Pühapäevaõmblus nr 20 – ilus roosa

Mu esimene lapselaps oli vast kolmene, kui ta mulle selgeks tegi, mis asi see John Deer on:). Tema vastupidiselt minule näis seda teadvat sünnist saati. Ja kui ma siis ükskord Abakhanis sellist puuvillast riidetükki nägin, tõin selle koju teadmisega, et sellest traktoritega roosast riidest võiks ühe toreda satsikestega suvekleidi teha järgmisele lapselapsele. Ootamatu oli aga tema isa reaktsioon, kes arvas, et tema kannaks sellist särki :D. No saame näha! Ma ikka väga ei imestaks ka, kui see kandmiseks liiga roosaks osutub. Vähemalt traktorid on ausad.

Kuna särk on tehtud sünnipäevaks, siis oskan ma vaid oletada, et see võiks paras olla. Päris naljakas oli üle pika aja jälle meeste särki õmmelda, ei mäletagi, millal viimase kannaga krae õmbelsin.

Pühapäevaõmblus nr 20 - lõige Burda, kangas kapi alumisest kihist (ostetud Abakhanist vähemalt 5 aastat tagasi).

Ja tunnistan ausalt, et selle pühapäeva õmblustöö valmis tegelikult laupäeval, sest emadepäev möödus toredasti laste ja lastelastega ja õmblemiseks poleks küll aega jäänud :)

Pühapäevaõmblus nr 19 – kisub kiireks

Kui sa juhuslikult otsutad lubada endale pühapäeviti hingamispäeva (loe õmblemispäeva), siis sa alles märkad, kui palju igasuguseid toimetusi, enamasti küll meeldivaid, just pühapäevale satub... See nädalavahetus läks justkui lennates. Imeilus aiatööilm, Tartus sünnipäevalkäik ja külalised... Ja seega on õmblustööd õige pisikesed. Kõigepealt esimene katsetus ilma käisteta pink basicust. Tõsi küll, see sai valmis juba natukene enne pühapäeva, sest läks väikese lisakingina päikesereise (reisid kaugele ja oma aeda :)) armastavale sünnipäevalapsele. Viskoostrikotaaž, kirju nagu soe suvi.

Ja päris pühapäevasse jäi tõeliselt väike ümberõmblemistöö. Leidsin aastakese eest ühest teiseringipoest dressipluusi, mis ühtepidi on selline sportlik ja teisalt oma väikeselilleliste lisanditega kuidagi muidu tore. Aga sel rõivatükil oli ka kaks viga – esmalt üliülipikad varrukad, mis isegi minu pikkade käte puhul üle sõrmeotsa kippusid ulatuma. Ja teine viga oli see, et see mõjus justkui meeste dressikas, oli ülevalt ja vöökohast väga paras, aga puusast hirmus ümber. Ma olen siiani ikka arvanud, et tagumik juhtub olema mul üks saledamaid kohti :), aga see dressikas osutus just puusast lootusetult kitsas olevat või oli see lilleliste detailidega pluusike tõesti meestele mõeldud? Igatahes ühendasin kaks "viga" – lõikasin varrukatel keskelt jupi välja (jättes alles kenad lõhikud) ja lisasin neist kolmnurksed jupikesed külgedele. Lisatükkidele panin sissepoole enamvähem samasuguse lillelise kanga.
Ühesõnaga, igast asjast saab väikse nokitsemise abil asja! See dressikas saab olema põhivarustus igapäevastel kõnniretkedel :).

Pühapäevaõmblus nr 18 - "vanaisa vanad särgid"

Kui ma väike olin, siis mängisime sõpradega kogu aeg vanaisa vanade pükste mängu. Praegu tundub see mäng oma sisult üsna jabur ja kui aus olla, siis sama jabur on ka selle pühapäeva õmblus. Tundub uskumatu, et ma võiksin teha ka sellist taaskasutust, et õmmelda miskit täiesti ärakulunud asjast, mida on tõesti 20 aastat kantud:).

Vanaisa vanu pükse mul ei olnud, aga kapi koristamise käigus leidsin "ehk läheb tarvis" asjade riiulilt meestesärgi, mille olin õmmelnud umbestäpselt 25 aastat tagasi. See oli see aeg, kus ma veel hoolega mehele triiksärke õmblesin, sest tema mõõtudega särke nagu poes ei olnud (ega ole nüüdki :)). Ja kuna riiet ka eriti poes ei olnud, siis tegin selle särgi mingist natuke paksemast kangast, mis oli ebasobivalt hele ja sai tumedamaks hallikasroheliseks ise värvitud! Materjal on ehk mingi linane lavsaaniga. Kantud ja pestud tõesti oma 15 aastat. Kulunud pehmeks ja langevaks...

