Kolm olulist asja

Õmblustöö juures on järjest enam minu jaoks olulised kolm asja - kõigepealt hea kangas, teiseks hea kangas ja kolmandaks hea kangas... Lootusetult on möödas need ajad, kus võisin ilusa mustri nimel silma koostise ees kinni pigistada. Ühesõnaga väga harvadel juhtudel võib ette tulla, et ma õmblen või koon midagi, mis poleks 100% naturaalne. Ja loomulikult peab kangas kuidagi kõnetama, et ta üldse koju toodud saaks. Vahel on see kõnetamine kangale kohe näkku kirjutatud nagu näiteks see mõnusate värvidega neerumustriline toimne puuvillane, mis pärit Tallinna kangakauplusest Trend. Aga mõnikord on kangas esmapilgul vaadates üsna ilmetu, sel juhul trügib ette mõni idee, kuidas, mida ja millega koos sellest kangast saab. Ja mis seal salata, üsna palju on neid kangatükke, mis peavad kapis oma aega ootama jääma, sest nende esemeks saamisel on tekkinud väike (või suur) ajaline valearvestus.

Kleidike, mis sai kaaslaseks väikese kampsikese. Ja ega üks kirju ju teist kirjut riku. Nii et neerulisele lisaks ka veidi lillelist:)

Suur, lotendav, auklik ja imeliku reväärkraega ploomikarva kampsun sai koju toodud teiseringi poest, sest sel oli ilus ploomikarva värv ja suurepärane villane-kašmiirine koostis. Nüüd elab ta oma uut elu uue lõikega ja järelejäänud neerumustrilise jääkidega kanditult.

Ma pean ütlema, et olen omandanud viitsimise harutamiseks. selline kriitikameel süveneb ilmselt vanusega. Selle kampsuni alumist serva harutasin muide 3! korda. Midagi pidi sellega tegema, sest alläär oli veidi auklik. Esmalt panin neerumustrilise kandi, mis jäi kiskuma. Siis uuesti, mis jäi lokkima, siis nii, et oli paras... Ja veendusin, et kirju kant lühikese kampsuni servas pole üldse hea. Lõpuks lõikasin varasmeast kraest 4 riba ja lisasin kootud kandi. Aga ma olen rahul. Nöörnööpaukudes on pehme villane lõng.

Ja et seda toredat neerumustrilist jäi veel üks räbalake, siis saab sellest veel midagi.

Lilleline

Tänasest olen pikal 4-päevasel puhkusel:). Ja kavatsen neid päevi kasutada kõigi, või siis vähemalt mõne pooliku töö lõpetamiseks. Tänu viimased kaks aastat kestnud kudumistööle, mis lõppes paarikuulise väga pingelise lõpuspurdiga, on selliseid isikliku loomuga näputöid ja eriti kudumistöid valminud väga vähe. Töö juures tehtud kudumistöö tulemuseks on ju ikka paberist asi. Aga et uute tegemiste juurde minna, panen siia üles need mõned vähesed asjad, mis selle suve jooksul siiski tehtud said.
Kõigepealt üks üsna lilleline siidist hõlst-pluus koos rohelise aluskleidiga, mille tegin lapse väga toredale ämmale, kelle poeg juhtumisi naise võttis. Kleit on minu poolt juba varasemates postitustes kiidetud kangast, seekord siis rohekas-hall, lõike kohandasin Burda järgi ning pean ütlema, et selline rinna all koonduvate õmblustega lõige sobib väga hästi neile, kel pole põhjust end väikserinnaliseks (kitsarinnaliseks:)) pidada. Pluus on naturaalsest siidist ja käsitsi maalitud. Sain veidi vähendada oma siidivärve.

Kaks

Natuke kisub siin blogis juba piinlikuks, sisu justkui pole enam pealkirja kohane. Koekirju on kole vähe. Või õieti kui aus olla, siis need koekirjad on praegu kõik töö juures riiuli peal virnas. Ja hobi korras jätkub aega vaid õmblemiseks, sest teadupoolest saab selle tööga kiiremini valmis. 

Tänane ilm küll ei näita, et sellist jopet üldse vaja peaks olema, aga võib-olla siiski terve suvi ei olegi selline ilus. Ühesõnaga kaks jopet.  Lõige on tehtud mitmest Ottobre jopelõikest kokku ja siis ikka üks natuke laiem ja teine natuke peenem:). Riided ostetud Viljandi Kangas ja nööbi poest. 

