Selle aasta näitused 1.

Nende näituste ja muuseumitega on meie peres üldse vist mingi värk.
Ühe eredama ja jaburama mälestusena oma varasest lapsepõlvest mäletan suve, kus sõbranna Tiiuga nii kuue-seitsmestena meie puukuuris loodusmuuseumi ja herbaariumite näituse avasime. Tänaseni leian veel mõne vana raamatu vahelt taimi, mida ma muide praegu üldse nii hästi ei tunne, kui toona. Kuivatasime neid oma muuseumi jaoks kümnete kaupa  ja isa käest küsisime siis nende nimesid ning lõpuks käisime isegi kohalikus raamatukogus ühte paksu taimeraamatut uurimas. Muuseum oli meil vägev :), sissepääsuks tuli anda üks komm ja isegi avamiskontserdi korraldasime.

Aga nüüd hüppan aega 45 aastat hiljem ehk näitusele, mis sai teoks sellel suvel. Näituse kuraatoriks, jah just nii sobiks öelda, oli minu oma laps. Ja muide, ihiii, näitus toimus mitte just puukuuris, aga heinasaras :). Vahe on küll selles, et laps Tiina pole enam kuuene ja seda käis vaatamas märgatavalt rohkem inimesi kui puukuurinäitusele jõudis. Ja muuseumitega on ka Tiinal palju tõsisem side, nimelt teeb ta nüüd giidituure uues ERMis.

Aga miks oli näitus ühe väikese küla mitte eriti väikese talu heinasaras?
- Sellepärast et see minu lastelaste kodutalu on üks väga avatud talu. Kohe nii avatud, et seal toimus suvise avatud talude päeva avamine ja koos sellega noorperenaise Tiina korraldatud näitus EMADE ja TÜTARDE LOOD.

Et toredasti põhupallidele seatud oma pere rahvarõivanäitus oli avatud vaid ühe päeva, lisan siia mõned fotod näitusest ja ka esemete kõrval olnud lood, millelt rullub lahti ühe perekonna naiste suhe rahvarõivastesse läbi viimase seitsmekümne aasta.

„Emade ja tütarde lood“ – see on näitus ühe perekonna valduses olevatest rahvarõivastest, pärandist ja oma pereloo väärtustamisest. Teadmised tekstiilidest ja kohalikust rõivamoest ning oskus kududa-õmmelda-tikkida pärandati ka vanasti taludes emadelt tütardele. Kui sellel ajal anti edasi teadmisi kodukihelkonna rahvariiete kohta, siis meie juurepilt ja seltskond on kirjum. Siin on üleval esemeid nii Maarja-Magdaleenast, Saaremaalt, Türilt kui Mulgimaalt. Igal esemel on oma lugu ja piirkonnavalikul põhjus, püüame seda kõike teilegi selgitada. Mõnusat näituse vaatamist.

Emad ja tütred - vasakult Kärt-Katrin, Merike, Maimu ja Kertu, Anu ja Piibe Mari, Janne ja Miina, Tiina.

Kui ma olin kuue aastane, siis pani ema mind esimese klassi rahvatantsurühma, kuigi ma koolis ei käinud. Kohe samal aastal pääses meie rühm ka Tallinnasse tantsupeole. Kõigil lastel olid oma Muhu rahvarõivad. Ilmselt oli see minu ema jaoks suur väljakutse, aga ta otsustas ise mulle rahvarõivad teha. Ainult kiisude ja kutsudega sukad ning seelikuriide tellis ta kelleltki Muhust. Ema tikkis ja õmbles särgi ja seelikuaia, tegi isegi väikese sinise põlle, mida ei vanal ajal ega nüüdki nii väikesele lapsele ette ei panda. Ilusa väikese pandla tegi samal ajal „Ukule“ ehteid tegev isa. Lähenev minimood lubas mul neid riideid kanda kuni olin kolmteist, ainult ema õmbles uue särgi, kuhu paigaldas needsamad ristpistes tikitud detailid. Aastate möödudes olid ilusti tikitud rahvariided ikka veel korras ja need sai selga väike Tiina. Suurest särgist kohendati jälle väike särk. Väikesed Muhu riided on enam vähem korras tänaseni. Kuigi neid on kandnud nii Kertu kui väike Piibe Mari, seisab ees nende riiete parandamine ja kohendamine. 

-Anu-

Mulle meeldib lihtsalt kollase seelikuga riided.  Mulle meeldib valge pluus. Mulle meeldib see rahvariie triibuline kleit ka. Tantsida meeldib nendega.

-Piibe Mari, 3a-

Suure-Jaanist Türile kolides tundus mulle alguses, et hädavajalik oleks valmistada endale Türi komplekt. Siiski jäi Türi triibukangas aastakümneteks kappi seisma ja sellest sai lõpuks tehtud teisi ja väiksemaid asju. Eesti Rahva Muuseumis Türi esemeid uurides köitsid mind jäägitult linased rüüd, mida Türilt on säilinud lausa kaks tükki. Mõistsin neid vaadates, et just see on ese, mis minu veidi kogukamale kehale ideaalselt selga sobib. Täpselt originaali järgi õmmeldud rüüst sai koos sõbranna Mareti meisterdatud pottmütsiga minu Järvamaine esindusrõivas.  

