26.07.19

Kui kiutkuue asemel valitakse küitkuub :)

Kui ma ülemöödunud suvel Hiiumaal Mamma lugusid kuulasin, siis tabasin end mõttelt, et polegi see saare ja hiiu murre üksteisest nii erinev.

Ja kui tahate oma keelt sõlme lasta, siis korrake nüüd mitmeid kordi vaheldumisi kiutkuub-küitkuub-kiutkuub-küitkuub-kiutkuub-küitkuub-kiutkuub-küitkuub.

Need mõlemad tähendavad triibuseelikut, üks ühelpool, teine teiselpool vett.

Kunagi ütles üks sõber mulle, et ma peaksin 5 aastat varem pensionile saama, et pean saarlasena hiidlasega koos elama (muide sama ta ütles ka minu mehele :)). Mis aga juhtub saare naisega, kes omale kiutkuue asemel küitkuue kappi paneb, see pole veel teada...

Nüüd tuleb üks väga pikk rahvariidejutt:

Pean alustama sellest, et kui ma 37 aastat tagasi mehele läksin (isver, kas ma olen nii vana :)), siis mõtlesin päris mitu korda, et teeks endale õige Pühalepa rahvariided. Need hiidlasest mehe esiemade rõivad tundusid isegi saarlase jaoks vägagi kenad olevat. Aga ei osanud ma toona selle rõivategemisega vist kuskilt otsast alustada ja sinnapaika see mõte jäi. Tolleaegne sundsuunamine viis meid tööle Suure-Jaani ja seetõttu tegin omale hoole ja armastusega hoopis Suure-Jaani rõivad.

Ja kui nüüd, aastaid hiljem põrkasin kokku ühe õige vana müüdava Pühalepa küitkuuega (loe seelikuga), siis küsisin oma mehe käest, et äkki soetaks perekonda ühe vana küidu? Kuulsin kohe lugu sellest, kuidas ta juba esimeses klassis pidi neid vikerkaarevärvilisi küidutriipe joonistama ja siiamaani pole aru saanud, miks seda tegema pidi. Aga näed, meeles on :).


Siis mõtlesin, et olgu peale, üks Pühalepa küitkuub võib ju perekonnas olla, eriti kui sinu tütred on poolestverd hiidlased ja nende Õunakust pärit vanaema oli elanud Kassaris ja kui geni ütleb, et vanaema, kes neiupõlves Tamme nime kandis, oli sugulane ka kuulsa Ilusa Villemiga :).
Ilus Villem ehk Villem Tamm oli see peente näojoontega Kassari mõisa kutsar, kelle järgi Johann Köler maalis esmalt töö "Hiiu saare talupoeg kirvega" ja pärast oli Ilus Villem prototüübiks Tallinna Kaarli kiriku altarimaalil olevale Jeesusele.

Johann Köler. Hiiu saare talupoeg kirvega.
Täpselt 140 aastat tagasi (23. juulil 1879) pühitseti Kaarli kirikus altari kohal olev fresko Jeesusest, kelle Köler maalis Kassari Ilusa Villemi järgi. Vahepeal oli Villemist mõisa kubjas saanud ja ta olevat olnud üsna sandi iseloomuga mees. Sellest, et Köler altari tema järgi maalis, olevat ta kuulnud alles vana mehena ning siis sõitnud Tallinnasse maali vaatama ning lausunud täiesti hiidlaslikud sõnad: „Jah, eks me kõik oleme loodud Jumala näo järele." No mo vanamees on ka üsna peente näojoontega, teda pole veel keegi maalinud :)

Jeesus Kristus Kaarli kiriku altarimaalil. Johann Köler kasutas prototüübina Hiiumaa meest Villem Tamme.
Täpselt sellel perioodil ehk 19. sajandi keskel, kui Köler esimest korda Ilusat Villemit maalis, hakkasid Pühalepa naised mustkuue (üleni musta pihaga seeliku) asemel kandma küütkuube ehk küitkuube ehk triibulist seelikut. Ilmselt olid algul küitkuued värvitoonidelt maalähedaselt tagasihoidlikumad, üks selline (ERM A 509:2048) on ka ERMi kogus umbes 1870ndatest aastatest. 19. sajandi viimaseks veerandiks muutusid Pühalepa küitkuubede värvid aga erguks vikerkaareks. Säilinud vanad küidud ongi enamasti 19. sajandi lõpukümnenditest. 20. sajandil Hiiumaal enam tavapäraselt rahvarõivaid ei kantud.

PÜHALEPA KÜITKUUE LUGU

Nimetamise küsimus
Kuna minu igapäevatöös on palju kokkupuuteid tekstiga, siis kohe kerkis mu peas küsimus, kuidas seda hiidlaste seelikut nimetada. Kui avada kõikvõimalikke tänapäevaseid veebilehti, siis tundub, et hiidlased ütlevad praegu oma seeliku kohta küüt. Aga ERMi legendiraamatuid uurides jäi silma, et 20. sajandi algul, mil neid põhiliselt kogutud on, on kasutatud nimetust küütkuub, küitkuub või küit. Kõik murdesõnastikud, kaasaarvatud Hiiu murde sõnastik, annavad samuti triibuseeliku nimetuseks  küit või küitkuub. Kui aga kõikvõimsa google otsingusse panna sõna Pühalepa küit, siis tuleb vastena põhiliselt minu enda ligi 10 aastat tagasi kirjutatud blogilugu :). Ehk siis hiidlased, harige nüüd ometigi saarlast, mis on õige?  Tõsi, vana Saareste sõnaraamat ütleb, et Hiiu seelik on küüt või küütkuub.

