See oli juba jupimat aega tagasi, kui otsustasin, et pühapäev olgu hingamise päev ja see tähendas õmblemist, sest mis saaks olla veel lõbusam puhkus, kui midagi õmmelda. Uskumatu küll, suutsin peaaegu poolteist aastat järjepanu sellest reeglist ka kinni pidada. Jah, natuke igatsen neid aegu. Ja pean eneselegi tunnistama, et keerukamaks kui õmblemine, osutus nende õmmeldud asjade pildistamine ja postitamine. Aga samas oli see mõnes mõttes ka järjel hoidev. Kuidas sa siis ei postita, kui on pühapäev.
Kas ma olen ka pärast õmmelnud? Loomulikult, kuid ikka on nii, et aeg kuidagi lippab ja postitamine jääb...
Kui õige prooviks. Üritan nüüd riburadapidi mingid veidi varasemad ja ka muidugi uuemad tööd siia lisada. Õmblemine ON mõnus.
Miks ma seda teen? Väga sageli juhtub siiski, et mingit asja on lihtsalt vaja, näiteks kui vana ei sobi (loe - ei mahu). Nagu selle kleidiga. Kui peres on selline pulma-aastapäeva traditsioon, et iga 5 aasta tagant tuleb lasta kogu perest foto teha, siis natuke naljakas oleks ju ka, kui kõigil piltidel oleks üks ja seesama kleit (või muidugi oleks eriti äge, kui selga läheks see aastatetagune pruudikleit!)
Kleit sai väga lihtne – vaba lõike ja ülilaiade varrukatega. Kangas ikka seesama LipiLapi poest, millest olen õmmelnud juba 7 kleiti. Seekord on varrukatel pealpool läikiv pool. See on ainus sünteetiline kangas, mida ma olen nõus kandma (miski comfort märkega) Kuld-hõbe kingakesed Vivian Vau. "Rookrooni" kõrvarõngad Merle Randmäe LÕÕM.
Nii me siis välja näeme 40 aastat hiljem – detsember 2022 (ehh, tegelikult ma pole nii vanagi :)). Fotod tegi Rene Türk stuudios Lumiere.
Ja neljakümne aasta jooksul on meid saanud parasjagu palju, üks habemega poiss on ka pildilt puudu. Ja eriti tore on see, et kõik kleidikandjad oskavad endale ise kleidi teha :).
Kaunis, imetlusväärne ja inspireeriv!
VastaKustutaTore, et jälle kirjutate, kuigi eelmine postitus oli nukker. Jõudu teile ja teie perele!
VastaKustuta