Kunagi nii umbes 30 aastat tagasi oli aeg, kus minu õmblustööd sai kõik liigitada taaskasutuse teema alla. Riiet lihtsalt polnud ja ega raha ka poleks selleks olnud. Nii saigi ema krimpleenkleidist lapsele ujumistrikoo ja Rootsi tädi täpilisest trikookostüümist teisele lapsele dressid, vanadest sukapükstest soonikotsi ja öösärkidest pesu... No nüüd enam päris nii ei ole, aga kapis leidub ikkagi mõningaid asju, mis on teise ringi poest soetatud nö "toormaterjalina" – mõni materjali, mõni mustri või värvi pärast. See ülisuur must puuvillane kampsun, mis oma lõike järgi otsustades elas oma esimest moekat elu ilmselt 1980ndatel, ootas uueks saamise õiget aega minu kapis ehk lausa kümme aastat :(. Aga enne äraviskamist muutus siiski mõnusaks tuunikaks. Mulle meeldib kudumit kangaga kantida, siis on asjal konkreetne vorm ja veidi lõbusam mulje ka.
Pühapäevaõmblus nr 10 – vanast suurest puuvillasest kampsunist tuunika, kandid linased. Kaelaraha tegin Viljandi Kultuuriakadeemia metallitunnis umbes viie aasta eest, keti tegi minu isa umbes 40 aastat tagasi, kott tellitud Aasiast ja retuusid Gudrun Sjödenilt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar