi liigub, vastupidine oleks olnud keerukam).

Ära õmmeldud kaks kena kangast, mis olid juba ammu kasti pandud.

Esimene neist on järjekordne tuunika-kleit Ottobre lõike järgi. Materjal on väga mõnus paksem puuvillane trikotaaž, mille soetasin tuntava allahindlusega Tallina kauplusest Trend. Kirjud lisandid lõikasin mingist teiseringi seelikust. Hea talvine töökleit sai (nagu soe pesu).

Nõukogude naine sinise-pruunikirju kleidiga. 

Õieti ma ei teagi, millal käis see klõps, et pruun on ilus värv. Ilmselt mitte väga ammu. Kuigi jah, kunagi sügaval nõuka-ajal tegin endale sõbralikust Indiast imporditud kangast toreda kleidi. Ja see oli tõesti sinise ja pruunikirju. Kleit tuli nii mõnus, et kandisn seda lausa 6-7 aastat, lõpuks sobis isegi ilma kolm korda ümber kere käiva laia vööta kasutada:) (nagu sellel pildil). Nüüd ma peaks ütlema, et kui riie on sinise ja pruunikirju ning lisaks näiteks neerumustriline, siis on ikka raske ostukirele vastu panna.

Selle kleidi kangas on aga minu väike suveniir, mille tõin kaasa Vietnamist (üllatavalt sarnane ülemise kleidiga), väikesest Hoi An-i linnakesest, kus oli kümneid ja kümneid pisikesi rätsepatöökodasid ja kangapoode koos võimalusega kohapeal kiiresti endale särk, seelik või mantel lasta õmmelda. Arvestades minu ebastandartset keha ja väga väikest otsustusvõimet mudelivalikul, ostsin kaasa hoopis jupi kangast. Ja sellest saab minu lemmikkleit, seda ma usun. Täissiidi ja puuvillasegu kangas kuhu kulus lisandiks ära jupike pruuni siidi, mille soetasin Viljandist käsitööpoest. Kleidilõike konstrueerisin ise juba mitmeid aastaid tagasi.

 Ma usun küll, et nüüd keegi küsiks (ma ise küsiks ka), mis paganama päralt teha kogu aeg niipalju kleite. Vastus on väga lihtne, keskmine Eesti naine pole kunagi ühes mõõdus oma kleitidega:).

Aga kuidas teie oma poolikuid või ootel töid hoiate? Või polegi teil neid?

Pidupäevajuttu

Pidupäevatunne võib olla vist väga erinev.

Ma tean küll, et mõnele tundub see ehk ikka natuke napakas, aga mind tabas tõeline pidupäevatunne hetkel, kui ERMi koguhoidja Kadri Vissel tõi mulle uurimiseks vana Karja kihelkonna ketasmütsi, mis polnudki tavapärane ketasmüts, vaid täiesti ehtne barett. Kas see on nüüd päris samasugune pidupäevatunne nagu eile, kui minu tööd hinnati pärli vääriliseks, seda ei oska ma öelda.  Aga tegelikult võib olla väga õnnelik, et on juhtunud olema mitut sorti pidupäevi:).

Iseenesest panevad mind kõikvõimalikud austamishetked parajalt pabistama. Kuigi olen tuhandeid tunde inimeste ees seisnud ja midagi õpetanud, tunnen ma end neil kordadel sama kohmetult, kui viiendas klassis ajalootunnis tahvli ees vastates. Sõnad lähevad sassi, tahaks kerida seelikuserva ning ilmtingimata ütled midagi ülearust ja jätad midagi olulist ütlemata. Lapselaste juurest Tartumaalt otse piduüritusele sõites jõudsin autos mõelda, kuidas siis lühidalt ära öelda see, mis mind puudutab.

Me ei saa päriselt alles hoida ühtegi laulu, mida me ainult kuulame, aga kunagi ei laula.
Me ei saa säilitada oma käelist parandit, kui me ainult imetleme vanu asju, aga ise midagi ei tee.

Ja lõpuks pole minu töö mitte kuidagi pidi ühe inimese töö. Mul on hea meel, et ma saan seda teha koos parimate autorite ja parimate kujundajatega kõige mõnusamas kirjastuses (üheski teises pole ma töötanud). Et ma olen parimate kursakaaslastega lõpetanud parima kooli parima eriala... No puhas õnneseen:).

Aga tagasi tulles nende pidupäevade juurde, kus austamishetkede asemel on avastamishetked, pean ma tunnistama, et tahaksin nüüd küll Eesti silmuskudumise raamatule ühe lehekülje vahele lisada.

