Teen mis ise tahan aeg

Kui ma väike olin, siis just sellised ajad kirjutas oma päevaplaani mu ülikorralik suur vend. Ausalt öeldes, ma ei teagi, mida tema sel ajal teha plaanis, aga minul on just praegu see teen mis ise tahan aeg. Ühesõnaga puhkus. Kokkuvõttes tähendab see seda, et käin tööl vaid mõne korra päevas, mul pole siin hetkel ühtegi lapselast, ma ei lähe kuhugi ja keegi ei oota, et ma midagi teeksin. No võib-olla ootab ka, aga ma olen selle lihtsalt ülbelt mõtetest välja lükanud.

Ja mida ma siis sellise ajaga peale hakkan? Tegelikult teen neid asju, mida ma juba lapsena kõige rohkem vihkasin ja kõige rohkem armastasin. Kunagi vihatud tegevuste hulka kuuluvad rohimine ja marjade korjamine. Marjade korjamise olen enda jaoks nüüd mugavalt korraldanud, sest olen aiast kaotanud lõppematud sõstrapõõsaread, igat liiki olgu vaid üks või siis kaks põõsast. Rohimist on paraku küll rohkem, kui mugav tundub. Aga ütleme, et need on siis igapäevased kehalised harjutused.

Aga see tegevus, mida ma armastan just nii kaua, kui ennast mäletan, on suvine õmblemine. Lapsena õmblesime naabritüdrukutega õues nukuriideid ja see oli niiiiii tore. Suvise õmblemise kõrgaeg jääb aga kindlasti oma 25 aasta tagusesse aega, kui koolitööst vaba pikka suve sisustasin lõputu õmblustööga. Olin siis korterielanik ja lapsed sõitsid sageli suveks Saaremaale hullama. Need olid ajad, kus sai õmmeldud ka mitmed meesteülikonnad ja mantlid, rääkimata kõigest kergemast. Siinkohal hakkab kohe natuke piinlik, et pole oma lastele nüüd sellist teen mis ise tahan suve võimaldanud. No ehk see aeg veel tuleb, kus oma seitse lapselast terveks suveks siia kokku kogun. Aga praegu paraku minu töö sellist pikka puhkust ei võimalda.

Aga mida teete teie, kui teil juhtub olema teen mis ise tahan aeg?

Alustasin oma õmlustöid ikka kasti kogunenud pealmisest kihist (mäletate, alustasin jaanuarikuud teemaga - laud puhtaks kuu). Esimeseks tööks sai neerumustriline taaskasutus. Ehk siis Liepaja teiseringipoest ostetud kena seelik, millel ülemine kummiosa oli väljaveninud ja imelik. Lisasin vööjoonele sissevõtted ja tegin uue kummikanali, mille tõttu jäi järele kaks kena ribakest kangast. Need läksid kantidena käiku ühe teise riide juurde, mis oma eelmises elus oli olnud ülisuur pluus, aga kanga pehmuse ja kena halli värvi tõttu kunagi soetatud.  Sellest kõigest sai üks suvine särgik.
Kuna särgiku kandmiseks on sel suvel parajat suveilma justkui vähevõitu, siis värvisin pesumasinavärviga üle kunagi Montonist ostetud helerohelise kampsuni. Sai kena indigokarva. Kingad El Naturalista, kes teadupoolest kasutab taskasutuslikku tallamaterjali. Sellega võib suitsuhalli-sinise taaskasutuskomplekti lugeda lõpetatuks.

Uus õmblustöö valmib õhtuks :)

Ruhnu rapsoodia

Ma polnud varem Ruhnus käinud, see tähendab päriselt käinud. Kuid mõtetes olen sinna lennanud vist kordades, sest Ruhnu kudumid on mind üsna põhjalikult köitnud juba pikemat aega. Seetõttu olen läbi lugenud ka mitmed kunagist Ruhnu elu puudutavad raamatud ja üle vaadanud enamiku säilinud Ruhnu kudumeid. Kõik need eelnevalt nokitud infokillud tegid meie väikese vanaemade ja vanaisade grupiga ette võetud Ruhnu reisi minu jaoks muidugi veelgi toredamaks.

