Muhu rahakotid

Eelmisele postitusele lisaks pean nentima, et metall ja vaselised polegi ainukesed kõrvalehüpped kudumistöölt. Vahepeal sai veidi nahaga mängitud.

Mulle on need vanad Muhu kasuka ja kingatikandid ikka meeldinud. Aga kuna kingi ma tõesti teha ei oska (selles osas ei mõista ka kellegagi koostööd teha) ja kasukat ei kanna, siis proovisin Muhu masintikandit tõsta veidi väiksematele ja käepärasematele esemetele.Tegin seda koos venna ettevõttega, et tulemus oleks ikka nö päris ja funktsionaalne, mitte mõni pealt kokkutõmmatud kukruke, mis võib ju ilus olla, aga mida kasutada ikkagi ei saa.

 Inspiratsioon Muhu vanadelt nahkesemetelt (fotod tehtud Muhu Muuseumis)



Kui need kotikesed läbivad minu range pooleaastase kasutamiskontrolli, siis müün need maha. Kas neid ka juurde tuleb, seda küll ei tea. Vist mitte.

Vaselised, monogaamid, abielurikkujad ja prostituudid

Vahel ma mõtlen, et kas see on parandamatu haigus, kui inimene tahab aeg-ajalt erinevaid asju teha. Sel juhul jään alati imetlema neid käsitöötegijaid, kes aastateviisi pühenduvad ühele teemale. Ja kuigi see viimasel ajal ka minul veidi sedamoodi õnnestub, siis tänu koolitööle tuleb ikka ette ka kõrvalepõikeid:).

Niiviisi võiks muidugi käsitöölised jaotada mitmesse gruppi:

• Osad on neist monogaamses abielus käsitööga, no näiteks Kristi Jõeste, kes on jäänud truuks kindakudumisele. (Tema on sel juhul küll "õnnelikus abielus").

• Mitmemehepidajaid  tuleb ka ette, nemad ei suuda lihtsalt lõplikku valikut ära teha. Et kas siis see või teine? Täit õnne vist ikka nii ei saa?

• Ja siis on neid, kes teevad väikseid abieluväliseid kähkukaid siia ja sinna. Näiteks enamasti ma ikka koon ja õmblen, aga vahetevahel teen vahelduseks ka midagi täiesti muud.

• Lõpuks on olemas ka prostituutkäsitöölised, kes hüppavad siia-sinna, ise omamatagi sügavamaid tundeid, aga kraabivad raasukesi teiste tegemistest. Neid on ka kahjuks palju. Et ohhooo, Marul on nii vägevad kindad - teen ka täna neid... ja homme juba vaatan, mis keegi teine teeb.

Nüüd siis tore kõrvalehüpe, mis sai teoks küll seoses Ave Matsini ajalooliste tekstiilide õppeainega.

Sai tehtud mitmesuguseid harjutusi Lembitu-aegsest käsitööst.

Silmanägemine

Tegin ikka veel metallitööd. Eks see üks peenike silmateritamine ole. Siiamaaani olen olnud oma lühinägevate silmadega õnnelik inime, peenikest tööd näeb hästi teha ja tolmu kaugelt ei näe.

Aga vaat nende aastatega läheb asi veelgi paremaks - tolmu ei näe ei kaugelt ega ka lähedalt! No see viimane on nüüd üsna tore, aga selle kenadusega kaasneb ka see häda, et sellise peenikese töö jaoks tõmba aga prill ninale. Harjumatu, ma ütleks.



See järgnev ilus kevadsinine on siin küll puhtalt uhkeldamise pärast, sest minu osa selles töös piirdus lõike tegemise, kampsuni kokkuõmblemise ja nööpide valimisega. Mustrite disain ja kogu kudumistöö on minu kaheksakümneselt emalt. Vinge, ma ütleks!

Isa mälestuseks

Mu isa oli üks vinge Saare mees. Õigupoolest oskas ta teha kõike, kuigi õpetust polnud ta eriti saanud. Ta oli lihtsalt nutikas ja leidis peaaegu igas olukorras asjale mingi lahenduse. Kui ma laps olin, siis tegi ta UKU-le ehteid ja nagu nüüd palju aastakümneid hiljem välja tuli, siis ega keegi tookord midagi näidanudki, ise tuli leiutada. Isast jäi järgi suur hulk toredaid mälestusi ja näiteks ka ehete tegemise tööriistad - ise viilitud, ise kombineeritud. Minu tänud kuuluvad Kärdile, kelle õhutusel taipasin isa käest veel niimõndagi küsida enne, kui ta päriselt ära läks.

Need isa isoleerpaelast keritud peadega viilid ja isevalmistatud tööriistad kotis, läksin ma võiks öelda et üsna kartlike tunnetega metallitundi. Kohta, mis minu kui pehme lõnga ja voogavate kangastega mässaja jaoks siiski täiesti ootamatu näis olevat. No esimeses tunnis sain teada, et "viilin kut viiludaja" st õhus, aga takkajärgi võib öelda, et nii kummaline kui see ka ei tundu, mulle meeldis metalli saagida. Geenid vist. Ja õpetajad olid ülimõnusad.

 

Ja minu esimene metallitöö - kannaga raha. Sokikannaga.

Uued sokid vana Muhu kannaga

Mulle kohe meeldib see vanade muhulaste kannakahandusvõte - kena veniv ja võngeline. Nii tore oleks veidikene ajas rännata ja piiluda, kuidas nad seda vanasti täpselt tegid. Üks asi on ju sama tulemus, aga siiski... kuidas? Ma saan aru, et normaalsed inimesed nüüd loevad, et on ikka hullul soov, rännata ajas selleks, et näha, kuidas sukakanda tehti. Ehh. Aga mis teha, kui oled sokikannauurija.

Muhu mõjutustega väiksemat mõõtu sokipaar.

Ümberkehastumine

Kevade tulek Teele ja Tootsi ajas. Kiiresti sai õmmeldud asjakohane komplekt.

Kevadine kossakas

... mis oli mõeldud kandmiseks talvel, aga valmis sai näe vastu kevadet.

Jätke õmblused väljapoole, kui te õmblete... (laulda Anne Veski häälega).

Terve hulk teiseringi materjali sai jälle kantavaks. Mul on tekkinud uus tõbi, ma ei saa jätta ostmata üliodavalt pakutavaid kampsuneid ja džempreid, kui need koosnevad näiteks kašmiirist, angoorast, meriinost ja villast. Neli kampsunit leidis nüüd siis rakendust selles Mary Poppinsi seelikus, lisaks jupike voodrit ja pehme ruuduline, mis oma eelmises elus oli väga kummaline rõivaese - mingid imeliku jaapanipärase lõikega ülilaiad püksid.