-Anu-

Laulsin 30 aastat Palamuse naisansamblis. Oli aasta 1980. Siis saime ansamblile uued Paistu rahvariided. Need ei olnud Palamusega seotud, küll aga minuga, sest minu isapoolsed juured on pärit Mulgimaalt – Vana-Karistest. Mäletan, et ema rääkis mulle isapoolsest vanaemast Ann Rogerist, kes oli Adsere taluperenaine – igatpidi võimukas ja toekas naine. Tema oli käinud ikka musta villase seelikuga ning kogu talu varandust – suurt võtmekimpu – oli ta alati oma vööl kandnud.

-Merike-

Maarja-Magdaleena rahvarõivaste esimene triibuseeliku ja kampsuniga komplekt on valmistatud aastatel 2009-2011 Tartus rahvarõivakoolis. Hiljem on esemeid juurde ostetud ja õmmeldud ning valmistatud komplektid lastele. Puudu on veel ülerõivad ning riided meestele. Riided on meisterdatud võttes aluseks Eesti Rahva Muuseumis olevad originaalid või muuseumisse kogutud tekstid. Mõnede esemete aluseks olevad originaalid on „laenatud“ ka naaberkihelkondadest. Meie oma talust on leitud tõenäoliselt 19. sajandi teisest poolest pärit roosakas helesinise äärelõngaga vöö. Neid riideid ajendas mind valmistama see, et Tarto talu kuulus vanasti Maarja-Magdaleena kihelkonda. Sealsele kalmistule on maetud Marguse esivanemad ning kirikutorngi paistab talu juurest otse üle põldude kätte. Rahvarõivaste uurimisest ja valmistamisest on saanud üks minu suurimaid hobisid. Süveneva hobi ja juhuse tahtel sai minust raamatu „Rahvarõivaid Vooremaa veerelt“ koostaja. Pärast selle raamatu valmimist olen veel mitmele raamatule koostanud vöömustreid.

-Tiina-

Emme tegi mulle rahvariided. Mulle meeldivad rahvariided, need on nii ilusad. Kõige rohkem meeldib mulle seelik, sest see on ilus värviline. Mulle meeldib nendega tantsida.

-Kertu, 8a-

Kaheksakümnendate teisel poolel tahtsid kõik Eesti inimesed endale rahvarõivaid. Kuna vanem tütar sai selga minu lapsepõlve rahvarõivad, siis tahtsin rahvariideid ka tema nooremale õele Jannele. Seelikuriideks valisin koikahjustustest kõrvale põigeldes oma vanaema seeliku, mida mäletan lapsepõlves lahtiharutatuna rippumas tema voodi kohal. Oletatavalt õmbles vanaema selle seeliku endale 1947. aasta laulupeoks, kus ta koos Vana-Kariste kooriga osales. Vanaemalt on minuni jõudnud ka üks seesidega liistik, mis võis kuuluda selle seeliku juurde. Jannele komplekti tehes olid minu teadmised rahvarõivastest sedavõrd väikesed, et tegin need riided puhtalt enda meeldimise järgi, täpselt midagi jäljendamata.

-Anu-

Helme rahvarõivad on Tarbatu vilistlasrühma esinemisriided. Meestekomplekt lasti valmistada varem ning enne 2014. aasta tantsupidu valmistasid naised suurema osa oma komplektist ühiselt. Koos käidi üksteise kodudes ning meeleolukaid esmaspäevaseid veini ja tikkimisõhtuid meenutatakse siiani. Iga naise tanu on tema enda tikitud, särk, põll ja vardakott ühiselt õmmeldud. Meistrilt on tellitud seelikud ja vööd. Linase seeliku valmistasin selle aasta kevadel enne Tarbatu juubelikontserti endale ise, sest laos ei olnud ühtegi mulle parajat seelikut. Minu linase seeliku kohal on üks vanavara laadalt ostetud Paistu tanu. Sellest plaanin kunagi koopia teha, mida saaksin siis linase seeliku juures kanda.

 -Tiina-

Valjala kihelkonna väikese Koksi küla Kolju talus sündis minu isa ja isa-isa ja isa-isa-isa ja isa-isa-isa-isa jne. Selletõttu mõtlesin, et just Valjala riided on need, mille tervikkomplekti tahaksin hästi ja põhjalikult ka endale teha. Kuigi mitmed osad on juba valmis ja enamik materjale kapis ootamas, nihkub Valjala komplekti esitlus muude tähtsamate tööde tõttu aina edasi. Mul on hea meel, et suure hulga väärtuslikke lisandeid on mitme aasta jooksul mulle kinkinud pereliikmed.

