Olla või mitte olla, masinaga või käsitsi - selles on küsimus...

Aeg muudab inimesi ja muudab masinaid ja ilmselgelt muudab see ka käsitööd.

Kui näiteks 120 aastat tagasi  mõni Muhu Juula või Ingel üritas peenelt ja kenasti õmblusmasinapisteid käsitsi järele teha, sest väga hinnatud oli ju õmblusmasina olemasolu, siis täna nähakse hirmsasti vaeva, et masinaga kuidagi nii tikkida saaks, et see paistaks justkui käsitsi tehtud olevat. Vaat selline pöördeline suhtumine siis masinatesse.

Ja igavesti kestab arutelu selle ümber, kas rahvarõivaosade masinaga tikkimine on täiesti sündsusetu tegu või mitte. Arvamusi on igasuguseid. Mõnele tundub see pühaduseteotusena, mõnele mitte. Mina kui sukakuduja tahan selliste ekstreemsete eitavate hoiakute suhtes ettevaatlik olla. Sest olen näinud küll ja rohkem rahvarõivategijaid, kes oma rinnaga kaitsevad ainult ja ainult käsitsi tikkimise võimalust ja panevad oma komplekti juurde jalga valged NAILONsukapüksid! Vaat siin võiks sukakuduja näha pühaduse teotamist, mis ei seisne ainult masinas või inimeses, vaid ka üsna sobimatus materjalis. See näiteks oleks peaaegu sama, mis voodrisiidile masinaga tikitud käised.

Aga kus on siis minu rahvusliku masintikandi valulävi? Jah, Muhu lilltikandit ei hakka ma MITTE kunagi masinaga tegema. See oleks sellest gaasimaskiga lille nuusutamise rubriigist. Ma jätan siin kõrvale Muhu vanameistrid, kes omal ajal nö manuaalselt masinaga tikkisid. Selles oli siiski mingi emotsioon, aga automaatse masinaga? Ei.

Selge see, et kõige mõistlikum valik oleks masinaga teha ainult Muhu masintikandit:)

Kui iseenesele rahvarõivaid tikkides on tegelikult väärtus ka selles käsitsi pistmise tundes, tulemusest rääkimata, siis rahvatantsurühmade riiete puhul olen mina tolerantsem. Miks mitte teha ristpistet masinaga? Selge on see, et see on odavam variant. Muide mitte väga odav, sest hea tulemus sõltub ka siin inimesest. Kui hästi on tehtud programm, valitud materjalid jne.

Ehk on vaen masintikandi vastu alguse saanud ka kehvadest näidetest ehk mannetust masintikandist? Või on see vaen natuke ka ajalooline - esimesed õmblusmasinad peksti teadupärast puruks käsitsiõmblejate poolt, keda ähvardas tööst ilmajäämine.

Helme särkide 16 varrukavärvlit said meil kolme peale - mina, minu suur laps ja masin - igaljuhul tikitud.
Aga kus on sinu masintikandi valulävi? Ja kus siiski lõpeb käsitöö? Kas masin võtab selle meilt?

Kleidid, kurvid ja kodinad

Kui arvestada tõsiasja, et ma pole õmbleja, siis olen ma elu jooksul üsna palju õmmelnud. Kummalisel kombel on selleks iga kümne aasta tagant tekkinud uus motivatsioon. Ootan huviga, millisel põhjusel õmblen järgmised kümme aastat. Mäletan selgelt neid mõttemuutusi.

Esimesed kümme aastat (see oli siis, kui olin sügavalt teismeline) õmblesin sellepärast, et mul lihtsalt polnud moodsaid riideid. Millegipärast käis meie kodus kogu rõivastega seonduv enamasti koolivormi ümber. Ema õmbles mulle isegi mingist paremast materjalist koolivormi, no vahel ikka ka midagi meelepärast, näiteks oli mul tore velvetist pükskostüüm... Aga seda kõike tundus 13-aastasele ikka karjuvalt vähe. Nii ma pusisingi kõikvõimalikest asjadest kõikvõimalikke asju ümber teha.

Järgmised kümme aastat õmblesin selle tõttu, et raha riiete ostmiseks eriti polnud ja ega seal poes midagi ju eriti polnudki. Õnnetuseks olid ka kangapoed üsna tühjad, nii et vabalt võis osta laste öösärgi selleks, et teha peenemat pesu ja paksud sukapüksid selleks, et saada pusale soonikulisi randmeid. Eriti lahe oli õmmelda lastele, see oli nagu lapsepõlve nukuriiete õmblemise pikendus.

Järgmised kümme aastat õmblesin ühelt poolt ilmselt lihtsalt harjumusest kõike ise ja teisalt ka vajadusest erinevaid lõikeid koolitöö tarvis katsetada.