Loomulikult otsustasin ma Ruhnu laevas kududa Ruhnu kinnast.

Ühtepidi see kadunud maailma traagika ja teisalt need imelised kudumid - selle külge võib kinni jääda.
  

Need uhked viklid, ikka igale sõrmele isemoodi :)

 Ruhnu sõrmikuid võib tõesti lugeda kudujate meistrikatseks - ühel kindakesel vitsaline loodus, sakiline ranne, vitsad, kirjatud mustrid, pitsid ja igate sorti viklid. Igav juba kududes ei hakka :).

Kindad said kootud koopiana Eesti Rahva Muuseumis olevate Ruhnu kinnaste ERM A 509:5278//ab  järgi. Originaali on andnud Ruhnu naine Christine Koosh 1921. aastal vanavara kogujale August Pulstile.
Lõngaks tarvitasin Saaras müüdavat Norra päritolu HEAD kindalõnga 10/2 ja vardaid 1,25. No oli küll hea kudumine :).

Türi rüü

Tegin Valjala rõivaste valmistamisel väikese territoriaalse kõrvalehüppe. Lihtsalt tundus, et aeg-ajalt läheks vaja kohalikku Türi rahvarõivast. Minu valik langes pikemalt mõtlemata rüüle, sest mis seal salata, kaharas triibuseelikus ei tunne ma ennast just kõige kodusemalt.
Õigupoolest on rüüdest rahvarõivastega seoses üldse vähe juttu olnud. Tõenäoliselt on see tingitud sellest, et need on üsna lihtsad ja kui võrrelda neid mõne muu rõivaliigiga, siis on neid ka märksa vähem alles. Aga vaatamata sellele, et Türi rahvarõivaid on muuseumites üldse üsna napilt, on ERMi kogus lausa kaks naiste rüüd, mis kogutud Türilt.

Rüü on toimsest linasest riidest suvine ülerõivas. Mõnes paigas, näiteks Vändras ja Toril, on rüü olnud keskelt läbi lõigatud ja alumine osa kroogitud või volditud. Mõlemad Türi rüüd on aga lõikelt sarnased ja seljal kahe vaba voldina laienevad.

Säärase rõivaeseme kandmise kohta on mitmesuguseid andmeid. Mõndapidi on arvamusi, et see oli üks lihtne rõivas, mida kanti pigem töö juures. Reet Piiri toob aga oma raamatus "Eesti talurahva ülerõivas 19. sajandil" arhiiviallikatest näiteid ka selle kohta, et rüüd siiski ka pidulikul puhul tarvitati. On ka selliseid andmeid, et rüü tõmmati sandi ilma korral nö "kaitserõivana" villase pikk-kuue peale.

Naised ja tüdrukud käisid suvel kirikus, valged rüüd igaühel seljas, nagu luiged. (Karksi)

...laupäeva õhtuke, mindi terve küla ja valla noorus, saunas käidud, poistel valged hamed, kaltsad, tüdrukutel valged rüüd seljas, üheskoos õitsile. (A. Kitsberg)

Mina uurisin ERMis Türi rüüd numbriga ERM 14790. Võtsin täpse lõike, mille alusel konstrueerisin paraja lõike endale. Originaal oli lihtsalt niiii kitsas, et päris raske on ette kujutada, kui peenike see neiu või naine olema pidi.

ERM 14790 legend:
"Naeste rüü". Teinud Anna Ehrenvert Türi Kihelkonna Särevere vallas Laupal. Saadud aastal 1912, rüü vanus 75 aastat. "Teol käimise ajal kantud Laupa mõisas".
(Rüü vanus on siiski kahtlane, sest väidetavalt on selle andnud tegija ise. See saaks olla võimalik vaid siis, kui see Anna oli nii umbes 90-aastane. Oletan, et pärineb ehk umbes 1850.-1860. aastatest.) 

