24.10.14

Kolmas sai neljaseks

Kui sa juhtumisi hakkad neljaseks saama, siis kindlasti selgub, et lootusetult väikeseks on jäänud sinu pidupüksid ja tööpüksid ja võib-olla veelgi mõned püksid.

Ja mõnikord võib siis juhtuda, et vanema kahe raamatutegemise vahepeal õmbleki sünnipäevaks  püksid. Pildile said pidupüksid, mille lõige on pärit Ottobrest ja riided vanaema põhjatust kangakapist. Kusjuures traksiriidel on juba kolmas kasutus. Algul oli see taaskasutuspoest ostetud kardin, siis kohviku menüükaante ümbris ja kuna seda eriti palju ei kasutatud, siis traksipüksiotsaks sobis ka veel. Tööpüksid on ikka sellised nagu päris meestel ja kuna neid on kõik näinud, siis nendest pilti ei ole.


16.10.14

Kõik need koed ja kirjad...



Üle mitme setme aja tuleb ometigi postitus, mis viitab blogi nimele. Olgu kohe öeldud, et ma olen järjest rohkem võlutud Eesti vanadest koekirjalistest kinnastest, no sukkadest muidugi ka:). Ja kui ette võtta näiteks Viljandimaal kootud sõrmikud, siis peab ütlema, et koopiakudumisel on tõesti eriline võlu, sest mina pole küll kindel, et ma suudaks disainida kenamaid sõrmikuid, kui need 19. sajandi teise poole Mulgi naised. Seda tüüpi kinnaste kujundus on viimseni läbi mõeldud ja kudujale väga vaheldusrikas - alates tsakilisest veerest ja kirjatud maasikalehekirjast ning lõpetades kena pitsikirja ning pöidlakiilu kujundusega. Meiesugustel on raskeimaks probleemiks muidugi sobiliku peenema maavillase lõnga leidmine. Siinkohal tänud Monikale nõukaaegse lõngavihi eest :).



Kuigi Paistu kindaid võib järele kududa ka lihtsalt nende ilu pärast, on minul nendega ka natuke tihedam side. Üks minu vanaisadest oli pärit just Paistu kihelkonnast ja tema ema oli kuulu järele üks meie suguvõsa suurematest kudujatest.Vanavanaema Kadri sünniaasta 1868 annab põhjust oletada, et tema noorpõlves just selliseid kindaid kooti:)

Nende kinnaste  originaal asub Viljandi Muuseumi püsiekspositsioonis. Minu kindad on umbes-täpselt samasugused. Sama on silmuste arv ja mustrid, samapeenike on lõng ja ka värvilised randmelõngad õnnestus värvida väga ligilähedased originaalile.

Koopiakudumine on väga tore! Tehke proovi, kes pole veel proovinud.

Kudusin neid kindaid põhiliselt väljaspool kodu - rongis, bussis, loengus:). Nüüd on varrastel uued koemustrilised koopiad, valmis saavad sõidusagedust arvestades.

12.10.14

Kolm olulist asja

Õmblustöö juures on järjest enam minu jaoks olulised kolm asja - kõigepealt hea kangas, teiseks hea kangas ja kolmandaks hea kangas... Lootusetult on möödas need ajad, kus võisin ilusa mustri nimel silma koostise ees kinni pigistada. Ühesõnaga väga harvadel juhtudel võib ette tulla, et ma õmblen või koon midagi, mis poleks 100% naturaalne. Ja loomulikult peab kangas kuidagi kõnetama, et ta üldse koju toodud saaks. Vahel on see kõnetamine kangale kohe näkku kirjutatud nagu näiteks see mõnusate värvidega neerumustriline toimne puuvillane, mis pärit Tallinna kangakauplusest Trend. Aga mõnikord on kangas esmapilgul vaadates üsna ilmetu, sel juhul trügib ette mõni idee, kuidas, mida ja millega koos sellest kangast saab. Ja mis seal salata, üsna palju on neid kangatükke, mis peavad kapis oma aega ootama jääma, sest nende esemeks saamisel on tekkinud väike (või suur) ajaline valearvestus.

Kleidike, mis sai kaaslaseks väikese kampsikese. Ja ega üks kirju ju teist kirjut riku. Nii et neerulisele lisaks ka veidi lillelist:)



Suur, lotendav, auklik ja imeliku reväärkraega ploomikarva kampsun sai koju toodud teiseringi poest, sest sel oli ilus ploomikarva värv ja suurepärane villane-kašmiirine koostis. Nüüd elab ta oma uut elu uue lõikega ja järelejäänud neerumustrilise jääkidega kanditult.


Ma pean ütlema, et olen omandanud viitsimise harutamiseks. selline kriitikameel süveneb ilmselt vanusega. Selle kampsuni alumist serva harutasin muide 3! korda. Midagi pidi sellega tegema, sest alläär oli veidi auklik. Esmalt panin neerumustrilise kandi, mis jäi kiskuma. Siis uuesti, mis jäi lokkima, siis nii, et oli paras... Ja veendusin, et kirju kant lühikese kampsuni servas pole üldse hea. Lõpuks lõikasin varasmeast kraest 4 riba ja lisasin kootud kandi. Aga ma olen rahul. Nöörnööpaukudes on pehme villane lõng.

Ja et seda toredat neerumustrilist jäi veel üks räbalake, siis saab sellest veel midagi.

