06.12.16

Selle aasta näitused 2

Viimasel ajal juhtub minuga liigagi sageli nii, et ajaplaneerimise pika perspektiiviga läheb asi metsa. No näiteks panime Siiriga tervelt kaks aastat tagasi Tallinnas näituseruumi kinni, loomulikult kindlas teadmises, et selleks ajaks on muud tööd lõppenud ja pooleliolevad raamatud ilmunud. Aga võta näpust - valesti arvestasime. Ja et kindlaks ajaks planeeritud näitust ei saa mitte edasi lükata, siis lükkusid edasi kõik muud olulised asjad. Paraku. Nüüd on kolm nädalat Tallinnas Pikal tänaval üleval olnud "Eesti valge" maha võetud ja sai pühapäeval uuesti üles pandud Keilasse raamatukogu galeriisse. Kuna näitust ennast on võimalik veel siin-seal näha, siis kirjutan pigem nö telgitagustest ja näituse-eelsest sebimisest.

Ühesõnaga - seltsimehed, säilitage paanika!

Juba alguses oli läbiv idee, et näitame põhiliselt koopiatena kootud Eesti koekirjalisi kudumeid ja teeme seda koos fotodega valgetest asjadest. Et vanade Eesti kudumite hulgas on kahte tüüpi imeuhked valged kampsunid - Ruhnust ja Jämajast, siis oli ilmselge, et peame need kampsunid kuduma. Võtsime peaaegu et loosi, mina pidin kuduma Jämaja megakäistega napi kampsukese ja Siiri Ruhnu rosavamsa. Algul tundus, et see asi sujub päris kiiresti, aga need varrukad...

Rohekm kui meetrise laiusega varrukake ei tahtnud kuidagi edeneda. Ja kui siis ootamatult tuli vahele üks puhkusereis, kujuneski asi nii, et kudusin seda virakat lõõmava päikese all, iga päev korralikult 4-5 tundi. Kõrval lebavad prantsuse vanadaamid ei jõudnud ära imestada, mis asi see küll on. Nägin nende silmis mõningast hämmastust, kui ütlesin, et varrukas. Ilmselt nuka taga nad pärast itsitasid, et see "vaeseke" on küll eksinud.


Aga valmis need kampsunid said ja loodan, et on ehk kellelegi innustuseks, kui eriliselt kaunid need saarterahva kampsunid ikka olid.

Selle kampsuni kudumine võttis küll aega, aga pakkus ka rõõmu ning ma usun, et leiab lõpuks ka tänuliku kandja :)

Meie kootud Jämaja ja Ruhnu kampsunid näitusel.
Et kampsunit ei saa ju mitte niisama näitusele riputada, sündisid kudumistööst märksa kiiremini kortsulised kleidid - Jämaja ja Ruhnu. Ma ei tea, kas keegi nende kleitide puhul üldse märkab mingit sidet rahvarõivaga, aga vaevumärgatavalt üritasin seda siiski edasi anda.
Ei möödunud ka kleitide õmblemine viperusteta - õhtuvalguses valminud kleidi triibud osutusid hommikul hoopis teist karva olevaiks. Kiire sõit Paidesse uue kanga järele, peaaegu valminud uus kleit ... ja kolmanda päeva pilvealune ilm näitas kleiti taas õigemas toonis. Oehh. Ehk siis neid kleite tuleb nüüd kunagi veel.

Ja et mu armsate tuttavate hulgas leidus inimesi, kes küsisid - miks need kleidi ometigi kortsus on? Siis jah, mul on kodus triikraud :), aga sedakorda tundus, et just nii on need minu silmale piisavalt kossakad, et mitte jätta pulmakleidi muljet. Ehk siis lihtsalt valged kleidid. Õmmeldud sellisest veidi tutsulisest toorpuuvillasest kangast. Ja et asjal oleks ka sisemine ilu, siis kanditud värvilise lillelisega. Kihnlased ehk andestavad, et Jämaja kleidi sisse sattus üks ilmatumailus Kihnust ostatud põlleriie.

Kleit "Jämaja"

Kleit "Ruhnu"
Näituse jaoks pildistasin nii- ja naasuguseid igipõliseid valgeid asju – merevahust kuni munade ja piimani, valgetest lilledest valge ihu ja valge pekini. Seekord peavad siis meie kolme viimase aasta jooksul kootud valged koekirjalised kindad ja sukad end näitama koos teiste valgete asjadega.

Näitus EESTI VALGE
Ja et asi oleks stiilipuhtalt valge, ei loobunud me Siiriga näituse avamisel pakkumast valgeid pekileibu ja valgeid munaleibu koos valge viinaga :).

Praegu on näitus üleval Keilas, Harju Maaraamatukogu galeriis. Minge vaatama!

2 kommentaari:

  1. Need kleidid on väga kortsuilusad! Kortsud on väga alahinnatud meie triikrauakultuuriruumis :)

    VastaKustuta
  2. Just nii on nii kaunis ja nii äge. Ja kleidid on täiesti omaette eksponaat!

    VastaKustuta