Rüü õmblesin hästi langevast toimsest naturaalset karva linasest, riie on originaaliga üsna sarnane. Huvitav on väike ühekordsest riidest püstkrae, mis on lõigatud seljaosaga ühes tükis. Esialgu tekitas minus isegi pisut kõhklust liivakellakujuline seljaosa, aga ootamatult ilusti langeb see seljal volti. Nii nagu originaal laineb ka minu rüü vööst märgatavalt kõrgemalt. Originaal oli õmmeldud käsitsi linase niidiga ja madalate pesuõmblustega. Mina tegin siiski veidi pattu ja lasin esimese ühendusõmbluse masinaga, aga õmbluste servad keerasin siiski kõik käsitsi.

Rüü on ise tõesti üks lihtne rõivaese, aga kui kõik muud ilusad asjad juurde lisada, siis saab isegi pidusse minna :)
Pottmütsi valmistas Maret Lehis.
Kaelarätt on ostetud Muhu taaskasutuskeskusest.
Sõlg kuulub lapsele ja selle tegi Evar Riitsaar.
Rahadega pärlikee tegi laps Tiina, kes sedagi lahkesti laenas.
Rüü all võiks kanda pikka linast särki ja vööd, minul on praegu lihtsalt üks pikk ja natuke rahvalik kleit. Muide kanda on rüüd väga mugav.

Ühtekad

No ei ole need kaksikute kleidid, sest kaksikõdesid meil ju pole, aga selle eest on meil väiksed kenad täditütred, no vanusevahega nii umbes kolm kuud. Õieti pole sellises paarikaupa kleidiõmblemises mulle midagi uut, sest õekesed Pingid jooksid tegelikult terve lapsepõlve ringi ühesugustes kleitides. Kui järele mõelda, siis isegi ei tea, mis võlus mind lastele ühesuguseid riideid tegema. Kindlasti polnud sel miskit tegemist võrdõiguslikkusega, pigem oli selles ehk mingi ühe pere tunde tekitamise moment. Ja ega selles ju midagi uut ole, isegi Helisevas muusikas kalpsasid lapsed ringi Maria tehtud ühte nägu kardinakleitides.Kandja seisukohast oli ehk asjal veel üks kõva pluss - noorem ei pidanud vanema vanu riideid kandma :).
No eks oma osa mängis siis ka kanganappus. Kui juhtusid saama ühe kena riide, siis oli ju isegi hästi, kahte kenat riiet oleks olnud hulka raskem hankida. Vahel sai kleite tehtud ka kolm, siis sai ka vennatütar samasuguse. Ja uskumatu küll, mõnikord tegin isegi neli, sest vanaema nõudis endale ka samast riidest kleiti. Sellesse staadiumisse pole mina tänaseks küll veel jõudnud:)

 Ühtekaid nii umbes 25-aasta tagusest ajaloost :). Uskumatu, et mõned neist kleitidest on veel alles ja mõnest on ka täiesti uusi lapikesi.

Teise põlvkonna ühtekate kleidiriie on ostetud Paide Lipi-lapi poest. Ma armastan seda poodi, see on just nii parasjagu suur või siis väike, et ma jõuan kõik kangad üle vaadata:) ja tühja käega tavaliselt ei lahku. Lillelised lisandid tantsuseelikujääkidest, pitsid pärit vanast pitsikarbist.
Kunagi ehk õnnestub siia ka modellidega pilt teha.

Kas ka teid on miskil ajal tabanud harjumus lastele ühesuguseid riideid teha?

Laud puhtaks aasta :)

Aasta algul kohe tulevad sellised lennukad mõtted, et nüüd hakkab "laud puhtaks" kuu. Täna võib julgelt kinnitada, et ju vist hakkas "laud puhtaks" aasta. Sest kui poolikute asjade lõpetamine toimub tänase kiirusega, siis kulub aasta tõesti ära. Vahepeal on ikka mõned asjad lõpetatud ka, aga kuna need pole eriti huvitavad, siis ainult väike nimekirjake:

