Talveprintsess

Vahel ma mõtlen, et tänapäeval on lastele päris raske kingitusi teha. Sest esiteks on poes asju niii palju ja kui sa mudilasega just päris igapäevaselt koos ei ela, siis ei pruugi sa üldse teada, missugused vajalikud vidinad tal juba on ja milliseid pole. No poistega on veidi lihtsamgi, sest legod tunduvad alati sobivat. 

Ma vist hakkan täiesti vanaks jääma, sest mõnikord mulle tundub, et vähem asju on kuidagi parem. Sügava nõukaaja lapsena oli mul mänguasju tegelikult väga vähe, aga nende väheste hulgas oli mõni, millega sai mängitud aastaid järjest. 20-kopkane väike kõva nukk sobis mängimiseks veel kooliminneski. Ja riideid olin talle meisterdanud selleks ajaks vast sadu, sujuvalt läksin siis enda riietele üle. Aga nüüd mulle tundub, et üsna raske on mänguasjades orienteeruda, kuigi lõpuks ma polegi ehk väga vanamoodne vanaema, ikkagi tudeng ju.
Seetõttu jäingi äraproovitud variandi juurde - väike riietumis-esinemismäng viiesele printsessile.

Rasedarõivaste kodukombinaat vol 3

Vana aasta viimane töö saab siia üles riputatud. Selle Muhuainelise mantliga olen ise ka täitsa rahul. Loodetavasti ka omanik. Must villane ja natuke kiperoosal riidel masintikandit ning sisemise ilu tarvis ikka roosa vooder. Selline ta sai, see vana aasta viimane töö. Lõpetatud 31. detsembri pärastlõunal.

Õues pildistamisest ei tulnud selle vihmaga muidugi midagi välja, aga kuidagimoodi sai see kehakate siiski jäädvustatud.

 

Pildistamisega on üldse asi kehvasti. Lugesin täna üle, et mul on täpselt 4 kleiti, mida ma pole siia pannud põhjusel, et ennast ei saa hästi pildistada (ega siin midagi märkimisväärset ju jäädvustada polegi).

Rasedarõivaste kodukombinaat vol 2

Täna pikka juttu ei tule, aga panen siiski üles ühe järjekordse laia kleidikese. Riie on armas väikesetäpiline ehk üsna sobilik lähenevaks jõuluajaks. Kleiti sai veidi volditud ülalt ja veidi ka alt ning seetõttu on seelikuosa voodriga. Punasega. Kleidikandja ju armastab punast. Sobiliku ehte leidsin seekord poest.

Järgmisel nädalal jälle jätkan...

Rasedarõivaste kodukombinaat

Rasedarõivaste kodukombinaat

Ma mäletan, et kui mina kunagi rase olin (see oli üpriski ammu), siis käisid rasedad ringi enam-vähem ühtmoodi ruuduliste kleitidega, millel oli ümar passe ja mis nägid välja nagu keskmine heinakuhi. Ilmvõimatult piinlik oli ilmselt olukord, kus raseda kõhu kuju oleks välja paistnud. Seetõttu pidigi see kleit kohe ülevalt hirmsasti kroogitud olema, nii et igast rasedast sai üks suur kuhi. Ja mis on siis tänane seis? Rasedatel on seljas igasugu toredaid rõivaid, mis lasevad neid kenasti naistena tunda ja mis seljatagant isegi taljet näitavad. Aga asjal on ka teine külg - neid rõivaid pole eriti kusagilt osta, ja kui tõesti on, siis noorele perele mitte just sobivas hinnaskaalas. Kiire ülevaatus meie rõivapoodides andis mõista, et rasedatel näiteks kaubamaja rõivaosakonda küll asja pole.

Otsustasin siis käivitada väikese rasedarõivaste kodukombinaadi (ärge nüüd kohe tormi jookske, minu ajavarud täidavad täiesti kohapealsed rasedad). Mõtlesin, et alustan mantlist. Riide leidsin vanadest varudest ja asusin lõiget otsima. Aga kohe algasid probleemid. Selgub, et BURDA näeb rasedaks olemist ette ainult suvel. See tähendab ühtegi mantlit ega jopet ei leidunud üheski ajakirjas. Tuli niisiis ka lõiked ise teha.

