23.04.17

Pühapäevaõmblus nr 17 – kähkukas

Nüüd on see siis käes!

Korduva küsimise peale, et mis ma siis teen, kui mul pühapäeval ikka üldse õmblemiseks aega ei jää, lubasin ma kõigile, et eks ma siis palistan mõne käteräti. Ja sedakorda ongi nii – kümne minuti jooksul valminud pühapäevaõmblus on kahest kenast kappi jäänud kangatükist valminud köögirätik. Kangaste temaatika tuletab köögitöödel küll hullusti meelde, et palju mõnusam oleks olla õmblustoas või voodis. Aga ehk see polegi vale. Rätiku otstes olevad erinevate pikkustega õmbluskanga tükid ühendasin värvilise täpiliste kantidega, tripp ka ja valmis ta saigi.

No 10 minutit leian ma igas pühapäevas :)


Tegelikult kattis selle pühapäeva enamasti hoopis töö juures vajalik kudumis- ja kirjatöö :). Järgmisel pühapäeval siis ehk jälle miskit suuremat.

16.04.17

Pühapäevaõmblus nr 16 - lihtne saapapaelakleit

Kas teil juhtub ka vahel riietega nii, et mingid valikud hakkavad toimuma päris jaburatel põhjustel. Minuga juhtus paar aastat tagasi nii, et saapapael läks katki. Ja kohalikus kaubamajas selgus, et sobivas pikkuses on müügil vaid mingis kummalises toonis roosakaspunased saapapaelad. Nii need minu pruunidele saabastele said ... ja jäid. Veidi aja möödudes ostsin ühest Viljandi teiseringipoest samas toonis salli, ikka saapapaela pärast. Siis tuli sarnase külmavõetud mädanenud õunapabula karva triibuline kampsun ja nüüd siis ka üks kleit. Riie on ostetud veebipoest Makerist, lihtsa taskutega kleidilõike tegin ise.

Kõik ei lõppenud siiski nii hästi, kui pildilt paistab. Muidu igati kenal puuvillasel kangal on omadus niiöelda takerduda. Tundub, et juhtub üsna kummaline valik, trikotaažkleidi seelikuosa saab vist jupikese libedat viskoosvoodrit :).



Seekordne pühepäevaõmblus sai teoks tõepoolest õhtuhakul, sest nädalavahetusel olin hoopis Kihnus.  Kihnus käigust näeb pilte siit.

09.04.17

Pühapäevaõmblus nr 15 – körtpärtlisärk

Tänane õmblustöö üllatab mind ennastki, sest midagi sellist mul tegelikult pikemalt plaanis küll ei olnud. Inspiratsioon selleks kääbaka hõlmaga körtpärtlisärgiks tekkis tegelikult alles eile. Ja kõige taga on kuulus Jaapani moekunstnik Yohji Yamamoto, kellest ma, piinlik küll, eilseni mitte midagi ei teadnud. Aga armsad kursaõed, kellel on heasti moodsad tütred, valgustasid mind. Peab ütlema, et mulle see must + lõputu mäng vormidega väga meeldis. Ja selle kõige taustal tekkis siis täna tahtmine õmmelda midagi suhteliselt süsteemitut, milles on ühekorraga mingeid sugemeid Jaapanist ja Eesti rahvarõivasärgist, Yamamotot loomulikult mitte :)

Kangastest läksid käiku üks ammu soetatud kahekordse koega flanellitaoliselt pehme, puuvillane ja veidi triibuline riie ning sinine linane pisililleline, mis nüüd tõesti hakkab juba otsa saama. Lõike tegemnist alustasin sedakorda tõesti tegumoe joonistamisega. Lõpptulemuseks on pehme ja pisut (või siiski täiesti :)) imelik jakike, mis annab körtpärtlisärgi mõõdu välja küll. Varrukad on kaenlalappidega ja paremal hõlmal üks sissetöödeldud tasku. Vasaku hõlma nurk kinnitub trukiga, parem ja pikem hõlm kunstnik Katrin Amose ilusa hõbeehtega. Siidine-linane pusasall on Emma Leppermannist. Kui päris aus olla, siis peaks seda asjandust seljas pildistama.


02.04.17

Pühapäevaõmblus nr 14 – mudilasele, kes ei taha kleiti

Pean tunnistama, et selle pühapäeva töö jäi päris ööhakule. Nüüd te kindlasti arvate, et rivistasin terve selle ilusa päeva aias lehekulu või midagi sellist. Ei, nädalavahetus kulus meil hoopis keevalisele ema-vanaema-vanavanaema sünnipäevale. Ja kui kolmekümnest külalisest on üle kümne eelkooliealised mudilased, siis on ju sünnipäev keevaline :). Tore oli. Ja siis viisime vanaema tagasi Saaremaale ning nägime sel pikal autosõidul tuhandeid rehainimesi oma aedades.

