Isa mälestuseks

Mu isa oli üks vinge Saare mees. Õigupoolest oskas ta teha kõike, kuigi õpetust polnud ta eriti saanud. Ta oli lihtsalt nutikas ja leidis peaaegu igas olukorras asjale mingi lahenduse. Kui ma laps olin, siis tegi ta UKU-le ehteid ja nagu nüüd palju aastakümneid hiljem välja tuli, siis ega keegi tookord midagi näidanudki, ise tuli leiutada. Isast jäi järgi suur hulk toredaid mälestusi ja näiteks ka ehete tegemise tööriistad - ise viilitud, ise kombineeritud. Minu tänud kuuluvad Kärdile, kelle õhutusel taipasin isa käest veel niimõndagi küsida enne, kui ta päriselt ära läks.

Need isa isoleerpaelast keritud peadega viilid ja isevalmistatud tööriistad kotis, läksin ma võiks öelda et üsna kartlike tunnetega metallitundi. Kohta, mis minu kui pehme lõnga ja voogavate kangastega mässaja jaoks siiski täiesti ootamatu näis olevat. No esimeses tunnis sain teada, et "viilin kut viiludaja" st õhus, aga takkajärgi võib öelda, et nii kummaline kui see ka ei tundu, mulle meeldis metalli saagida. Geenid vist. Ja õpetajad olid ülimõnusad.

 

Ja minu esimene metallitöö - kannaga raha. Sokikannaga.

Uued sokid vana Muhu kannaga

Mulle kohe meeldib see vanade muhulaste kannakahandusvõte - kena veniv ja võngeline. Nii tore oleks veidikene ajas rännata ja piiluda, kuidas nad seda vanasti täpselt tegid. Üks asi on ju sama tulemus, aga siiski... kuidas? Ma saan aru, et normaalsed inimesed nüüd loevad, et on ikka hullul soov, rännata ajas selleks, et näha, kuidas sukakanda tehti. Ehh. Aga mis teha, kui oled sokikannauurija.

Muhu mõjutustega väiksemat mõõtu sokipaar.

Ümberkehastumine

Kevade tulek Teele ja Tootsi ajas. Kiiresti sai õmmeldud asjakohane komplekt.

Kevadine kossakas

... mis oli mõeldud kandmiseks talvel, aga valmis sai näe vastu kevadet.

Jätke õmblused väljapoole, kui te õmblete... (laulda Anne Veski häälega).

Terve hulk teiseringi materjali sai jälle kantavaks. Mul on tekkinud uus tõbi, ma ei saa jätta ostmata üliodavalt pakutavaid kampsuneid ja džempreid, kui need koosnevad näiteks kašmiirist, angoorast, meriinost ja villast. Neli kampsunit leidis nüüd siis rakendust selles Mary Poppinsi seelikus, lisaks jupike voodrit ja pehme ruuduline, mis oma eelmises elus oli väga kummaline rõivaese - mingid imeliku jaapanipärase lõikega ülilaiad püksid.

Müts

Mütse on tore kududa, aga ma vihkan mütse, kui neid peab kandma.

Aknast välja vaadates saan aru küll, et on mütsiilm, aga tegelikult juhtub ikkagi nii, et mütsi panen pähe ainult siis, kui mul on väga must pea. Sest ausalt öeldes pärast mütsi peast äravõtmist pean ma niikuinii pead pesema. 10 minutit mütsi - ja tulemuseks on täiesti väljakannatamatu soengutus (loe soengu puudumine), mis näeb välja nii, nagu ma oleks kaks peotäit želeed pähe pannud ja siis tükk aega juukseid vastu pead surunud.

Vahel mul ikka tekib selline vanainimesele kohane hoolitsev mõte, et peaks endale jälle mütsi kuduma. Seekordne külmalaine siis ajas taaskord lõnga vardale. (Sellised kindad kudusin juba mullu)

Müts tuli toredalt lopsakas, ei ole õnneks väga pea ümber, ehk saab seda kanda? Väike lootus on.



Et midagi teistmoodi teha, tikkisin mütsile ühe rea villaseid litreid. Need lõikasin ühest vanast auklikust sallist.
Peas pildistmisega läks asi keerukaks, nii ongi siin lihtne peeglijäädvustus.

MIdagi meestele

Jummel, minu eelmine postitus oli vaikne piiksatus, nüüd tuleks teha siin kerge sosin, sest ikka piinlikult harva saan sellele blogile pihta. Kui nii jätkub, suudan igas kvartalis teha ühe postituse. Et siis selline aastaplaan - ikkagi parem kui mittemidagi.

Sokike esitas siin aastalõpul kilomeetrise nimekirja, mina saan ilmselt väga lühidalt aasta lõpus asjad kokku loetud... Aga vähemalt näitan täna sokke (nagu Sokike). Muide need sokid on MEESTESOKID ja kuigi mulle kah värvid meeldivad, siis nii kirevaid asju pole mina mitte ise välja mõelnud - need on täiesti museaalse asja koopia. Vaat sellised edevad mehed liikusid 19. sajandil meie pisikese Eesti mõnes rannakülas.

Pisike kandekott

Kuigi tunduda võib teisiti, mahub sellesse kandekotti maksimaalselt 3 kommi:)