Mille järgi otsustada


Esmalt vaatasin läbi kõik rahvariideraamatud, kus on õpetusi või juttu Pühalepa küitkuuest. Tagantjärgi oskan öelda, et see annab üsna ühekülgse pildi. Sest raamatusse on valitud üks eksemplar ja sageli polegi see tüüpiline.  Edasi vaatasin üle kõik, mis sisaldus muis.ee lehel. Kahjuks on Hiiumaa muuseumi kogus olevatest küitkuubedest vähe infot ja pilte ka üksnes mõni, nii et nendega tutvumiseks tuleks Hiiumaale sõita. ERMi kogus on 11 Pühalepast pärit küitu või katket, olgu need siin siis koos linkidega muisi ära toodud:
1. ERM 5733
2. ERM A 247:2
3. ERM A 291:216
4. ERM A 509:2039
5. ERM A 509:2040
6. ERM A 509:2044
7. ERM A 509:2048
8. ERM A 558:4
9. ERM A 564:162
10. ERM A 639:50
11. ERM A 660:17

Pärast kõikide ERMi küütkuubede muisis üle vaatamisega tutvusin ka kahe eksemplariga ERMis kohapeal. Ja julgen kirja panna järgmise kokkuvõtte, mis erineb mõnes osas üsna paljuski rahvariideraamatute soovitustest:

Pühalepa küütkuub, küitkuub või küit on:

1. Kootud koeripsina vikerkaarevärviliste triipudena, triipude vahel on ilmses ülekaalus küllastunud ilus punane. Värvitoonid on erinevatel küitudel küll peaaegu samad, aga nende paigutus mõningal määral varieerub (kahte täpselt ühesugust küitu ei ole).

2. Küit on vööjoonel volditud ebaharilikult sügavatesse voltidesse (sügavus 10-15 cm), peale jäävad punased alad, mille keskel enamasti vaheldumisi valge ja must kitsas triip. Voldiharjad kulgevad ümber keha ühte pidi ja nii, et voltimata esiosalt suunduvad voldiharjad seljataha, kinniseauk on põlle all veidi paremal või vasakul. Mitmel küidul on kinnise juures vastandvolt, mis ei ole nii sügav, kui tagumised voldid. Voldid on sisse pressitud-vajutatud.

3. Küit on õmmeldud käsitsi linase niidiga, ühendusõmblus on tehtud kahekordse nn puhta õmblusena.

4. Küidu allääres on mustast kalevist 8–10 cm laiune riba ehk toot (mitte segi ajada mandri seelikutel esineva toodiga, mis on seelikul seespool. Kusjuures seda sisemist tooti pole ühelgi Pühalepa küidul!). Ilmselt on kaleviriba pärit olnud enamasti Kärdla kalevivabrikust, mõnel toodil on näha, et kalevit on jätkatud ribadest ja kasutatud on mingeid teise lõngaga märgistatud kangaservi. Toodi serv on keeratud kitsa ühekordse palistusena tagasi. Mõnel küidul on palistuse servas punane laisalõng.

5. Seeliku allääres on punasest lõngast nöör ehk veere. Vaadeldud kümnel küidul oli see enamasti keerutatud nöör, kahel juhul ka neljatahuline palmitsetud nöör.

7. Musta toodi ja triibukanga ühenduskohale on õmmeldud taht ehk täiesti spetsiifiline punane puuvillane pael (vanadel küitudel ühesugune), mõnel juhul ka kaleviriba. Taht on kinnitatud ainult ülalt, alumine serv on lahti. Selle kohale on omakorda õmmeldud kard ehk kardpael, mis varjab eelmise õmbluse. Ühest legendist saab lugeda, et langenud tüdrukutel polnud õigust küidule karda panna (ahaa, minu küidul polegi karda :D).

8. Vööjoonel on küidul kitsas puuvillane värvel (nagu kant), sageli mingist kirjust sitsikangast. Kinni käib küit haagiga.

9. Värvli külge on käsitsi kinnitatud ööder ehk pihik. Ööder on õmmeldud tugevast linasest riidest ja eest nööbitav. Eest on küit ja ööder jäetud kuni kinniseni omavahel lahti.

10. Öödri alumine osa on kuni käeavadeni kaetud punasepõhjalise sitsikangaga.


Taht on kõigil küitudel ühesuguses koes punane pael (mõnel üksikul on selle asemel kaleviriba). Taht on kinnitatud ainult ülalt, selle peal on kard, mis on kinnitatud mõlemast külejst.

Minu tagasihoidliku küidu-uurimuse kokkuvõte

Minu kapis on nüüd üks üsna tüüpiline 19. sajandi lõpust pärinev Pühalepa küitkuub, mis on väga ilusate värvitriipudega ja kvaliteetsest kalevist toodiga. Küit on õmmeldud käsitsi linase niidiga, sellel on punane taht, aga veere ja kard puuduvad. Pole teada, kas ehk kuulus langenud naisele, et karda pole. Voldid on sügavad. Sitsist värvel on kulunud ja seda on jätkatud, sest üks parempoolne volt on lahti lastud. Värvli külge kinnitatud ööder on ilmselgelt sellel seelikul teine ja õmmeldud hiljem, sest see on tehtud õmblusmasinaga ja lihtsalt sitsist (puudub linane).



Minu küitkuue triibustik
Küit on volditud nii, et välja jääb punane vaheldumisi musta ja valge triibuga.

Teen küidule nüüd veidi vanamoelisema öödri ja lisan ka veere. Võib-olla ka karra :D.

11.05.19

Nädalaõmblus nr 17 – kollast ja roosat

Ühele toimekale kuuesele võiks sünnipäevaks ju sobida veidi kollast ja veidi roosat, natukene lilli ja natukene kasse ja jäneseid.
Ohh, ma naudin oma kattemasinat, ta nii murevabalt sõitis üle üsna paksust tasku servakandist ja ei mingeid pistete vahelejätmisi enam. Lausa meelest hakkab minema, milline pirtsakas see masin varem oli:).