-Anu-

Olen lapsena kõik suved ja koolivaheajad veetnud Saaremaal Orissaares vanaema ja vanaisa juures. Muhu asub Orissaarest vaatekaugusel, Koguva all oli vanasti parim haugivõtukoht ning Vahtnas toredaim ujumas käia. Vaatamata sellele, et Muhust ei ole pärit minu esivanemaid, olen ma terve lapsepõlve harjunud Orissaare jaanipidudel ja teistelgi rahvakogunemistel nägema ehtsates Muhu riietes nännesid. Kui 2010. aastal sattus minu kätte Muhu kollase seelikuga komplekt, siis olen seda hoole ja armastusega hoidnud kui meenutust kunagistest lapsepõlve suvedest. See on ka põhjus, miks olen kollasele tõenäoliselt „Ukus“ valmistatud komplektile hakanud juurde koguma ning meisterdama ka erilisemat ja varasemast ajast pärit oranži seelikuga komplekti. Uhked ülipeenest lõngast kootud sukad kudus ja kinkis mulle vanaema 30. sünnipäevaks.

-Tiina-

Mustjala riided tulid mulle niimoodi, et ma olin keskkooliõpilane Pärnus. 1947.aasta laulupeoks kooti üle Eesti ainult nelja kangast – Rapla, Pärnu-Jaagupi, Muhu ja Mustjala. Seelikuriide pidi tellima ja ise välja ostma. Vana-Kariste koori juhatas siis minu ema ja nemad tellisid Pärnu-Jaagupi riided. Mina laulsin toona Lydia Koidula nimelise Pärnu 2. Keskkooli kooris ning meie koor tellis Mustjala riided. Keegi ei teadnud sellel ajal, kuidas rahvariideid tegema peab. Kirjas oli, et pluusikäis on kurrutatud, aga keegi ei teadnud, kuidas seda päriselt teha. Samamoodi oleks pidanud seeliku alumine äär olema tugevdatud. Ka pluusile tikandit ei osanud ma kuidagi teha, laia pitskrae ikkagi mingite fotode järgi tegin. See pilt minust on tehtud siis, kui ma olin viimases klassis. Siis mul oli juba oma koor. Selleks ajaks olin emaga kolm aastat käinud koorijuhtide kursusel, sest isa küüditati ning ema pidi ise hakkama muusikatunde andma. Foto on tehtud 1950. aasta suvel, kui mind määrati Pärnu laulupeo naiskooride üldjuhiks. Mäletan, et Gustav Ernesaks ning Mihkel Lüdig olid kohal. Pärast pidu oli kohvikus kogunemine, kus laulupeo õnnestumist analüüsiti. Alguses ei julgenud ma sinna minna, sest olin alles keskkooli õpilane, kuid hiljem olin kõrvust tõstetud, sest sain Ernesaksalt ja Lüdigilt oma koorijuhatamise eest kiita.

-Maimu-

Sellel pildil olen koos emaga 1989. aasta laulupeol. See oli aeg, kus rahvarõivad muutusid uuesti paljude eestlaste jaoks väga tähtsaks. Laulsin siis Suure-Jaani kooris ning kogu koor tegi endale ise rahvarõivad. Seelikuriided kudus üks Suure-Jaani memm, ülejäänud asjad sukkadest tanuni tegi igaüks ise, eeskujuks 1980. aastal välja antud Melanie Kaarma ja Aino Voolma koostatud raamat. Käsitööõpetajana tuli ka mitmeid koorikaaslasi juhendada. Paraku oli see aeg, kus poest midagi leida oli väga keeruline. Seetõttu ongi liistik õmmeldud tumesinisest koolivormikangast ja selle vooder vanaema vanast kitlist.

-Anu-

Orissaare asub Pöide kihelkonnas ning minu kooril olid need riided. Me valmistasime riided 80datel. Varem kandsime Muhu riideid. Mõnel olid isiklikud ja ka Orissaare kultuurimajal oli mingi komplekt seelikuid. Rahvariide seeliku riie kahjuks väga villaline ei ole, see tehti Ukus nii nagu neid toona kooti. Tanu tikkisin ma ise, ülejäänud tegime koos tütrega.

-Maimu-

Terve lapsepõlve kõik suved oleme olnud kaasas Saaremaa vanaema kooriüritustel. Nii vanaemal kui ka tema koorilauljatel olid kas Pöide või Muhu riided. Muhu tanud ja seelikud tundusid mulle vanade naiste seljas kummalised ja väiksed ning Pöide pikad seelikud seevastu väga ilusad. Nüüd täiskasvanuna ei olnud minul oma rahvariideid ja vanaemal ei läinud enda omi enam vaja, seega andis ta mulle oma seeliku, pluusi ja abu (tanu ja põlle pärandas ta juba varem onutütrele). Minu komplektist puudusid niisiis vöö, põll ja tanu. Tahtsin nõukogudeaegse silmuskoelise muganduse asemele siiski päris ehtsat Pöide kurrutatud kuube (seelikut) ja abu. Nüüd ongi need valmimas ja vöö on ostetud. Plaanis on valmistada ka uus tanu ja põll.

-Janne-