Mõtlesin, et teen enne Saaremaa mütside koolitust ühe üllatusvaatluse ja tellisin ERMis uurimiseks Karja ketasmütsi, millest muis.ee lehel pilti pole. Selgituseks ütlen, et tavapärane ketasmüts on hästi pisike tikandi ja pärlitega kaunistatud Saaremaa peakate. Aga see eksemplar osutus kahesaja aasta taguseks (kui legendi uskuda) kenaks baretiks, milliste olemasolust mul varem aimugi polnud. Selgus, et selliseid barette on ERMi kogus lausa kaks. Need mõlemad on vanad, potisinised ja ripskoelise madarapunase-potirohelise-valge kirjatud servaga. Baretid olid vanutatud ja parajalt nii väikesed, et korralikult pähe tõmmata neid ei saaks. Koju jõudes leidsin selle mütsi ka Karja naist kujutavalt Friedrich Sigismund Sterni (1812-1889) litolt. Olen seda pilti ju ennegi vaadanud, aga üldse mitte mõelnud, et mis imelik müts! See pilt on ka ilmselt ainsaks viiteks, kuidas säärane peakate pähe sättida.

Ma ei jõudnud ära oodata isegi järgmist päeva, veel samal õhtul hakkas naaberkihelkonna Karja mütsike mu Valjala rõivaste juurde valmima. Hetkel on see veel vanutamata ja sellisel kujul võiks seda kanda täiesti tänapäevaselt. Ilus ju!

Et heastada selle mütsi puudumine silmuskudumise raamatus, pean vist kuhugi mõne artikli kirjutama:). Ikkagi ainus Eesti rahvarõivaste juurde kuuluv barett. Pildid sellest, kuidas müts peas välja näeb, panen siia pärast vanutamist.

Kuduja rahvarõivategu

Kui minusugune kuduja hakkab rahvarõivaid tegema, siis mis te arvate, mis saab tehtud esimesena? Loomulikult kindad. Ja teisena? Eks ikka teised kindad... Ja kolmandana - kootud müts (mis muide praegu juba laua peal kuivab).

Aga et kõik ausalt ära rääkida, siis pean alustama sellest, et minu perekond kinkis mulle mullu ülikooli lõpetamise puhul ilusa krõllide ja rahaga kaelaehte, mille juurde käis lause - rahvarõivad tee selle juurde ise. Rõivad tulevad Valjala kihelkonna omad, sest seal sündis ju minu isa ja isaisa ja isaisaisa ja isaisaisaisa ja isaisaisaisaisa jne... Ma pole kindel, kui palju ma leian hetki, kus rahvarõivaid kandma hakkan, aga neid hetki, mil ma neid teen, ma igatahes naudin:).

Valjala kandist on ERM-i kogus alles 4 paari kindaid. Ühed uhked narmastega kindad on siin juba näidatud, nüüd otsustasin teha ka väikesed valged pulma- või kirikukindad. Originaal on kootud 19. sajandi keskel ja sellised lühikese varrega naiselikud kindad olid kesk-Saaremaal väga iseloomulikud. Võib vaid oletada, et randmed puudusid seetõttu, et kenad kirjutatud (tikitud) varrukasuud välja paistaksid. Kanti sedasorti kindaid legendide järgi nii suvel kui talvel ja ikka kirikurõivastega.

Kuna minu rõivad veel valmis ei ole, siis näitan kindaid siin koos Riina Tombergi disainitud kena kootud jakiga, mis on ju ka saaremaa-aineline :).

Tehnilised andmed: vardad 1,25, lõng 8/2, silmuseid vardal 18 nagu originaalilgi.

Kolmas sai neljaseks

Kui sa juhtumisi hakkad neljaseks saama, siis kindlasti selgub, et lootusetult väikeseks on jäänud sinu pidupüksid ja tööpüksid ja võib-olla veelgi mõned püksid.

Ja mõnikord võib siis juhtuda, et vanema kahe raamatutegemise vahepeal õmbleki sünnipäevaks  püksid. Pildile said pidupüksid, mille lõige on pärit Ottobrest ja riided vanaema põhjatust kangakapist. Kusjuures traksiriidel on juba kolmas kasutus. Algul oli see taaskasutuspoest ostetud kardin, siis kohviku menüükaante ümbris ja kuna seda eriti palju ei kasutatud, siis traksipüksiotsaks sobis ka veel. Tööpüksid on ikka sellised nagu päris meestel ja kuna neid on kõik näinud, siis nendest pilti ei ole.

Kõik need koed ja kirjad...

Üle mitme setme aja tuleb ometigi postitus, mis viitab blogi nimele. Olgu kohe öeldud, et ma olen järjest rohkem võlutud Eesti vanadest koekirjalistest kinnastest, no sukkadest muidugi ka:). Ja kui ette võtta näiteks Viljandimaal kootud sõrmikud, siis peab ütlema, et koopiakudumisel on tõesti eriline võlu, sest mina pole küll kindel, et ma suudaks disainida kenamaid sõrmikuid, kui need 19. sajandi teise poole Mulgi naised. Seda tüüpi kinnaste kujundus on viimseni läbi mõeldud ja kudujale väga vaheldusrikas - alates tsakilisest veerest ja kirjatud maasikalehekirjast ning lõpetades kena pitsikirja ning pöidlakiilu kujundusega. Meiesugustel on raskeimaks probleemiks muidugi sobiliku peenema maavillase lõnga leidmine. Siinkohal tänud Monikale nõukaaegse lõngavihi eest :).