Maailma kõige lihtsam õmblustöö

Võib-olla ma natuke luiskan, veel lihtsam oleks ehk voodilinaotsi palistada. Aga mis teeb lihtsa asja õmblemise toredaks? Need on kolm asja - hea lõige, kena riie ja overlokmasina olemasolu.

Nüüd ma tahaks kohe kiita ja põhjalikult. Kiita ajakirja OTTOBRE naistelõikeid ja võimalust Ottobre kodulehelt osta ühekaupa ka vanu numbreid ja koju tellida ainult naistenumbreid, mida ilmub 2 tükki aastas. Jah, Ottobre pole eriti odav ja ka mitte eriti paks. Aga lõiked, mis selles leiduvad, on lihtsad, mõnikord ka nutikad ja mis peaasi - väga hästi istuvad. Võib-olla ei kehti see näiteks väikeste numbrite osas, aga mina tunnen küll, et võin Ottobret pimesi usaldada.

Seekord ostsin  2012. aasta viienda numbri lausa kahe ülilihtsa tuunika pärast. Ja ei kahetse. Oleksin võinud ka ise nii lihtsa lõike valmis meisterdada, aga ma pole mitu aega kohanud oma lõikelaual nii hästi istuvat trikotaažist varrukat:), mis on ilusasti ümber, ei lotenda ega kisu mitte kusagilt. Suurest õhinast tegin järjest kohe kolm tuunikat.

Kanga otsimist alustasin kohalikust kangapoest, tahtsin midagi kevadist. Leidsingi kena musta-pruunikirju puuvillase trikotaaži (talvine oleks olnud minu valiku järgselt lihtsalt must:)) ja lillaka veidi idamaise. Tallinnas käies lubasin endale täielikku luksust ja soetasin veel ühe värvilise tuunikakanga, seekord naturaalsest siidist. Ehh, vaatamata oma üliluksulikule materjalile näeb see seljas välja siiski nagu turult ostetud polüesterkleidike. Teinekord targem.

 Õmblemiseks kulus iga tuunika jaoks umbes 1,5-2 tundi. Lõige on ülevalt hästi ümber ja alt üsna avar ning alumine serv veidi kroogitud. Minu pika jutu mõte on - kasutage head lõiget ja meelepärast riiet ja õmblemine on TORE.

Sokid liinil Tartu-Kärdla

Mulle meeldib sõita auto kõrvalistmel. Tänulik kummardus autojuhtidele, kes enamasti ei saa sõidu ajal kududa. Eriti rõõmustan ma mõne pikema sõidu üle, kus ei pea ise roolis olema. Nagu sellel nädalal, kui töö meid otse ERM-ist Hiiumaale viis. Sellisel puhul on ülihea kududa midagi suvalist, kus ei pea midagi vaatama, midagi mõtlema, ega jändama mingite mustripaberitega. Ühesõnaga täiesti pingevaba kudumine koos mõnusa vestluse ja kahe kerakese eriti lummava Noro sokilõngaga.

See oli suurepärane vaheldus igasugu kudedele, mida töö juures parasjagu teen.

 Et muuseum pandi Kärdlas kella viiest kinni, siis õhtuse praamini tegime väikese rannapuhkuse. Pildile on juhuslikult jäänud ka tundmatu helendav objekt Hiiumaa taevas. 

Märgilise tähtsusega küsimus

Järgnev pikk ja paljudele ehk igav postitus on ajendatud minu hetketööst ja äsja ilmunud käsitööajakirjast. Mis muudest märkidest ma siis ikka räägiksin, kui mitte kudumise märkidest.

Jaa muidugi, tähtsad on NEED märgid ikka vaid kuduja jaoks. Kõigepealt peab kohe ütlema, et olen skeemiusku kuduja, ehk siis midagi pole parata, ei armasta ma neid koekirja muinasjutte. Mulle tundub, et Eesti kuduja on ikka harjunud skeemile pilku peale heitma ja teinekord lennult tabama, mida ja kuidas kududa. Selle pika muinasjutu puhul ei ole see lennult tabamine eriti võimalik, peab ikka rida realt lugema. Samas ma usun, et meil on peale kasvamas uus põlvkond kudujaid, kes saavad kudujaks koos interneti ja pikkade koekirjajuttudega. Nende jaoks pole ilmselt see "skeemitahtmine" enam nii oluline.