Tagant pikem dresskleit - lõige ise tehtud, kangas paidest Lipilapi poest.
Puhvis suvepüksid - lõige üks varasem Ottobre (muutsin lõiget ka, tegin värvli madalamaks, lisasin taskud), kangatükk ostetud Tokiost.


06.05.19

Nädalaõmblus nr 16 – Jaapan on ikka kaugel

Vara siin kilkasin, et olen jõudnud postitustega reaalaega, kui kohe tabas mind mingi kevadine palavikuga viirustõbi, mis õmblemisele kriipsu peale tõmbas. Ja loomulikult ka kogu muule elutegevusele.

Aga nüüd siis taas Jaapani-reisi järelkajana üks väike õmblustöö. Olen ikka proovinud osta reisilt ka mõne käsitöötrükise. Jaapanis mulle sellist suuremat raamatupoodi ette ei jäänud, aga ühes väiksemas poes suutsin kätega selgeks teha, mis sorti raamatuid ma otsin. Ja lahke müüja näitas täpselt riiulivahe kust-kuhuni vaatama peaksin. Raamatud olid kõik näha üksnes valgete selgadega ja jaapani keelsetest kirjadest poleks ju kuidagi aru saanud, mis raamatuga tegu.

Ostsin toreda kotiraamatu. Ilusad pildid ja jaapanlastele kohaselt hästi täpsed piltidega õpetused, lõikelehed ka kenasti kaasas. Otsustasin kohe ka ühe koti õmmelda, kusjuures täpselt juhendi järgi (sellist asja teen ma tegelikult üsna harva). Aga tahtsin juhendit proovida. Muu oli kõik tore, aga kott tundus pildil suurem. Selle saan vist anda mõnele lapselapsele.

Koti sees on korralikud lõõtsaga taskud.

Koti lõige ja kirju kangas Jaapanist, punane paspuaalpael. Väike kosmeetikakott jääkidest ilma igasuguse lõiketa.


23.04.19

Nädalaõmblus nr 15 – Jaapan on kaugel

Jah, Jaapan ongi väga kaugel, aga selle nädala ja natuke rohkemgi veel seiklesin Jaapanis. Kui kedagi huvitab, mida ma seal nägin ja kus käisin, siis võib piiluda minu reisiblogisse rooza reis.

Õmblustööd ma seal küll ette võtta ei saanud, nii et kahe nädala postitused teen siis nüüd järgi. Esmalt ikkagi Jaapani lainel, ehk siis üks reisi meenutav torusall, mille õmblesin Jaapani siidi tükkidest (müügil oli selline lapitööks mõeldud siiditükkide komplekt).


Kirsiõied, kirsiõied, kirsiõied...


10.04.19

Nädalaõmblus 14 – klooniks õige midagi

Rohkem kui miski muu nõuab minu meelest head lõiget üks mugav püksipaar. Ja ilmselt pole olemas mingit universaalset kõige paremat püksilõiget, sest iga tagument on täiesti ainulaadne. Ma pean tunnistama, et haruharva leian ma poest mõnusalt istuvad püksid, enamasti on need sääremarja kohalt kitsad, kintsust laiad, istmik ulatub rinnuni, nööp ei lähe kõhul kinni jne. Ja tegelikult on sama ka ajakirjalõigetega, teed püksid valmis ja justkui ikka pole päris see...

Aga ükskord juba 10 aastat tagasi ostsin endale valged suvepüksid mingis meeltesegaduses noorteosakonnast (ahaaaa!), pealegi olid need LINKi püksid minu suurusnumbrist mitu numbrit väiksemad, aga sellise ülevalt kummivärvliga variandina mahtusid jalga uskumatult hästi. Mul pole mitte kunagi nii mõnusalt istuvaid pükse olnud!

Aga 10 aastat kandmist muutis need linased püksid täiesti läbipaistvaks. Viimasel aastal sai neid tarvitada ainult väga pika pluusiga. Oli aeg need uuesti algosadeks ehk lõikeks lõigata. Muide lõigetena lauale laotatult ei sarnane need päris tavapärase püksilõikega. Võib-olla sellepärast kõik need ülejäänud hästi ei istugi.


Igal juhul ma kloonisin need püksid! Ja juurde tegin ka ühe mõnusa suvise viskoospluusi.

Alt laiad kukepüksid – istmikuosa lõige vanadelt pükstelt, mõnus kangas veebipoest stoffe.de (35% lina ja 65% viskoos), värvliosa trikotaaž

Suvepluus - lõige võetud teiselt pluusilt (jälle kloon), pisut muudetud, viskooskangas kauplusest Trend.



07.04.19

Nädalaõmblus nr 13 – elevant ja traktor

Tellisin ükskord Stoffe.de lehelt kangaid. Ja siis küsis lapselaps, et vanaema, miks sa neid kangaid ostad, sul on ju kapis nii palju kangaid. Lapse suust pead sina tõde kuulma. Aga geenid on neil vist rikutud, sest juba järgmisel hetkel olid nad ka arvuti taga ja teatasid, et tahavad ka kangast :). Valik oli väga kindlameelne - üks kaksikutest tahtis ilmtingimata seda elevantidega ja teine traktoritega.

Vanaema ju ikka õmbleb. Aga seekord ei õnnestunud lastelaste soove täita. Sest elevantidega kangast (ahaaa, lumi vastu kevadet) ei tohtinud tulla kleit, vaid pidi olema pluus. No aga see pilt oli nii suur, et tegin ikkagi pigem kleidimõõtu asja, ehk võib selle pikaks pluusiks nimetada.
Traktoritega riidest pidi tulema lühikeste varrukatega pluus... Aga selgus, et kangas on selline dressiriide moodi, nii et tegin ikkagi pikkadega käistega.

Ja muidugi peavad riietel olema taskud, see on kindlasti üldse kõige olulisem asi!

Aluslõikeks võtsin Ottobrest T-särgi lõike. Ja üle hulga aja ei tundunud see mulle hea lõige. Üllatuslikult ei klappinud varrukakaar ja varrukaava hästi kokku, nii et pidin kehaosa külgedelt kitsendama.