Julge inimene lööb ju kohe käärid kangasse... Ja siis selgub, et raseda mantel on piisvalt lai, nii et krae jaoks ei jää mitte riideribalatki ja varrukad saavad vajalikust 5 cm lühemad. Väike ülevaatus kapis ja oma teise elu leiab hoolega ilusast alpakalõngast kootud vest, mis kandmiseks tundus kuidagi liiga paks olevat.
Ja valmis see mantel saigi. Loodetavasti läheb lõpuni selga.

Et tumepruun mantel nii süngelt ei mõjuks, on vooder ilus roosa ja viskoosine ja et ma kohe armastan seda sisemist ilu, siis õmblesin natuke lillelist kah juurde.

Jätkan rasedate kleitidega.

Paadunud pärandtehnoloog

Mis siin öelda, ma lihtsalt pean iga asja puhul vaatama, kuidas see tehtud on? Kõigi oma uurimiste taustaks on töövõtted kolinud ka muudele esemetele. Ehk siis masintikandis padjasari "Kudujad".

Roositud kindad

Kaua on need kindad minuga kaasas käinud, küll rongis, küll praamis, sekka mõnel koosolekul ja isegi mõnel piduüritusel. Ühesõnaga öeldes, taas üks väike valvekäsitöö, mis kotikesega alati kaasa haaratud ja mida ma olengi kudunud üksnes poole tunni kaupa kohtades n, m ja... Käeseljal on Kolga-Jaani sukakirjast üks väike tükike, aga ülejäänud roositud kiri on piisavalt lihtne, et olla sündinud lihtsalt asja käigus.






Peab uue valvekudutöö võtma.

Valvekudutöö tingimused:

1. See peab olema lihtne
2. See peab olema väike
3. Lõngakrasid ei tohi palju olla
4. Muster peab olema peas

Kihnuruuduline märk

 Vahel mulle tundub, et ka rahvusliku käsitöö vallas tekivad massipsühhoosile sarnased ilmingud. Näiteks võib täiesti tunnetada, et kui sul pole Kihnu vardakotti, siis sind pole justkui olemaski. Tegelikult annab käevangus olev vardakott minu silmele tunnistust sellest, et selle omanik on rahvuslikku käsitööd õppinud kas Viljandis, Olustveres või Räpinas või on ta väga usinalt lugenud Ingrid Uusi "Mõningaid noppeid Kihnu käsitööst". Ning see vardakott ongi justkui märk sellest ringkonnast ja minu jaoks mitte niivõrd vanadest vardakottidest. Sest olgem ausad, need vanad vardakotid olid hoopis vabamad oma olemuselt ja materjalilt, lipid-lapid siit ja sealt, vanadest esemetest ja uutest ribadest, ei mingit ülearust täpsust ja kindlate mustrite-värvide sobitamist nagu selle nüüdse "märgi" puhul näha võib.

Mul on tegelikult terve rivi vardakotte, aga õhtuseks lõbustuseks õmblesin selle Kihnu-Ingrid Uusi-oma ka. Kena tuli teine nüüd küll, kuigi pisut ehk paljunähtud. Lapid on pärit siit ja sealt, 70. aastatest ja Inglismaalt Kata toodud jupikesed ja mõned armsad tükid on villausku helikunstnikult Felicity Ford´ilt Inglismaalt.

Aga mulle meeldivad ruudulappidest tekid, nende sisse on näiteks talvel teleka ees väga mõnus kerida - see lõpeb tavaliselt küll magamisega. Tegin ühe sellise kingituseks.

Ja leidus keegi, kes oli nõus kohe kingitust omastama.



Seekord siiki nii ei lähe, teki saavad armsad inimesed, kes võiksid seda kasutada oma purjekal või võtta selle lihtsalt piknikutekiks.