Jõuluaeg, jõuluaeg...

Piisab kui vaadata õue ja süüdata küünal ning jõulutunne ongi kohal. Soovin kõigile Isetegijatele armsat jõuluaega.
Minu tervitused on paigutatud ühte kootud piparkooki...



Meie peres on 1. advendil üks väga tähtis toiming ja see on tehtud. Nimelt tuleb eemaldada söögilaua kohalt elektrilamp ja asendada see küünlalühtriga. Ja sellest piisab, et oleks armas ja mõnus ja saaks alustada kõigi nende mõnusate jõulusebimiste ja jõulusöökidega.
Muide mitte väga jõulumeeleoluline tähelepanek, aga kolmekuningapäeval tunneme kõik siirast rõõmu. Ei, mitte jõulude möödumisest, vaid elektrivalgusest. (just nagu Lenin).

Ja siis lendas täna meie akna peale üks sasipeaga ingel. Selle käigus meenus kohe laul, kus sõnad ...tiibadeta ingel... Minu ingel ei saanud tiibateda, küll aga käteta. Alles viimsel hetkel avastasin, et inglitel on ikka lisaks tiibadele käed ka vajalikud, kasvõi selleks, et jõuluvalgust süüdata.

Süda sokisääres

Imede aeg

Mis muud, kui ime, on ühe ilmakodaniku meie hulka saabumine. Lühidalt äraöeldes - tööpink sai jälle vanaemaks! Loomulikult pidi sellisel puhul katki jätma kõik muud käsitööd (ootavad oma aega) ja kibekähku valmis õmmeldama üks väike tekike uuele pisipõnnile.



Selle käigus tegin ka ühe toreda avastuse lähimas kangapoes. Müügil oli nimelt villast mahulist vatiini. Oleks ma sellist asja varem taibanud küsida. Tite jaoks ei tahtnud sünteetilist panna ja see vana tüüpi hall oleks jäänud läbi paistma. Aga tore lambavalge ja pehme - lausa suurepärane!
Tekk sai meeste triiksärgi tükikestest (küll uutest, ...ei ma ei lõiganud uusi särke puruks, oli lihtsalt üks kotike vabrikujääke) ja serva peale riba Orissaare imelisest poest ostetud hirmvana kangast.
Viimasel ajal mulle meeldivad sellised lihtsad ruutudest tekid, mis on täitsa ilma süsteemita kokku laotud. Või tuleneb see valik mul laiskusest, ehh

Ei ole soktoobrisokid!

Juhtusin hilja-aegu Sokikese toredas blogis nägema ilusaid triibulisi sokke, mida tema seal hellitavalt soktoobrisokkideks nimetas. Ja uskuge, ma tõesti arvasin, et Sokike, kes ju teada-tuntud oma toredate ütlemiste poolest, selle sõna sealsamas välja mõtles. Hiljem siiski avastasin, et on lausa soktoobrisokkide ühiskudumine. 

 Tahan ka endale soktoobrisokke! Aga kui sa oled ikka nii töhe mattunud, et pooles oktoobris märkad teemat, kuhu registreerimine lõppes juba septembris, mis siis ikka teha. Kududa, kududa autosõidul, kududa öötunnikesel ka, kui enam ei jõua tööd teha. (muide ma ei kurda, mul on väga huvitav töö )

Ja need on siin minu soktoobrisokid, mis mingi teema alla ei klassifitseeru.

Mõtlesin, et pean neid ikka jalas ka pildistama, aga kuna ei tahtnud valgeid sokke ära määrida, heitsin mudilaste liivakastile külili (ma ei tea, mis naabrid mõtlesid - ilmselt, et mingi soktoobrihullus)


 

Sain seal pikutada täpselt 5 sekundit, kui saabus jooksujalu Kursor (see on kassi peenem nimi, tavaliselt on ta lihtsalt kurr). Tema näost oli näha selget rahulolu fakti üle, et sellel aastal paigutatakse siin majapidamises külmaperioodiks õue soojad ja villased nühkimisobjektid.

Järgmisest nädalast lõppeb suurem tööperiood ja siis ma alles hakkan käsitöötama! Ihiii, eks siis tule jälle mõni uus töö...

Ilmakohane kleidike

Eile võtsin ennast vaatamata hullule kuumusele kokku ja tegin vähemalt ühe kleidikese. Kangas sai ostetud mullu suvel Orissaarest sellest toredast poest, mille kõrval mõtlemisabi pakutakse. Ja see kangas on tõeliselt õhuke, võiks öelda, et absoluutselt sobilik meie lõunamaa temperatuuridega. Lõige on võetud ühest Ottobrest ja üsna tundmatuseni moonutatud.



Selja peale tegin sellise kuuekordsest riidest väikese karvastatud lillekese.



Ja seljas näeb see suvine kleit välja sedamoodi. Pildi tegin hommikul, õhtul oleks olnud vaatepilt hoopis teine, sest õhuke kleidike muutus ligumärjana liibuvaks pärast vähemalt sajakordset kastmisvihmuti alt läbijooksu.

Kindumid valmis!

Olen nüüd täielikult valmistunud talveks - loodetavasti järgmiseks ,
sest mul on piisavalt soekke-kindumeid (selline kõnepruuk kuulub kunagisele Muhu "prükkarile" Nabi Juulale). Nabi Juula oli üks värvikas tegelane, kes juba pool sajandit tagasi prügikastidest sõi - kuulu järgi olevat uss peale Nabi Juula hammustamist hinge heitnud, nii mürgine mutt oli see Juula. Ja soekke-kindumeid pakkus ta ka müügiks, aga need polevat just eriti head välja näinud.

Mina üritasin anda endast parima, et saada ühed justkui ehtsad Muhu kindad. Ja nii ma siiski lõpetasin ka teise kinda. (eelmine valmis juba eelmisel aastal).

Ja siin ma siis nüüd kekutan oma kahe kindaga!

Väike must dress ehk "Pariis -10"

See on pikem lugu ja ei räägi sellest, et Pariisis on külma -10 kraadi. Kunagi oli meil perekondlik võistlus, kes võtab 10 kilo kiiremini alla, saab Pariisi. No ei võtnud keegi - üks jäi täiesti ootamatult rasedaks (võttis 10 juurde) ja teised andsid kas solidaarsusest või siis lihtsalt laiskusest alla. Pariisi ei saanud. Aga tahaks. Nii ma lihtsalt unelen selle mõtte juures, et kui võtan -10 (no annan nö ära), siis ma lõpuks Pariisi ka sõidan. Loomulikult tuleb selleks teha sportlikke harjutusi, loomulikult dressis. Juba käin naisvõimlemisrühmas "Ohtlik naine" (ikka suvise Kalevi staadioni võimlemispeo jaoks, seal on sellise nimega sooritus). Et siis ehk läheb ka dressi vaja, muidu ma ju eriti dressiinimene pole. Aga selle Pariisidressiga vast teen mingeid jalutusi-painutusi-venitusi, ise ikka mõeldes Eiffeli, Pariisi kohvikute ja Chanelli peale, kes teadupoolest naisterahavaste ellu trikotaažist, sellest toonasest meeste pika pesu riidest, rõivad tõi. Elagu Pariis!

Lõike tegin ise, masintikandi joonistamiseks tarvitasin mõnd fotot Coco Chanellist ja ühte pilti Eiffeli tornist. Sellel asjandusel on kaks kaelust.