Kuidagi on läinud nii, et vahepealne väike ringirändamine ja enne ja pärast seda kuhjunud tööd on mind käsitöölainelt kaugemale viinud. Tegelikult on terve rida asju lõpetamata ja mõned ka pildistamata.
Ma ikka hirmsasti ihkaks endale mingit seltsilist, kellega koos vastastikku pilte teha. (Kadestan siinkohal proua Marmelaadi, kes alati hiilgab siin oma toredate fotusessioonidega). Ja et seelikust üldse mingit pilti saada, tuli see lihtsalt põrandale langetada, kuigi seljas näeb see loodetavasti natuke parem välja. Seelikul on seespool erk türkiisikarva vooder ja alumine äär on selle külge kroogitud. Seetõttu on seelik selline alt suvalise pussaka moodi (seljas muide väga mõnus ja kortsumine pole probleem).
See on minu praegune lemmikkossakas-seelik, mis on absoluutne taaskasutus. Ülemine ots ja osa siile on lapse laiaks jäänud püksid ja et sobivat kangatükki sinna juurde polnud võtta, mis tundub minu kangavarude juures muidugi ilmuskumatu, siis haarasin kapist ühe meestepintsaku.
Kas teie meestel on ka kapis kasvav rivi pintsakuid, mis justkui on juba vanad, aga ka mitte nii vanad, et keegi need ära viskaks. Teiste rõivatükkidega võib ju nende eluõhtal miskit mustemat tööd teha, aga pintsakuga juba remonti või kaevetöid ei tee. Ja nii nad seal siis seisavad. Tegelikult pean tunnistama, et seeliku õmblemisega läks nii kiireks, et ma ei viitsinud oodata, kunas kallis kaasa üles ärkab, et üle küsida - ega ta juhtumisi seda kuube veel kandma ei taha hakata. Aga kuna pintsaku kadumist pole ta märganud ja minu seelikul kahtlaselt oma kuue karva taskuid pole ka tähele pannud, siis võib oletada, et nii see jääbki.
Vanade pintsakutega võib hiidlasel olla muidugi oma suhe... Toon siinkohal ära ühe hiiu loo.
Läheb hiiu vanamees mööda teed, vaatab maas surnud vares. Pistab varese kuuetaskusse "Ehk läheb taris." Järgmisel aastal pistab käe kuue taskusse, vaatab näe - surnd vares: "Ei läind taris" ja viskab varese minema.