Kõige suurem rõõm on aga see, et mu kattemasin nõustub jätkuvalt korralikult õmblema. Pikk kummardus õmblusmasinate tohtrile Valdole.


Nädalaõmblus nr 12 – püksid eneseületusega

Kas teil juhtub ka mõnikord nii, et mingi asi ei klapi algusest peale, ühesõnaga kõik läheb pekki. Aga siis tekib mingi eneseületuslik trots ja justkui autopiloodiga muudkui harutate-parandate-muudate, kuigi ilmselgelt oleks lihtsam asi vaikselt prügikasti paotada või lapiteki tükkideks lõigata :).

Nende pükste lugu on järgmine:

Kunagi (ilmselt umbes 9 aastat tagasi) õpetasin ühele grupile püksilõike tegemist. Tegin siis ise ka oma taguotsa järgi püksilõike ja lõikasin mingist ettejäänud veidi sametisest hallist kangast välja ka need testpüksid. Proovimiseks traageldasin masinaga kinni ja veendusin, et on parajad. Millegipärast need sel hetkel sellisel kujul kappi jäidki. Hiljem olen neid paar korda kappi koristades proovinud - osutusid suureks ja panin tagasi.

Nüüd otsustasin jälle kappi koristada. No kui oleksin võtnud moodsamat nõu kuulda, misiganes Jaapanlane see nüüd oligi, kes käskis koristades küsida - kas see asi teeb õnnelikuks, siis oleksid need püksid sekundiga prügikasti lendanud. Mis õnne saab olla 9 aastat seisnud suvaliste püksitükkidega, mille jäägid on ka kadunud.

Aga ei, need püksid tundusid nüüd jälle parajad olevat ja ma otsustasin need valmis õmmelda. Nüüd siis lühike (tegelikult pikk) nimekiri kõigist ebaõnnestumistest:

1. Millegipärast polnud pükstel taskuid, otsustasin teha lihtsad ja pealepandavad.
2. Õmblesin sääreõmblused ettenähtust väiksema varuga, sest mulle tundus, et püksid võiksid olla pisut laiemad. Pärast selgus, et on just selle võrra liiga suured, aga et olin taskud nurkapidi üle küljeõmbluse õmmelnud, siis tuli kitsamaks tegemiseks ka taskud osaliselt lahti võtta.
3. Värvli lõikasin väljast halli, seest sitsist ja kolmes osas, sest tahtsin tagumisele poolele panna sisse laia kummi. Ja siis selgus, et tagant on pükste kõrgus koos kummivärvliga hea, aga ettepoole poleks üldse mingit värvlit vaja. Ohh. Päästva ideena tekkis seninägematu lahendus, mille puhul taha jäi osaliselt värvel, aga kogu serv sai hoopis värvilise kandi.
4. Kandi tõttu oli aga ees keeruline lahendada nööbi küsimus. Tegin siis kandist nööbile aasa, harutasin lahti kinnise katteriide serva ja toppisin aasa otsa sinna vahele.
5. Ei suutnud meenutada, mis pikkuses need püksid küll olema pidid, aga palistuse keeramiseks nagu varu ei olnud. Kantisin siis juba otsad ka sitsiga. Kui üles keerata, siis saab parajad kuked ja muidu on tavalised.

Võib-olla siiski oleks olnud tark esmalt küsida, kas need püksitükid teevad õnnelikuks? Aga kuna ma seda ei teinud, siis õmblesin nad valmis, eks siis nüüd võib küsida, kas need püksid teevad õnnelikuks?


Hallid pehmed püksid - lõige ise tehtud 9 aastat tagasi võetud mõõtude järgi:), kanga päritolu tundmatu puuvillane, sisu värviline puuvillane. Kandmiseks minu lemmiku mummukampsuniga (Gudrun Sjöden).


Nädalaõmblus nr 11 – päevituseta kleit

Lubasin küll, et ei pane siia enam ühtegi pink basicu kleiti. Aga mis teha, ühel nädalal oli just selline õmblustöö. Selle päevituskleidi tellis endale reisikotti üks kena sugulane. Siit soovitus, ärge midagi tellige liiga vara. Aega oli nimelt reisini nii palju, et ma ei tarvitsenud selle tööga üldse kohe alustada. Ja siis, kui hakkasin kleiti posti panema, selgus, et juba hilja, kleidiomanik juba reisil. Nüüd siis on ilma päevituseta päevituskleit. Ehk saab seda suvel aias tarvitada.


Nädalaõmblus nr 10 – roosteroosa kleit

On see nüüd roosteroosa või puudripunane, aga ei saanud seda pisilillelist (või on need kanepilehekesed?) trikotaaži stoffe.ee lehelt ostmata jätta. Õmblesin tast ühe suurte taskutega  lihtsa pink basicu ja siis kui pildistama hakkasin, nägin, et mul juba on üks seda karva ürp seljas. Kui nii, siis nii.


Nädalaõmblus nr 9 – keerutavad kleidid

Need kaks kleiti on sündinud üsna ebaharilikel põhjustel.

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et üsna pea näeb ilmavalgust taas üks raamat Haapsalu rättidest. Nii saabusidki minu töölauale pildistamiseks 20 imekaunist rätti. Seekord mõtlesin keskseks ideeks seada pitsid ja patsid, mistõttu plaanisin rätikandjaid pildistada selja tagant. Ja kuigi oleme rätti pildistanud ka puhtapalja naise seljas, siis seekord on neiud siiski kenasti riides. Ja nüüd ma jõuangi nende riieteni. Valisime Siiriga LipiLapi äris välja kolm erineva tumedusega kangast, tema õmbles rättidele taustaks ühe ja mina kaks kleiti.

