Pühapäevaõmblus nr 6 ehk Valjala vanaeide tulemine vol 2

Õigupoolest on täna selle aasta esimene pühapäev, kus olen terve päeva kodus olnud, sellega arvestades võiks siit oodata ju midagi priskemat, no mõni poolmantel või üle toa laotuv lapitekk. Aga ei, tänaseks pühapäevatööks sai hoopis kaks pidupõlle. Ahaaa, ärge nüüd mõelge, et ülehomme ilmun kuhugi väikse musta kleidiga, ees kena pitsikestega põlleke. Mul siin hoopis sellised ajaloolised põlled ja aega läks nendega omajagu, sest otsustasin peaagu kõik õmblused teha käsitsi, nii nagu vanasti.

Ühesõnaga jätkub projekt "Valjala vanaeide tulemine" ehk minu kena Valjala viirakuub (kurrutatud pikk seelik) sai ette kohe kaks põlle. Sest ega põlle ja tanuta ei sünni ju abielunaisel välja minna. Loodame, et Vabariigi aastapäevaks saab endale kena tanu ka president, sest tegelikult on see hiiglama tore, et ta on otsustanud külalisi vastu võtta rahvarõivastes (no tema omad on pärit kümmekond kilomeetrit eemalt Karja kihlekonnast). Loodetavasti saab president seekord lisaks tanule kaela ka hulga ilusaid ehteid. Näiteks minu Valjala ehtekarbis on juba ootamas uhke täiskomplekt (Saaremaa sõlerivi neljast erineva suurusega sõlest, kurguhelmed raha ja kahe krõlliga, pikemad helmed, vitssõrmus ja abu ette käivad malid). Kindlasti on Eesti riik piisavalt rikas, et ka presidendil ei saa seekord vähem ehteid olema:).

Valjala kihelkonnast on säilinud Eesti Rahva Muuseumis ainult üks põll (ERM A 291:305), mis on kogutud aastal 1895 ja mis legendi kohaselt on olnud siis "õige vana". Selle põllega on üsna sarnane ka minu lemmikpildil "Valjala vanaeit sukka kudumas" olev põll. Ehk siis mõlemad põlled on pikitriibulise lillemustriga, ühel all punane villane pael ja teisel valge satsike. Mõlematel põlledel on allääres toot ehk pahemale poolele õmmeldud linane kangas, mistõttu jääb satsiõmblus puhas ja põlle alumine äär ka raskem.

Vasakul põll ERM A 291:305, paremal Johannes Pääsukese foto "Valjala vanaeit sukka kudumas", 1895 ERM Fk 187:24

Millest on minu põlled? Roosikeste ja maasikatega riide kinkisid tütred mulle juubeliks juba paari aasta eest. Hangitud on see fotot silmas pidades kuuldavasti Ameerikast. Loodetavasti nad ei pahanda, et tegin riidega väikese muudatuse, leotasin seda veidi oma lemmikumas mustas tees. Nii muutus kangas natuke kreemikaks, mis sobib minu vanamoelise rõivastusega vast rohkem kui väga valge põhjaga põll. Ka alumise ääre punane villane kangas tuli tumedamaks värvida. Algselt kirevpunase kanga värvisin üle samblarohelisega, nii läks riie tumedamaks ja veidi pruunikamaks.

Enne ja nüüd. Väiksed eeltööd kangastega -lilleline riie keedetud mustas tees, punane villane üle värvitud samblarohelise värviga.

Teine kangas on ostetud Taani rahvarõivaste valmistajatele mõeldud veebipoest. See on koopiatrükk  1825-1850 aasta ilusast sinisetriibulisest kangast. Ajaliselt peaks sobima küll.

Mõlemad põlled on linase värvli ja lõngast punutud paeltega, sest sellised paelajäänukid on ka muuseumis oleval põllel. Satsiga põlle satsi serva tegin pilupalistuse, kuigi ega pildilt pole näha, kas see seal päriselt ka oli. Aga pilupalistus oli sel ajal lihtsalt väga tavaline valik. Ühtegi nähtavat masinõmblust põlledel ei ole!




Te ei usu, aga koos kangaste värvimise, pilutamise ja käsitsi tikkimisega tegin neid põllesid peaaegu terve päeva. Ma usun, et kui minu vanavanaema Miina 1878. aastal Valjala kirikus Kolju Aadule mehele läks, oli tal ees just samailus lilletriibuline põll.

Rahvarõivaste tegemine on tegelikult üks väga tore hobi! Eriti siis, kui puuduvad igasugused tähtajad ja konkreetsed vajadused. Kui on aega süveneda ja teha just niikaua kui tahad.

Kui ükskord kõik valmis saab, siis näeb põllesid ikka ees ka :).