Kui ma püüan end kuduja, eriti algaja kuduja rolli panna, siis ma oleksin küll rõõmus, kui kõikides kudumisskeemides kasutataks ühesuguseid tingmärke. No seda võiks ju loota vähemalt Eestis tehtud skeemida puhul. Aga see pole kahjuks nii. Ja miks see nii pole, sellel võib olla mitu põhjust. Võib-olla tehakse mõnikord märgid sõltuvalt sellest, mida kujundajal on mugavam teha või võetakse eeskujuks esimene ettejuhtuv väljamaine või ka kodumaine raamat või võetakse aluseks skeemi autori märgid, mida ta on teinud näiteks exelis või veel midagi muud. Igatahes sellised mõtted tekkisid mul vaadates meie käsitööajakirja (samad mõtted võivad tekkida ka midagi muud vaadates), kus näiteks tühi ruut tähistab parempidist silmust.

Muidugi, tõde selles küsimuses ju ei ole. Igaüks teeb nii nagu õigeks peab. Ka mina seisin 12 aastat tagasi kooli kudumise õpikut tehes sama küsimuse ees - millised märgid teha? Ja tegin oma otsuse järgnevatel põhjustel. Valisin märgid, mida oli kasutatud Eesti kõige vanematel skeemidel. Neil, mis hakkasid ilmuma "Taluperenaises" ja teistes vanades ajakirjades. Samu märke sisaldasid ka Tiina Meeri (kellest väga lugu pean:))kudumisraamatud ning "Pitsilised koekirjad", samuti kõik Eestis kättesaadavad Saksa ajakirjad, mida varasematel aegadel palju kasutati. Mulle tundus, et see valik on inimestele lihtsalt kõige harjumuspärasem.

Hiljem polnud enam vajadust selle üle juurelda, sest kui tuhanded Eesti koolilapsed on õppinud just neid märke kasutama, siis miks olekski pidanud Haapsalu salliraamatud või Muhu mustrid sisaldama midagi muud. Ma jään endale kindlaks, samade märkidega ilmub ka järgmine raamat.

Tegelikult ei tahtnud ma kedagi kritiseerida, vaid hoopis kutsuda teid mõttearendusele. Mida arvate teie kudumise tingmärkidest?

Pika jutu lõpetuseks panen siia põhimärgid, mida kasutan.

Ja et see postitus päris käsitöövaeseks ei jääks, siis lisan siia lõppu ühe ema kootud kulurohelise Rowani lõngast meestekampsuni, mille sai sünnipäevaks endale ema väimehe väimees.

Tuunika tuunimine

See on üldiselt üks igav postitus. Aga teen selle siiski, sest ehk kulub kellelegi ära minu tähelepanek  tuunikate asjus. Olgu kohe öeldud, et tuunika on üks hea rõivatükk, eriti kui ta on kootud. Aga sellisel kootud tuunikal on üks hea asi ja üks halb asi. Hea on see, et see venib ja on mugav, sest laseb kehal vabalt olla. Ja halb on see, et see venib ja laseb kehal vabalt olla. Ehk siis kui see keha pole vabas olekus enda meelest kõige kenam, siis päästa pole midagi, armutult joonistuvad välja kõik ilusad ja ka mitte nii ilusad kumerused.  Selle vastu on tegelikult üks lihtne ümberkohendus - venivale tuunikale tuleb teha läbilõige ja sellest allapoole lisada mugav ihusõbralik vooder, mis poleks ümber keha, aga mis ei lase trikotaažil teha oma armutut väljajoonistustööd.

Selle konkreetse 100% naturaalse tuunika kallal on läbi viidud järgmised iluraviprotseduurid:

1. Kaelus, millest oleks välja paistnud ka kõige sügavama lõikega pesu, sai täienduseks jupikese kummiservaga töödeldud lillelist "pluusi". Ma imestan, et kellelgi tuli mõte disainida sisuliselt soe talveriie nabani dekolteega?
2. Tuunika sai 10 cm lühemaks (muidu oleks olnud põlvini).
3. Rinna alla tekkis õmblus ja lilleline vooder.

Tulemus on igati kantav. Pealegi on see pruun:). Lisaks tänane pisitöö - mini kaltsututike, pikkusega 3 cm.