Aga olin veidi kaval ka. Mõtlesin, et kui pean niiehknaa ruttu kaks kleiti tegema, siis on tark teha ise ka lõige ja seda testida nii lõike kui sihtrühmale sobivuse mõttes. Tänaseks on kleidid kenasti omanikud leidnud :). Ja rätiraamatu pildid muidugi ka ammu valmis.

Kaks keerutavat kleiti – seelikuosa täisratasklošš, ülemine osa peaaegu taljes. Selja taga kolmnurkne kaelus. Kuna kleidid on paksemast trikotaažist (üks puuvill viskoosi ja elastaaniga ja teine polüester), siis lukku neil ei olegi, tulevad niisama üle pea. Ja seda tüüpi kanga puhul sobib servadesse ideaalselt ka ühekordne palistus ning kantimisele kuluva aja saab rõõmsasti kokku hoida. Roosa kleit on poolvarrukatega ja tagant umbes 10 cm pikem, mis on ehk kaval ka selles mõttes, kui diagonaalriidest seelikuosa peaks kuidagi välja venima.

03.04.19

kuukude märts – Valjala naise tulemine 4

See Valjala naine muudkui tuleb ja tuleb, aga kohalejõudmisega on raskusi. Küsimus on peamiselt abu õmblemises. Mitte et see õmblemine hirmus keerukas või tülikas oleks, lihtsalt väga keeruline on ära otsustada, kui paks see Valjala naine on :D. Sest abu peab olema ju tihkelt ümber keha.

Niikaua siis veel Valjala naisele üks väike ilulisa toreda tuttmütsi näol. Kuduja värk – teeme ikka kõikvõimalikud kudumid esmalt. Valjalast on kogutud ERMi kogudesse ainult üks tutimüts ehk nolkmüts ja minu müts on peaaegu täpne koopia sellest. Kudusin selle üksnes 2 cm laiema, arvestades minu keskmisest suuremat pead. Saaremaa tuttmüts oli nö tanu asendaja, mitte sooja andev suusamüts. Seetõttu kanti seda tanuna pealael ja üle kõrvade poleks seda tõmmata saanud juba mõõtmete tõttu. Õue minnes pandi mütsile veel ruuduline rätik peale. Juuksed lükati eest kahte lehte laiali ja laup jäeti mütsi all paljaks.

Sellistel mütsidel on seespool linane või puuvillane voodriosa, mis mütsi toekamaks muudab ja vastu pead tegelikult ka mõnusam on. Mina tegin selle osa veidi hallikast linasest. Kuigi jah, pean tunnistama, ma pole seda mütsi seestpoolt vaadanud, nii et sisemises pooles lähtusin kõigist ülejäänud Saaremaa mütsidest, mida muuseumis näinud olen. Ükskord vaatan ka selle Valjala oma üle :). Tutt tuli ka originaalist vist pisu suurem, aga seda saab pügada.



Valjala müts sarnaneb oma kujult naaberkihelkonna Püha mütsidele. Muide igas kihelkonnas oli Saaremaal oma kindel mütsikuju ja mõnes kihelkonnas ka toredaid tehnilisi võtteid, mida naabrid jällegi ei kasutanud.

Originaal ERM 509:4158 (Valjala) näeb välja nii:

Foto: muis.ee
Kui kellelgi on tahtmine omale Valjala müts kududa, siis lisan siia ka väikese juhendi. Müts on kootud tihedalt, mina pidin lisama veidi tumedaid vaheridu aga juurde, muidu ei tulnud kõrgus välja.

Kudusin Saara veebipoest leitavast tumesinisest Heast vanamoelisest lõngast ja puhtast punasest Heast kindalõngast 7/2. Sinist lõnga kulus täpselt üks tokk, punast umbes kolmandik tokki, aga ülemine serv ja tutt on heledamast punasest (originaalil on vahe isegi suurem. See võis olla kunagise kuduja hädavajadus, et punane lihtsalt lõppes otsa, aga mõjub kenasti :)).



Märtsikuus sai tegelikult veel üks müts kootud, eriliselt jämedast lõngast vikeldatud ja kanditud servaga täiendatud.

Nädalaõmblus nr 8 – palistamismaraton

Kaheksandal nädalal on pole õmmeldud muud, kui vaid kümnete meetrite kaupa palistust. Selle käigus on võimatu mitte teha pai oma uuele Jukile eriti kiire lippamise eest. Surr ja valmis :).

Kolm pikka kreemi kardinat Saara kohvikuruumi. See ei tähenda nüüd seda, et kohvik kohe uksed avab, ma juba praegu nägin vaimusilmas mõnda ekraanitagust ohoo-nägu. Aga jah, remondi käigus maha võetud vanad kardinad pudenesid pesumasinas lihtsalt tükkideks – nii palju aega on see kohvik siin seisnud...

Ja siis vajasid kardinaid täiesti uued, veel avamata Saara fotostuudio ruumid. Ahh, kui mõnus on siin tööd teha! Ja lõpuks ei suutnud ma end tagasi hoida kevadeks stoffe.ee lehelt kööki mummulist laudlinariiet ostmast.

Tunnistan just nüüd, 14. nädalal, et kõik nädalaõmblused on tegelikult toimunud ja loodetavasti ühel ilusal päeval saavad need siia ka lisatud :D

12.03.19

Kuukude veebruar – poolikud ja terved

1. veebruaril keris Kudujate Koopiaklubis üles luukerepäev. Selgus, et me keegi pole ainsad, kel kapis või kusiganes korvis terve hulk lõpetamata kudumistöid ehk luukeresid ootel. Minu pilt luukeredest sai selline:


Niii saigi veebruar mõne pooliku asja lõpetamise kuuks ja oh üllatust - uute poolikute alustamise kuuks. Valmis sai täpselt üks Suure-jaani sukk (teine on poolik) ja lõpetatud Vormsi sokid ja ühed jämeda lõnga sokid. Siin need veebruarikuded siis on.