Särk oma esimeses nooruses :). Aega võite arvestada kuvarite järgi, pakun 1999.

Nüüd sai sellest üks pihaga seelik-kleidike, kandmiseks kas pluusi peal või ilma. Külgedele tükid teisest vanast triiksärgist. Alumine osa on särgisaba, nii nagu see oli. Ainult käeavade kohalt parajalt kitsamaks kokku õmmeldud – sai ilusa puusajoone.

Sisemise ilu mõttes lisasin ühe masintikandi tööproovi, mida oli kunagi ühte raamatusse vaja. Ega midagi ei saa ju ära visata!

Ja kui te nüüd küsite, kas ma ikka veel mehele triiksärke õmblen, siis vastan, et ei. Särkidega on meie peres nüüd hoopis naljakas teema. Kunagi neli-viis aastat tagasi Vietnamis käies lasi mees ühes väikeses Hoi An'i linnakeses endale mõõtude järgi kaks särki õmmelda (mitmetes paikades pakutakse turistile ju sellist õhtuks kätte õmblusteenust). Ega midagi head julgenud loota, aga kangad olid väga ilusad ja hind odav. Neist kahest särgist said absoluutsed lemmiksärgid, mis nelja aasta jooksul siiski kahjuks kulumise märke hakkasid näitama.

Ja siis järgnes midagi pöörast. Ma otsustasin mehele jõuluks Vietnamist uued särgid tellida. Sellestsamast väikese linna väikesest töökojast! Õnneks oli särgile sisse õmmeldud töökoja sildike. Selle järgi leidsin ühelt turistidele mõeldud internetilehelt telefoninumbri. Ja siis see algas – laps helistas Vietnamisse :), sai sealt lõpuks õmblejaneiu Kim'i meiliaadressi, mina pildistasin salaja vana särgi ja lisasin pildile kõik mõõdud, siis saatsin kirja, et palun üks tumesinine särk punaselillelise katteriidega ja üks hall särk ja üks lillakas särk jne... Kim saatis vastuse, et saab küll, maksta tuli mingis süsteemis, mida ma iial pole varem kohanud. Ja uskuge mind - see pakike jõudis 22. detsembril meie postkontorisse. Nüüd ei pea ma tükk aega mingeid särke õmblema :)

Ilmselt oskate te ette kujutada minu mehe nägu, kui ta selle paki avas (pakendasin selle avamata ära nii, nagu see saabus). Ja me ei suutnud tütrega jätta kasutamata võimalust, seda hetke pildistada:).

Ja kuna eelmine pühapäev ma tõesti ainult köögirätikuga piirdusin, siis nüüd tegin kohe kaks asja. Teine töö on sõbrannale sünnipäevaks õmmeldud paksemast riidest pikkade varrukatega suvekleit. Ehk kulub ära. Kangas mõnus viskoostrikotaaž, aga selline paksem. Lõige ikka Pink basic.

Pühapäevaõmblus nr 17 – kähkukas

Nüüd on see siis käes!

Korduva küsimise peale, et mis ma siis teen, kui mul pühapäeval ikka üldse õmblemiseks aega ei jää, lubasin ma kõigile, et eks ma siis palistan mõne käteräti. Ja sedakorda ongi nii – kümne minuti jooksul valminud pühapäevaõmblus on kahest kenast kappi jäänud kangatükist valminud köögirätik. Kangaste temaatika tuletab köögitöödel küll hullusti meelde, et palju mõnusam oleks olla õmblustoas või voodis. Aga ehk see polegi vale. Rätiku otstes olevad erinevate pikkustega õmbluskanga tükid ühendasin värvilise täpiliste kantidega, tripp ka ja valmis ta saigi.

No 10 minutit leian ma igas pühapäevas :)

Tegelikult kattis selle pühapäeva enamasti hoopis töö juures vajalik kudumis- ja kirjatöö :). Järgmisel pühapäeval siis ehk jälle miskit suuremat.

Pühapäevaõmblus nr 16 - lihtne saapapaelakleit

Kas teil juhtub ka vahel riietega nii, et mingid valikud hakkavad toimuma päris jaburatel põhjustel. Minuga juhtus paar aastat tagasi nii, et saapapael läks katki. Ja kohalikus kaubamajas selgus, et sobivas pikkuses on müügil vaid mingis kummalises toonis roosakaspunased saapapaelad. Nii need minu pruunidele saabastele said ... ja jäid. Veidi aja möödudes ostsin ühest Viljandi teiseringipoest samas toonis salli, ikka saapapaela pärast. Siis tuli sarnase külmavõetud mädanenud õunapabula karva triibuline kampsun ja nüüd siis ka üks kleit. Riie on ostetud veebipoest Makerist, lihtsa taskutega kleidilõike tegin ise.