Viimased kümme aastat olen õmmelnud seetõttu, et meie poodides pole just eriti midagi valida, kui su suurusnumber  juhtub olema suurem kui 40. Mõned laiemad või isegi ülisuured Caramel Moda'd jt ikkagi lettidel on, aga need on tavaliselt kuidagi väga tädi-riided (nojah, tegelikult ma ju olen lausa vanatädi, peaks ju sobima). Mõnikord ma muidugi ikka käin ka shoppamas, aga siis ma ostan pärast mitmeid proovimisi tavaliselt ikkagi lõpuks ... salli. Ja riided õmblen ise.

Olgu see motivatsioon milline tahes, tegelikult mulle lihtsalt meeldib õmmelda. Või õieti mulle meeldib kogu protsess, eriti näiteks kanga valimine. Kanga valimine meeldib mulle kohe sedavõrd, et kangakapi uks ei taha kinni seista, nii palju on kokku valitud:)

Aga miks teie õmblete?

Panen siia üles neli viimast kleiti kurvilisele kehale. Nööbid ja muud kodinad pealekauba. Kui kleidil taljet eriti pole, olgu siis mõni muu kiiks, kasvõi seespool. Ja nööpe ma muidugi armastan:).

Ja kui teile ka tundub, et nööbid ON eriti lahedad kodinad kleidi juurde, siis siinkohal väike õpetus, mida olen küll varemgi juba ilmutanud.

Koksi kindad

Koksi on üks pisike küla enam vähem keset Saaremaad. Minu jaoks pole see küll mitte lihtsalt üks küla, vaid üsna oluline küla. Olen seal aegajalt käinud nii kaua, kui ennast mäletan, sest seal sündis ühes kenas talus minu isa ja ka isaisa ja isaisaisa ja isaisaisa ja isaisaisaisa ja isaisaisaisaisa ja võib olla veel edasigi isasid... Tegelikult on mul natuke kahju, et seal talus enam kedagi ei sünni, aga vähemalt on see talu alles.




Pika sissejuhatuse jätkuks pean ütlema, et mulle on ühed väidetavalt 1814. aastal kootud ERM-i kogus olevad Valjala kihelkonna kindad alati meeldinud. Kui aga nüüd pisikese uurimistöö tulemusena selgus, et need on kootud just Koksi külas, siis ma lihtsalt pidin need kuduma. Kõigi nende isade mälestuseks.

Kootud varrastega 1,5, aga veidi tihedamalt kui originaalid, sest need olid ilmselt pealiskindad ja seetõttu oleksid minu käele jäänud laiaks.
Lõng 8/2 villane, ise värvitud.

Pildistasime koos Maiga Koguvas.

Minu lemmikmuster sellel kindal on just see randmele jääv üsna ebatüüpiline kiri.

Nagu päris

Kui varuda pikka meelt ja kannatust, siis tõesti-tõesti on võimalik ka tänapäeval kududa selliseid sukki. Need iludused kudus minu 80-aastane ema minu lapsele sünnipäevaks. Hoole, armastuse ja kolme kuuga. Iga päev.

Minu osa nende juures oli vaid lõike tegemine, lõngade värvimine, varraste otsimine, kõikide tikandite (mida polnud vähe) tegemine ja ehk võib öelda, et ka moraalne ja tehniline tugi. No need pikad tunnised telefonikõned, et kui see muster tuleb nüüd ikka 3 mm laiem, et mis siis teha...

Jänene

Kuigi see on nüüd ka natukene minu tööga seotud, panen siia siiski ühe väikese jänese. Kinnituseks, et äsja läks trükki minu koostatud uus tikkimismasina tööjuhendite vihik koolidele.

Udupüksid

Püksid on kootud beebilaama lõngast, mis on nii udupehme, et võib väikese inimese hoobilt tudile panna. Just nii juhtus paar aastat tagasi sellest lõngast kootud eelmiste pükstega. Et vaevalt said püksid jalga, kui juba uni saabus. Nüüd oli paraku vaja juba kahte paari pükse. Kudusin siis uued. Vaatame, kuidas need püksid mõjuvad.

Mõned pisitillukesed kudutööd

Kui valdava osa oma töisest ajast vibutan vardaid nr 1,25 või 1,5, siis koduste tegemiste juures on viimasel ajal juhtunud nii, et rakendust leiavad hoopis number kolmest suuremad vardad. Selle töö puhul te muidugi vaatate, et mis pisike see nüüd ikka. Aga pisike on siin minu osa, sest see on järjekordselt ema kootud kampsun, millele mina vaid lõike tegin ja natuke isemoodi kaeluskrae kudusin. Kuna modelli näo näitamiseks pole luba küsitud ja kunagi ei või teada, kas nooremapoolsed Eesti mehed tahavad mingis käsitööblogis presenteeritud saada, siis on pilt selline kampsunikeskne.