1. Ühest vanast kampsunist tehtud üks uus kampsun

2. lõpetatud üks seelik

3. kitsendatud ühed püksid

Kui kõrvale jätta kümned töö jaoks kootud asjad, siis mõned pisinikerdused on ikka õmmeldud ka. Näiteks kaksikutele mõnusast õhukesest dressiriidest koduriided. Kuna nad on ikka NIIIII suured Lotte fännid, siis tegin väiksed Lotted ka peale. Pluusi lõige on Ottobrest. Kleidilõike tegin ise. Tegelikult on poes üsna ilusaid lasteriideid, tõsi, rohkem küll tüdrukutele. Kui aga tahta kaksikutele midagi, mis oleks natukene ühte moodi, siis sellise variandi leidmine osutub väga keerukaks. Sellepärast ongi tore vahel midagi ise teha :)

Pruunikirju värk ja laud puhtaks kuu

Mu töötoa laual oli algul üks punutud kast - neile asjadele, mis on pooleli. Ma ei tea, kas kastidel on kombeks paarituda, aga mingi aja pärast tundus, et kaste peaks justkui kaks olema. No nüüd on juba kolm, sest vähemasse ei mahu poolikud tööd ära. Kui peaksin neljanda kasti lisama, siis poleks laual üldse mingit mõtet, sest juurdelõikust mahuks seal läbi viima veel vaid nukuriietele.

Seetõttu kuulutan jaanuari auväärselt "Laud puhtaks!" kuuks ehk siis hakkan järjest seda poolikut kraami vähendama.

Pisitöid ei hakka siia piltidega lisama. Panen lihtsalt nimekirja:
1. Lõpetatud üks raseda pluus (pooleli jäämine oli õigustatud, sest rase jõudis enne sünnitada:) Õnneks leidus nüüd jalle keegi, kes seda vajas.
2. Lõpetatud kaks kitsast trikotaažist seelikut, mida on hea panna lühikeseks tõmbunud tuunikate alla (või olen ma pikemaks kasvanud?).
3. Laiadest pükstest tehtud kitsad püksid (küll on hea, et mood sedapidi liigub, vastupidine oleks olnud keerukam).

Ära õmmeldud kaks kena kangast, mis olid juba ammu kasti pandud.

Esimene neist on järjekordne tuunika-kleit Ottobre lõike järgi. Materjal on väga mõnus paksem puuvillane trikotaaž, mille soetasin tuntava allahindlusega Tallina kauplusest Trend. Kirjud lisandid lõikasin mingist teiseringi seelikust. Hea talvine töökleit sai (nagu soe pesu).

Nõukogude naine sinise-pruunikirju kleidiga. 

Õieti ma ei teagi, millal käis see klõps, et pruun on ilus värv. Ilmselt mitte väga ammu. Kuigi jah, kunagi sügaval nõuka-ajal tegin endale sõbralikust Indiast imporditud kangast toreda kleidi. Ja see oli tõesti sinise ja pruunikirju. Kleit tuli nii mõnus, et kandisn seda lausa 6-7 aastat, lõpuks sobis isegi ilma kolm korda ümber kere käiva laia vööta kasutada:) (nagu sellel pildil). Nüüd ma peaks ütlema, et kui riie on sinise ja pruunikirju ning lisaks näiteks neerumustriline, siis on ikka raske ostukirele vastu panna.

Selle kleidi kangas on aga minu väike suveniir, mille tõin kaasa Vietnamist (üllatavalt sarnane ülemise kleidiga), väikesest Hoi An-i linnakesest, kus oli kümneid ja kümneid pisikesi rätsepatöökodasid ja kangapoode koos võimalusega kohapeal kiiresti endale särk, seelik või mantel lasta õmmelda. Arvestades minu ebastandartset keha ja väga väikest otsustusvõimet mudelivalikul, ostsin kaasa hoopis jupi kangast. Ja sellest saab minu lemmikkleit, seda ma usun. Täissiidi ja puuvillasegu kangas kuhu kulus lisandiks ära jupike pruuni siidi, mille soetasin Viljandist käsitööpoest. Kleidilõike konstrueerisin ise juba mitmeid aastaid tagasi.

 Ma usun küll, et nüüd keegi küsiks (ma ise küsiks ka), mis paganama päralt teha kogu aeg niipalju kleite. Vastus on väga lihtne, keskmine Eesti naine pole kunagi ühes mõõdus oma kleitidega:).