Minu kudumiskorvis leidunud uskumatult jämedast 7 veljesta lõngast sokid kudusin sõbranna Monikalt kingiks saadud luuvarrastega. Väiksed roosad täpid ja roosakirju trikotaažiga kanditud servad.

Vormsi vikkelsäärega sokid on kootud Heast vanamoelisest lõngast. Tulid head pehmed ja loodetavasti üsna tugevad.


03.03.19

Nädalaõmblus nr 7 – põlletegu

Kuidagi palju tuleb sel aastal neid põllesid :). Ja ma ei valeta, kui ütlen, et paar tükki on veel välja lõigatud, aga see on rohkem tööasi... Ma muidugi loodan, et need põlled lähevad grillimise juures täiesti kodustes tingimustes käiku, aga  sündisid need ajakirja "Maale" kevadnumbrisse, kuhu väikese põlleõpetuse kirjutasin. Et päriselt see mu põhitöö  ei ole, siis ehk ikka kvalifitseeruvad nädalaõmbluseks :).


Nädalaõmblus nr 6 - Roosi õueriided

Ma ei tea, kuidas see Roosi enne üldse lasteaeda minna sai, kui tal õueriideid veel ei olnud. Igatahes nüüd on.

Nukuriiete tegemine ilma nukuta on iseenesest üsna pimedas kobamine, vähemalt on mul nuku mõõdud. Nagu näha, sai õuekott titale siiski paras.  Ja kui muidu ma leian ikka mingi kangajupi oma kapist, siis uskuge või mitte, ma pidin minema poest kileriide tükikest ostma, et ikka tuleks justkui päris. Sellisele olukorrale on ainult üks loogiline seletus – viimase 10 aasta jooksul pole ühtegi jopet õmmeldud. Ei tea kas peaks? Olid kunagi ka ajad, kui õmblesin Viljandi Kaubamajja laste kombinesoone ja jopesid.

Laps sai kuueseks, aga kingitusi sai enamasti tema lemmiknukk Roosi :)


25.02.19

Nädalaõmblus nr 5 – väike hall kampsun

Kui sa päevast päeva töötad kirevate lõngade ja kudumite vahel, uurid ja kood neid ammukootud asju eeskujuks võttes, siis võib vahepeal justkui iseenesest tekkida vajadus kududa midagi täiesti antietnograafilist. Pean tunnistama, et päris üdini pärandtehnoloog ma üldse ei olegi, võin vabalt süüa mulgipudru asemel pitsat ja pastelde asemel tarvitada kontsakingi :).

See õmblustöö või pigem siiski kudumistöö sai alguse soovist kududa peenikesest kindalõngast (mis meil siin Saaras müügil on) midagi muud, näiteks üks õhemat sorti kampsun.

Kavandamisel olid mul silme ees selles vanuses koolitüdrukud, kes enam roosasid kleite ei taha ja ülepea arvavad, et kõige ilusam värv on must. Valisin siiski tuhkhalli lõnga ja panin selle kokku hallikirju pehme viskoosiga. Et kergelt kehasse kootud kampsike on oma pisikeselehelise kirjaga siiski läbipaistev, õmblesin kampsunile alla samast riidest särgiku. Veidi kolmnurkse, suure kamsunikaeluse kantisin samuti kangaga. Nii jääb see ilus konkreetne ega veni kunagi välja. Kui kampsun panna näiteks punase kleidi peale, näeb see välja jälle hoopis teisiti...

Ja et mul aega on ülepea vähe, siis kampsunitükid kudus kenasti lõigete järgi valmis hoopis minu ema. Nii et minu jaoks oli see tõesti õmblustöö:)

3 tokki tuhkhalli lõnga Saarast – HEA kindalõng 12/2, vardad nr 3
Hallikirju viskoos LipiLapi poest ostetud restina (juba otsas :))
Kaelaehe: ostetud Pariisist ühest pisikesest käsitööpoest.
Disaini, lõiked ja õmblustöö tegin ise.
Kudus ema Maimu.
Aitähh armsale modellile!


17.02.19

Nädalaõmblus nr 4 - ämber

No ei õmmelnud ämbrit, aga juba mitmendat korda järjest kolistan ämbris, millel võiks olla silt "Saa ometi aru, et sinu suurusnumber Burdas on muutunud!".

Otsustasin üle hulga aja ostetud Burdast proovida ilusa hõlmikpluusi lõiget. Ja jälle võtsin lõike oma kunagise suurusnumbri järgi (mis Ottobrest võttes on seljas kuhjaga lahe). Eelmisele kleidile mõeldes arvestasin, et hõlmik EI saa ju väike olla. Saab. Sest see oli sedamoodi tore hõlmik, millel on alumine hõlm kenasti küljeõmbluse vahele kinni õmmeldud, see tähendab, et laius ei olegi reguleeritav :).

Küll on ikka hea, kui perekonnas on mitmeid naisi ja nad kõik ei olegi täpselt ühes mõõdus. Seega loodetavasti pluus kappi ei jää.

Ilus neerumustriline pehme kangas Lipilapi poest, lõige Burda 2018.


Iseenesest on õmblustööd kõik kenasti järje peal, iga nädala kohta üks, aga vaat see nende püstitamine siia ei taha kuidagi kulgeda.

31.01.19

Kuukude – jaanuar

Olen jõudnud lubaduseni nr 2 ehk siis iga kuu miski asi valmis kududa ja siia ka üles panna.

Just nii nagu arvasingi, on igasse kuusse midagi isiklikku kududa üsna keeruline. Selle kuu kaks valmis saanud asja on ikkagi seotud tööga.