29.09.14

Lilleline

Tänasest olen pikal 4-päevasel puhkusel:). Ja kavatsen neid päevi kasutada kõigi, või siis vähemalt mõne pooliku töö lõpetamiseks. Tänu viimased kaks aastat kestnud kudumistööle, mis lõppes paarikuulise väga pingelise lõpuspurdiga, on selliseid isikliku loomuga näputöid ja eriti kudumistöid valminud väga vähe. Töö juures tehtud kudumistöö tulemuseks on ju ikka paberist asi. Aga et uute tegemiste juurde minna, panen siia üles need mõned vähesed asjad, mis selle suve jooksul siiski tehtud said.
Kõigepealt üks üsna lilleline siidist hõlst-pluus koos rohelise aluskleidiga, mille tegin lapse väga toredale ämmale, kelle poeg juhtumisi naise võttis. Kleit on minu poolt juba varasemates postitustes kiidetud kangast, seekord siis rohekas-hall, lõike kohandasin Burda järgi ning pean ütlema, et selline rinna all koonduvate õmblustega lõige sobib väga hästi neile, kel pole põhjust end väikserinnaliseks (kitsarinnaliseks:)) pidada. Pluus on naturaalsest siidist ja käsitsi maalitud. Sain veidi vähendada oma siidivärve.


25.05.14

Kaks

Natuke kisub siin blogis juba piinlikuks, sisu justkui pole enam pealkirja kohane. Koekirju on kole vähe. Või õieti kui aus olla, siis need koekirjad on praegu kõik töö juures riiuli peal virnas. Ja hobi korras jätkub aega vaid õmblemiseks, sest teadupoolest saab selle tööga kiiremini valmis. 

Tänane ilm küll ei näita, et sellist jopet üldse vaja peaks olema, aga võib-olla siiski terve suvi ei olegi selline ilus. Ühesõnaga kaks jopet.  Lõige on tehtud mitmest Ottobre jopelõikest kokku ja siis ikka üks natuke laiem ja teine natuke peenem:). Riided ostetud Viljandi Kangas ja nööbi poest. 



27.03.14

Maailma kõige lihtsam õmblustöö

Võib-olla ma natuke luiskan, veel lihtsam oleks ehk voodilinaotsi palistada. Aga mis teeb lihtsa asja õmblemise toredaks? Need on kolm asja - hea lõige, kena riie ja overlokmasina olemasolu.

Nüüd ma tahaks kohe kiita ja põhjalikult. Kiita ajakirja OTTOBRE naistelõikeid ja võimalust Ottobre kodulehelt osta ühekaupa ka vanu numbreid ja koju tellida ainult naistenumbreid, mida ilmub 2 tükki aastas. Jah, Ottobre pole eriti odav ja ka mitte eriti paks. Aga lõiked, mis selles leiduvad, on lihtsad, mõnikord ka nutikad ja mis peaasi - väga hästi istuvad. Võib-olla ei kehti see näiteks väikeste numbrite osas, aga mina tunnen küll, et võin Ottobret pimesi usaldada.

Seekord ostsin  2012. aasta viienda numbri lausa kahe ülilihtsa tuunika pärast. Ja ei kahetse. Oleksin võinud ka ise nii lihtsa lõike valmis meisterdada, aga ma pole mitu aega kohanud oma lõikelaual nii hästi istuvat trikotaažist varrukat:), mis on ilusasti ümber, ei lotenda ega kisu mitte kusagilt. Suurest õhinast tegin järjest kohe kolm tuunikat.

Kanga otsimist alustasin kohalikust kangapoest, tahtsin midagi kevadist. Leidsingi kena musta-pruunikirju puuvillase trikotaaži (talvine oleks olnud minu valiku järgselt lihtsalt must:)) ja lillaka veidi idamaise. Tallinnas käies lubasin endale täielikku luksust ja soetasin veel ühe värvilise tuunikakanga, seekord naturaalsest siidist. Ehh, vaatamata oma üliluksulikule materjalile näeb see seljas välja siiski nagu turult ostetud polüesterkleidike. Teinekord targem.

 Õmblemiseks kulus iga tuunika jaoks umbes 1,5-2 tundi. Lõige on ülevalt hästi ümber ja alt üsna avar ning alumine serv veidi kroogitud. Minu pika jutu mõte on - kasutage head lõiget ja meelepärast riiet ja õmblemine on TORE.


22.03.14

Sokid liinil Tartu-Kärdla

Mulle meeldib sõita auto kõrvalistmel. Tänulik kummardus autojuhtidele, kes enamasti ei saa sõidu ajal kududa. Eriti rõõmustan ma mõne pikema sõidu üle, kus ei pea ise roolis olema. Nagu sellel nädalal, kui töö meid otse ERM-ist Hiiumaale viis. Sellisel puhul on ülihea kududa midagi suvalist, kus ei pea midagi vaatama, midagi mõtlema, ega jändama mingite mustripaberitega. Ühesõnaga täiesti pingevaba kudumine koos mõnusa vestluse ja kahe kerakese eriti lummava Noro sokilõngaga.

See oli suurepärane vaheldus igasugu kudedele, mida töö juures parasjagu teen.



 Et muuseum pandi Kärdlas kella viiest kinni, siis õhtuse praamini tegime väikese rannapuhkuse. Pildile on juhuslikult jäänud ka tundmatu helendav objekt Hiiumaa taevas.