Kõik ei lõppenud siiski nii hästi, kui pildilt paistab. Muidu igati kenal puuvillasel kangal on omadus niiöelda takerduda. Tundub, et juhtub üsna kummaline valik, trikotaažkleidi seelikuosa saab vist jupikese libedat viskoosvoodrit :).



Seekordne pühepäevaõmblus sai teoks tõepoolest õhtuhakul, sest nädalavahetusel olin hoopis Kihnus.  Kihnus käigust näeb pilte siit.

Pühapäevaõmblus nr 15 – körtpärtlisärk

Tänane õmblustöö üllatab mind ennastki, sest midagi sellist mul tegelikult pikemalt plaanis küll ei olnud. Inspiratsioon selleks kääbaka hõlmaga körtpärtlisärgiks tekkis tegelikult alles eile. Ja kõige taga on kuulus Jaapani moekunstnik Yohji Yamamoto, kellest ma, piinlik küll, eilseni mitte midagi ei teadnud. Aga armsad kursaõed, kellel on heasti moodsad tütred, valgustasid mind. Peab ütlema, et mulle see must + lõputu mäng vormidega väga meeldis. Ja selle kõige taustal tekkis siis täna tahtmine õmmelda midagi suhteliselt süsteemitut, milles on ühekorraga mingeid sugemeid Jaapanist ja Eesti rahvarõivasärgist, Yamamotot loomulikult mitte :)

Kangastest läksid käiku üks ammu soetatud kahekordse koega flanellitaoliselt pehme, puuvillane ja veidi triibuline riie ning sinine linane pisililleline, mis nüüd tõesti hakkab juba otsa saama. Lõike tegemnist alustasin sedakorda tõesti tegumoe joonistamisega. Lõpptulemuseks on pehme ja pisut (või siiski täiesti :)) imelik jakike, mis annab körtpärtlisärgi mõõdu välja küll. Varrukad on kaenlalappidega ja paremal hõlmal üks sissetöödeldud tasku. Vasaku hõlma nurk kinnitub trukiga, parem ja pikem hõlm kunstnik Katrin Amose ilusa hõbeehtega. Siidine-linane pusasall on Emma Leppermannist. Kui päris aus olla, siis peaks seda asjandust seljas pildistama.

Pühapäevaõmblus nr 14 – mudilasele, kes ei taha kleiti

Pean tunnistama, et selle pühapäeva töö jäi päris ööhakule. Nüüd te kindlasti arvate, et rivistasin terve selle ilusa päeva aias lehekulu või midagi sellist. Ei, nädalavahetus kulus meil hoopis keevalisele ema-vanaema-vanavanaema sünnipäevale. Ja kui kolmekümnest külalisest on üle kümne eelkooliealised mudilased, siis on ju sünnipäev keevaline :). Tore oli. Ja siis viisime vanaema tagasi Saaremaale ning nägime sel pikal autosõidul tuhandeid rehainimesi oma aedades.

Kuna õhtul kell kaheksa koju jõudes polnud õmblustööks enam eriti palju aega, siis valisin miskit, mis valmib kiiresti ehk ühe väikese komplekti mudilasele, kes ei soovi kanda kleiti. No kui sul on kaks venda ja mitte ühtegi õde, siis võibolla tundubki kleidi selgapanek karjuva soolise diskrimineerimisena. Ilmselt see aja jooksul muutub, aga sedakorda siis lillelised retuusid, mis oletatavalt on siiski nii laiad, et pigem dressidena mõjuvad ja mingi pluus, mis on pisut nagu kleidi moodi ja millel on (ilmselt moodne) suure ülekäiguga kapuuts. Säärast moodustist polegi varem õmmelnud. Pluusi lõiked on seekord Makeristi kodulehelt, kus ükspäev tasuta lõiget müüdi. Pole varem kunagi netist lõikeid ostnud ja seetõttu oli see lehtede kokkukleepimine minu jaoks täiesti uus teema. Tänasin õnne, et mõnele suuremale kerele lõiget ei vajanud :)

Pühapäevaõmblus nr 14 – retuusid ja pluus mudilasele. Lõiked Ottobre (püksid) ja Makerist (pluus), kangad Poola veebipoest Dresowka.

Pükstele panin ettepoole nööbi, et kähku aru saaks, kumb on esimene pool :). Ja veelkord veendusin, kuivõrd kapriisne asi on kattemasin. Kuna mul sellist head niiti roosat ei olnud, siis pidin õmblema katteõmblused kreemiga, sest muidu ilusa peenikese roosa niidiga tuli õmblus täiesti käkk.

Ja lõppu lisan veel ühe pildi vanavanaema 85. sünnipäevast. Kas olete proovinud korraga pildistada kolmeteist mudilast? Ahaaa, see on päris naljakas ettevõtmine :)