Esmalt tellis ajakiri "Käsitöö" ühed rahvarõivaste juurde kantavad meestesukad – täpne õpetus neist Puhja meestesukkade koopiast (originaal ERM 9038) ilmub veebruarikuu numbris. Aga sellised need pilvesinisest vanamoelisest lõngast sukakesed siis said. Sukad kuluvad muide perekonnas ära :) ja suured tänud ka naabrimehele poseerimise eest! Pole kerge elada selliste hullude naabruses. Kui muidu ehk tuleb naabrinaine soola laenama, siis meie kandis on tavaline, et naabrinaine tuleb ja tahab pilti teha – kätest, jalgadest, ... millest iganes.


Teine valminud kudumistöö on veelgi kergem. No ütleme, et isegi imelik oli kududa varrastega nr 2,5, aga tahtsin proovida, kuidas jäävad Norra kolmekordsest lõngast kootud sokid. Ehk siis neid kuduma ajendas uus Saarasse müüki võetud lõng. Tegelikult oli tore kudumine, mõnusad värvid ja kiire kulgemine.



Ühesõnaga, nagu näete, on see jaanuari kudumiskuu olnud üsna meestekeskne.

Lõpetuseks ei saa siin kajastamata jätta jaanuarikuusse jäänud sünnipäeva ja kudumisega seotud vahvat kingitust. Nimelt saabusid veeäärsed sõbrad mulle külla kingitusega, mis oli suuresti pärit küll Timofeilt. Et kes tema veel on? Ilmselt siiski mingi salajane austaja saja aasta tagant või eks otsutage ise. Siinkohal näitan välja kõik Timofei kingid (välja arvatud punane naps, millel oli küll silt PINK).

Kogu see kaunidus oli sellises kenas karbis.











Karbi põhjas olid üsna vana moega käärid, mida ma ikkagi ei raatsi ära süüa :)


Kui sellesse kuusse paigutada veel mõned kudumistunnid, kudumiseksam tudengitele, pitsiliste sõrmkinnaste kudumise koolitus Tallinnas ja kudumistööga seotud tööasjad, siis selline kudukuu see jaanuar oligi.

27.01.19

Nädalaõmblus nr 3 - sõbrapõll

Ma ei ole seda kolmandat ja isegi mitte neljandat nädalat maha maganud. Töö oli lihtsalt veidi üllatuslikumat laadi ja ei saanud seda siia enne panna.

Kunagi millegipärast räägiti, et häid sõpru leitakse noores eas, et koolikaaslastest võivad saada eriti head sõbrad. Jajaa, see viimane on täiesti õige, aga vanusega pole siin mingit pistmist. Kui te asute õppima peaaegu poolesajasena, ka siis võite vabalt endale uusi sõpru leida.

Sõpradel on vahel sünnipäevad ka. Ja kuna Monika on endale rajanud toreda Koordikambri, kus ta teeb uhkeid luust ja teistest taaskasutusmaterjalidest esemeid, siis tegin talle sünnipäevaks tööpõlle. Linane riie on vana ja suhteliselt teadmata päritolu, Koordikambri logo tikkisin põllele masinaga, logo sain tema kodulehelt :). Põllel on kaks suurt taskut taaskasutusmaterjalide jaoks. Üks on tavaline - seal võib hoida mida iganes, näiteks kastanimune, puulehti või luujuppe ja teine on lukuga, sinna võib paigutada väärtuslikuma taaskasutuskraami nagu näiteks raha või kuld vms. Kuna Monika armastab väga rahvakunsti (ahaaa:)), siis lisasin ühe pisikese värvilisest kaltsust pidututi, mille ta võib argipäeval põlle küljest hõlpsalt ära võtta.



14.01.19

Nädalaõmblus nr 2. Titale

Vanaema, kas sa teeksid Roosist stuudios pildi?
Ma ei saanud kohe arugi, mis ma tegema pean, sest titakese nimi oli veel möödunud nädalal Lotte. Aga me tegime pildi. Ja siis vaatasime, et tital on püksid üsna mustad. Ja kuna tal rohkem eriti riideid ei ole, kui välja arvata üks pidukleit, mille ma talle aasta viimasel päeval peole minekuks tegin, siis ega neid riideid ju väga pesta ei saagi. Kuidas ta sedamoodi paljalt siis on.

Nüüd siis titale üks mütsike ja kombeke veel, saab ometi teised riided ära pesta.

Lõiked ostsin pdf kujul internetist, sest tita Roosit polnud kohe võtta. Nüüd saab neid olemasolevate mõõtude ja lõigete järgi muidugi ise juurde teha. Kangajäägid kapist (tegin mullu kaks sellist kleidikest). Trukkide löömisega ajasin terve perekonna hommikul üles :).



See oli üks tore nädal, mil õmblemiseks jäi tegelikult üsna vähe aega. Kui oleksid olnud vanad ajad, oleks ma sellest nädalast võinud juba pensionile jääda :). Tegelikult on mul päris hea meel, et ma pean rõõmsasti tööl edasi käima. Aga sellist tähtpäeva võib ju ikka lõbusa tantsuga tähistada. Et peol pole kellelgi pildistamiseks aega, siis tegin pensionile mineku pildi juba ette ära. Usutavasti sellist pilti nüüdsel ajal keegi ei teegi :).

Ja suur tänu kõigile, kes mind misiganes moel meeles pidasid ja ülivägarohkelt õnne soovisid. Muide mul on toas praegu peaaegu samapalju lilli :).

07.01.19

Nädalaõmblus nr 1

Et kas käisin jaanuaris mustikal? Eiii, õmblesin üksnes ühed triibulised teksapüksid :)


Aasta esimese töö valimine käis kiiresti, korralik pühapäevaõmbleja teeb ju kõigepealt poolikud asjad valmis. Päris täpselt isegi ei mäleta, millal need teksapüksid välja lõikasin, vist millalgi suvel. Vähemalt esialgu väga sinist andev triibuline teksakangas on ostetud Saksa veebipoest Knol. Mind võlus kanga juures see, et see pole väga paks ja mis peaasi – on täiesti puuvillane. Vahel ju tahaks selliseid vanamoodsaid mittevenivaid teksaseid. Nende stretšidega mulle tundub, käib kuidagi kaasas koguaeg mingi kehitamine. Istud – ja pärast peab neid kohendama, et need rebadele ei jääks, kükitad, sääred tõusevad üles ja sinna need jäävadki? Kas teil on ka nii?