Kuigi Paistu kindaid võib järele kududa ka lihtsalt nende ilu pärast, on minul nendega ka natuke tihedam side. Üks minu vanaisadest oli pärit just Paistu kihelkonnast ja tema ema oli kuulu järele üks meie suguvõsa suurematest kudujatest.Vanavanaema Kadri sünniaasta 1868 annab põhjust oletada, et tema noorpõlves just selliseid kindaid kooti:)

Nende kinnaste  originaal asub Viljandi Muuseumi püsiekspositsioonis. Minu kindad on umbes-täpselt samasugused. Sama on silmuste arv ja mustrid, samapeenike on lõng ja ka värvilised randmelõngad õnnestus värvida väga ligilähedased originaalile.

Koopiakudumine on väga tore! Tehke proovi, kes pole veel proovinud.

Kudusin neid kindaid põhiliselt väljaspool kodu - rongis, bussis, loengus:). Nüüd on varrastel uued koemustrilised koopiad, valmis saavad sõidusagedust arvestades.

Kolm olulist asja

Õmblustöö juures on järjest enam minu jaoks olulised kolm asja - kõigepealt hea kangas, teiseks hea kangas ja kolmandaks hea kangas... Lootusetult on möödas need ajad, kus võisin ilusa mustri nimel silma koostise ees kinni pigistada. Ühesõnaga väga harvadel juhtudel võib ette tulla, et ma õmblen või koon midagi, mis poleks 100% naturaalne. Ja loomulikult peab kangas kuidagi kõnetama, et ta üldse koju toodud saaks. Vahel on see kõnetamine kangale kohe näkku kirjutatud nagu näiteks see mõnusate värvidega neerumustriline toimne puuvillane, mis pärit Tallinna kangakauplusest Trend. Aga mõnikord on kangas esmapilgul vaadates üsna ilmetu, sel juhul trügib ette mõni idee, kuidas, mida ja millega koos sellest kangast saab. Ja mis seal salata, üsna palju on neid kangatükke, mis peavad kapis oma aega ootama jääma, sest nende esemeks saamisel on tekkinud väike (või suur) ajaline valearvestus.

Kleidike, mis sai kaaslaseks väikese kampsikese. Ja ega üks kirju ju teist kirjut riku. Nii et neerulisele lisaks ka veidi lillelist:)

Suur, lotendav, auklik ja imeliku reväärkraega ploomikarva kampsun sai koju toodud teiseringi poest, sest sel oli ilus ploomikarva värv ja suurepärane villane-kašmiirine koostis. Nüüd elab ta oma uut elu uue lõikega ja järelejäänud neerumustrilise jääkidega kanditult.

Ma pean ütlema, et olen omandanud viitsimise harutamiseks. selline kriitikameel süveneb ilmselt vanusega. Selle kampsuni alumist serva harutasin muide 3! korda. Midagi pidi sellega tegema, sest alläär oli veidi auklik. Esmalt panin neerumustrilise kandi, mis jäi kiskuma. Siis uuesti, mis jäi lokkima, siis nii, et oli paras... Ja veendusin, et kirju kant lühikese kampsuni servas pole üldse hea. Lõpuks lõikasin varasmeast kraest 4 riba ja lisasin kootud kandi. Aga ma olen rahul. Nöörnööpaukudes on pehme villane lõng.

Ja et seda toredat neerumustrilist jäi veel üks räbalake, siis saab sellest veel midagi.

Lilleline

Tänasest olen pikal 4-päevasel puhkusel:). Ja kavatsen neid päevi kasutada kõigi, või siis vähemalt mõne pooliku töö lõpetamiseks. Tänu viimased kaks aastat kestnud kudumistööle, mis lõppes paarikuulise väga pingelise lõpuspurdiga, on selliseid isikliku loomuga näputöid ja eriti kudumistöid valminud väga vähe. Töö juures tehtud kudumistöö tulemuseks on ju ikka paberist asi. Aga et uute tegemiste juurde minna, panen siia üles need mõned vähesed asjad, mis selle suve jooksul siiski tehtud said.
Kõigepealt üks üsna lilleline siidist hõlst-pluus koos rohelise aluskleidiga, mille tegin lapse väga toredale ämmale, kelle poeg juhtumisi naise võttis. Kleit on minu poolt juba varasemates postitustes kiidetud kangast, seekord siis rohekas-hall, lõike kohandasin Burda järgi ning pean ütlema, et selline rinna all koonduvate õmblustega lõige sobib väga hästi neile, kel pole põhjust end väikserinnaliseks (kitsarinnaliseks:)) pidada. Pluus on naturaalsest siidist ja käsitsi maalitud. Sain veidi vähendada oma siidivärve.