Aga kuidas teie oma poolikuid või ootel töid hoiate? Või polegi teil neid?

Pidupäevajuttu

Pidupäevatunne võib olla vist väga erinev.

Ma tean küll, et mõnele tundub see ehk ikka natuke napakas, aga mind tabas tõeline pidupäevatunne hetkel, kui ERMi koguhoidja Kadri Vissel tõi mulle uurimiseks vana Karja kihelkonna ketasmütsi, mis polnudki tavapärane ketasmüts, vaid täiesti ehtne barett. Kas see on nüüd päris samasugune pidupäevatunne nagu eile, kui minu tööd hinnati pärli vääriliseks, seda ei oska ma öelda.  Aga tegelikult võib olla väga õnnelik, et on juhtunud olema mitut sorti pidupäevi:).

Iseenesest panevad mind kõikvõimalikud austamishetked parajalt pabistama. Kuigi olen tuhandeid tunde inimeste ees seisnud ja midagi õpetanud, tunnen ma end neil kordadel sama kohmetult, kui viiendas klassis ajalootunnis tahvli ees vastates. Sõnad lähevad sassi, tahaks kerida seelikuserva ning ilmtingimata ütled midagi ülearust ja jätad midagi olulist ütlemata. Lapselaste juurest Tartumaalt otse piduüritusele sõites jõudsin autos mõelda, kuidas siis lühidalt ära öelda see, mis mind puudutab.

Me ei saa päriselt alles hoida ühtegi laulu, mida me ainult kuulame, aga kunagi ei laula.
Me ei saa säilitada oma käelist parandit, kui me ainult imetleme vanu asju, aga ise midagi ei tee.

Ja lõpuks pole minu töö mitte kuidagi pidi ühe inimese töö. Mul on hea meel, et ma saan seda teha koos parimate autorite ja parimate kujundajatega kõige mõnusamas kirjastuses (üheski teises pole ma töötanud). Et ma olen parimate kursakaaslastega lõpetanud parima kooli parima eriala... No puhas õnneseen:).

Aga tagasi tulles nende pidupäevade juurde, kus austamishetkede asemel on avastamishetked, pean ma tunnistama, et tahaksin nüüd küll Eesti silmuskudumise raamatule ühe lehekülje vahele lisada.

Mõtlesin, et teen enne Saaremaa mütside koolitust ühe üllatusvaatluse ja tellisin ERMis uurimiseks Karja ketasmütsi, millest muis.ee lehel pilti pole. Selgituseks ütlen, et tavapärane ketasmüts on hästi pisike tikandi ja pärlitega kaunistatud Saaremaa peakate. Aga see eksemplar osutus kahesaja aasta taguseks (kui legendi uskuda) kenaks baretiks, milliste olemasolust mul varem aimugi polnud. Selgus, et selliseid barette on ERMi kogus lausa kaks. Need mõlemad on vanad, potisinised ja ripskoelise madarapunase-potirohelise-valge kirjatud servaga. Baretid olid vanutatud ja parajalt nii väikesed, et korralikult pähe tõmmata neid ei saaks. Koju jõudes leidsin selle mütsi ka Karja naist kujutavalt Friedrich Sigismund Sterni (1812-1889) litolt. Olen seda pilti ju ennegi vaadanud, aga üldse mitte mõelnud, et mis imelik müts! See pilt on ka ilmselt ainsaks viiteks, kuidas säärane peakate pähe sättida.

Ma ei jõudnud ära oodata isegi järgmist päeva, veel samal õhtul hakkas naaberkihelkonna Karja mütsike mu Valjala rõivaste juurde valmima. Hetkel on see veel vanutamata ja sellisel kujul võiks seda kanda täiesti tänapäevaselt. Ilus ju!

Et heastada selle mütsi puudumine silmuskudumise raamatus, pean vist kuhugi mõne artikli kirjutama:). Ikkagi ainus Eesti rahvarõivaste juurde kuuluv barett. Pildid sellest, kuidas müts peas välja näeb, panen siia pärast vanutamist.