Pealegi ei leia ma poest just eriti tihti sobivaid teksaseid, enamik on minu võimsate sääremarjade jaoks säärest nii kitsad, et ma ei saa neid isegi niipalju jalga, et teada saada, kas need ülevalt sobiksid. Või siis on need puusast ja reiest laiad, või on istmikuosa kole pikk. Ise lõiget tehes ma tean, et võtan külgedelt kõverust maha ja lisan istmikule sügavust, sest kuulun nende hulka, kes pole ülearu lapikud. Ehk siis eest vaadates pole laiusel vigagi, aga küljelt :( (ei hakka parem kirjeldama).

Teksaseid õmblema sundis mind ka uus suurepärane JUKI masin, mis teeb sirgeid tepinguid (kappõmblusi) täpselt sama hästi, kui minu esimene, varem 1868. aastal sündinud vanavanaemale kuulunud ilmselt 19. sajandi lõpust pärinev masin. Ohh mis rõõm on keerata piste 3,5 mm peale ja kena paksu teksaniidiga teha pisteid, mis on täiuslikult sirges rivis ja täpselt ühe pikkused!

Pean siinkohal ütlema, et minu väga armastatud peen Pfaff, mis teeb peaaegu kõike, kui välja arvata toidu keetmine ja tolmu pühkimine, ei tee seda tavalist sirget õmblust üldse mitte nii perfektselt. Nii kui tuleb mõni paksem koht, hakkab neil uutel elektroonilistel masinatel justkui pissihäda. Tipivad ühe koha peal ja pistavad mõnikord jalad risti ja teevad sinksonk pistekese kõrvale.


Mäletan väga selgelt esimesi rohkete tepingutega õmmeldud pükse ja seda tunnet, et suudan neid tepinguid absoluutselt sirgelt õmmelda. Kahju et neid 1978. aastal tehtud pükse alles ei ole :). Tegin need oma suurele vennale, kes oli väga moodne poiss, tal oli isegi kaks väljamaa kilekotti! (Ühe, Wrangleri oma sain pärast endale. No siis see oli juba katkiste sangadega ka. Lõikasin koti kaheks tükiks ja õmblesin tükid kanga peale. Nii sain selle kauni kile(riide)kotiga veel mitu aastat käia :D).

Tahtsin vennale ikka väga ilusaid pükse teha ja kui muidu õmblesin üldiselt ümber vanu asju, siis seekord ostis ema mulle poest riide. Riie oli beežikas-rohekas ja meenutas natuke peenetriibulist velvetit, aga oli tegelikult mööbliriie! Mööbliriidest püksid tulid ülevalt väga moodsalt kitsad, nii et nende jalgasaamine oli üpris vaevaline. Tegelikult ma ei teagi, kas Nõos õppiv suur vend neid ikka kandis ka, peaks küsima.

Selle Jukiga tundisn nüüd jälle seda tepingutunnet (see ei ole reklaam).


Selgus, et kapis oli ainult värviüleminekutega teksaniiti, nii said püksid väga värvikad tepingud. Kanga puudusest polnud ma pükstele taskuid lõiganud ja ära kulus viimnne kui üks jupike. Värvli peidus otsa jätkasin lõbustuseks isegi tükikese Kihnu põlleriidega. Ja kuna taskuid ei ole, siis panin ühe karabiinhaagi võtmete jaoks.

Kas pükstel ka mõni viga külges on?

Ikka on, need nimelt ei mahu hästi jalga. Ahaa, nii juhtub, kui õmbled kokku pool aastat tagasi välja lõigatud püksid. Aga te ju teate, et mul on nüüd maailma kõige naljakam kudumisdieet, küll ma kahanen.


01.01.19

Lubaduste aeg

Kell lööb viimaseid minuteid täiesti uue aasta täiesti esimesest päevast. Just nüüd on aeg siia kirja panna selle aasta lubadus, mis sisaldab justkui veidi vana ja veidi uut. Iseenesest on ju tore lubada asju, mida on igati meeldiv teha. Pigem aitab see lubadus ehk postitamisel, mille jaoks kipub aega kuidagi napilt olema... Et ausam olla, saab pühapäevaõmblusest nüüd nädalaõmblus, sest tõesti tean juba ette, et väga mitmetel pühapäevadel teen koolitusi ja seetõttu pole mind ülepea koduski, rääkimata õmblemisest.

Lühikene kokkuvõte lubadustest:

1. Nädalaõmblus - ehk siis igal nädalal üks asi õmmelda, suurus ja töömahukus ei loe, olgu see siis käterätipalistus või uus jope :)

2. Kuukude - ehk siis igas kuus üks kootud asi. Selles vallas on natuke keerulisem eraldada tööasju ja eralõbusid.

3. Kudumisdieet - vaat see on uus asi ja ei seisne selles, nagu hakkaksin ma kudumist dieediga piirama. Vastupidi, üritan kudumisega piirata toidu liigset manustamist. Võin teile lahkesti aru anda, kas selline uus (äsja välja mõeldud) toitumiskava ka tulemusi annab. Ehk siis hakkan nüüd söögilauda (eriti pidulauda) lähenema kudumistööga ja kui paras ports on söödud, siis seltskondlikkuse mõttes istun lauas lõbusalt edasi, aga iga koogi ja liigse toidu asemel koon natuke... Vaatame, mis saab. Muidu juhtub see, et saan endale terve aasta ainult uusi kleite õmmelda, mis peavad järjest suuremad olema, justkui üksteise sisse mahtuvad matrjoškad.

Vaat nii siis sel aastal. Alustame!

Maali autor kunstnik Fernando Botero