Nagu päris

Kui varuda pikka meelt ja kannatust, siis tõesti-tõesti on võimalik ka tänapäeval kududa selliseid sukki. Need iludused kudus minu 80-aastane ema minu lapsele sünnipäevaks. Hoole, armastuse ja kolme kuuga. Iga päev.

Minu osa nende juures oli vaid lõike tegemine, lõngade värvimine, varraste otsimine, kõikide tikandite (mida polnud vähe) tegemine ja ehk võib öelda, et ka moraalne ja tehniline tugi. No need pikad tunnised telefonikõned, et kui see muster tuleb nüüd ikka 3 mm laiem, et mis siis teha...

Jänene

Kuigi see on nüüd ka natukene minu tööga seotud, panen siia siiski ühe väikese jänese. Kinnituseks, et äsja läks trükki minu koostatud uus tikkimismasina tööjuhendite vihik koolidele.

Udupüksid

Püksid on kootud beebilaama lõngast, mis on nii udupehme, et võib väikese inimese hoobilt tudile panna. Just nii juhtus paar aastat tagasi sellest lõngast kootud eelmiste pükstega. Et vaevalt said püksid jalga, kui juba uni saabus. Nüüd oli paraku vaja juba kahte paari pükse. Kudusin siis uued. Vaatame, kuidas need püksid mõjuvad.

Mõned pisitillukesed kudutööd

Kui valdava osa oma töisest ajast vibutan vardaid nr 1,25 või 1,5, siis koduste tegemiste juures on viimasel ajal juhtunud nii, et rakendust leiavad hoopis number kolmest suuremad vardad. Selle töö puhul te muidugi vaatate, et mis pisike see nüüd ikka. Aga pisike on siin minu osa, sest see on järjekordselt ema kootud kampsun, millele mina vaid lõike tegin ja natuke isemoodi kaeluskrae kudusin. Kuna modelli näo näitamiseks pole luba küsitud ja kunagi ei või teada, kas nooremapoolsed Eesti mehed tahavad mingis käsitööblogis presenteeritud saada, siis on pilt selline kampsunikeskne.

Talveprintsess

Vahel ma mõtlen, et tänapäeval on lastele päris raske kingitusi teha. Sest esiteks on poes asju niii palju ja kui sa mudilasega just päris igapäevaselt koos ei ela, siis ei pruugi sa üldse teada, missugused vajalikud vidinad tal juba on ja milliseid pole. No poistega on veidi lihtsamgi, sest legod tunduvad alati sobivat. 

Ma vist hakkan täiesti vanaks jääma, sest mõnikord mulle tundub, et vähem asju on kuidagi parem. Sügava nõukaaja lapsena oli mul mänguasju tegelikult väga vähe, aga nende väheste hulgas oli mõni, millega sai mängitud aastaid järjest. 20-kopkane väike kõva nukk sobis mängimiseks veel kooliminneski. Ja riideid olin talle meisterdanud selleks ajaks vast sadu, sujuvalt läksin siis enda riietele üle. Aga nüüd mulle tundub, et üsna raske on mänguasjades orienteeruda, kuigi lõpuks ma polegi ehk väga vanamoodne vanaema, ikkagi tudeng ju.
Seetõttu jäingi äraproovitud variandi juurde - väike riietumis-esinemismäng viiesele printsessile.

Rasedarõivaste kodukombinaat vol 3

Vana aasta viimane töö saab siia üles riputatud. Selle Muhuainelise mantliga olen ise ka täitsa rahul. Loodetavasti ka omanik. Must villane ja natuke kiperoosal riidel masintikandit ning sisemise ilu tarvis ikka roosa vooder. Selline ta sai, see vana aasta viimane töö. Lõpetatud 31. detsembri pärastlõunal.

Õues pildistamisest ei tulnud selle vihmaga muidugi midagi välja, aga kuidagimoodi sai see kehakate siiski jäädvustatud.

 

Pildistamisega on üldse asi kehvasti. Lugesin täna üle, et mul on täpselt 4 kleiti, mida ma pole siia pannud põhjusel, et ennast ei saa hästi pildistada (ega siin midagi märkimisväärset ju jäädvustada polegi).

Rasedarõivaste kodukombinaat vol 2

Täna pikka juttu ei tule, aga panen siiski üles ühe järjekordse laia kleidikese. Riie on armas väikesetäpiline ehk üsna sobilik lähenevaks jõuluajaks. Kleiti sai veidi volditud ülalt ja veidi ka alt ning seetõttu on seelikuosa voodriga. Punasega. Kleidikandja ju armastab punast. Sobiliku ehte leidsin seekord poest.

Järgmisel nädalal jälle jätkan...