Kuna õhtul kell kaheksa koju jõudes polnud õmblustööks enam eriti palju aega, siis valisin miskit, mis valmib kiiresti ehk ühe väikese komplekti mudilasele, kes ei soovi kanda kleiti. No kui sul on kaks venda ja mitte ühtegi õde, siis võibolla tundubki kleidi selgapanek karjuva soolise diskrimineerimisena. Ilmselt see aja jooksul muutub, aga sedakorda siis lillelised retuusid, mis oletatavalt on siiski nii laiad, et pigem dressidena mõjuvad ja mingi pluus, mis on pisut nagu kleidi moodi ja millel on (ilmselt moodne) suure ülekäiguga kapuuts. Säärast moodustist polegi varem õmmelnud. Pluusi lõiked on seekord Makeristi kodulehelt, kus ükspäev tasuta lõiget müüdi. Pole varem kunagi netist lõikeid ostnud ja seetõttu oli see lehtede kokkukleepimine minu jaoks täiesti uus teema. Tänasin õnne, et mõnele suuremale kerele lõiget ei vajanud :)

Pühapäevaõmblus nr 14 – retuusid ja pluus mudilasele. Lõiked Ottobre (püksid) ja Makerist (pluus), kangad Poola veebipoest Dresowka.

Pükstele panin ettepoole nööbi, et kähku aru saaks, kumb on esimene pool :). Ja veelkord veendusin, kuivõrd kapriisne asi on kattemasin. Kuna mul sellist head niiti roosat ei olnud, siis pidin õmblema katteõmblused kreemiga, sest muidu ilusa peenikese roosa niidiga tuli õmblus täiesti käkk.


Ja lõppu lisan veel ühe pildi vanavanaema 85. sünnipäevast. Kas olete proovinud korraga pildistada kolmeteist mudilast? Ahaaa, see on päris naljakas ettevõtmine :)


27.03.17

Pühapäevaõmblus nr 13 - tavalised kukepüksid

Pühapäev jälle seljataga ja kuna eilne õmblemine jäi väga õhtusse, ei hakanud öösel enam pilti tegema.

Mulle eriti ei meeldi pükse õmmelda. Sest riietuses on neil enamasti selline taustaroll ja pealegi kõik need taskud-lukud-tripid. Ma hea meelega hoopis ostaksin püksid, aga peale korduvaid paljakskoorimisi mistahes poe proovikabiinis veendun alati, et püksid on kas liiga paksud, liiga sünteetilised, liiga laiad või liiga kitsad. Ja eriti raske, või pea võimatu on mul leida kitsaid pükse. Sest need, mis ülevalt tunduvad parajad olevat, osutuvad minu kunagi balletitunnis treenitud sääremarjadest lootusetult kitsad olevat. Nii ei jäägi muud üle, kui ise püksid õmmelda.

Seekord sellised hästi tumesinised nn taustapüksid, mis on veidi kukekad – et ilusad sokid ka ikka välja paistaks! Ja et pükste õmbelmine liiga igav ei oleks, siis lisasin natuke värvi täiesti nähtamatutele kohtadele. Väike sisemine ilu võib ju ikka olla :).

Pühapäevaõmblus nr 13 - kitsad kukepüksid, lõike tegin ise kasutades algmaterjalina ühte Burda ja ühte Ottobre lõiget, kangas villa-viskoosi-polüestri segu, sees teiseringi poest ostetud sitsiriie.


19.03.17

Pühapäevaõmblus nr 12 - ikka suhkrust ja jahust ja ...

Millest on tehtud küll väikesed tüdrukud - suhkrust ja jahust ja maasikavahust! Seekord ei ole nii, et lapsel oleks vaja olnud kleiti või et laps oleks endale tehtnud kleiti. Juhtus hoopis nii, et vanaemal on töö juures pildistamiseks kleiti vaja. Õieti pildistada tuleb sukakesi, aga midagi peab ju selga ka panema.

Kui vanaema arvab, et valgeid sukki tuleks pildistada heleda kleidiga, siis mis te arvate, mitu sellist heledat kleidikest juhtub olema tervelt kahe kolme-neljase kappides? Mitte ühtegi. Muidugi tuleb siis kleit õmmelda. Ja kuna üks neist väikestest tirtsudest ei taha üldse kleite kanda, siis saab selle vist teine :) (Eks see esimene saab siis jälle midagi muud, pühapäevi ju jätkub!).

Pidulikud kleidi-, või õieti sukapildid teeme ilmselt teisipäeval, aga täna siis lihtsalt kleit.
 
Pühapäevaõmblus nr 12 - üks väike sitsikleit, lõige Ottobre 3/2013. Väga kvaliteetne pisilillelilne riie kangakapi alumistest kihtidest, isegi enam ei mäleta kust soetatud. Väikesed valged puuvillased põlvikud kootud Heast sukalõngast.

Ja homme algab kevad!

13.03.17

Pühapäevaõmblus nr 11 – lihtsad sinised asjad

See olukord, kus pühapäeva õhtuks valmib käterätikupalistus pole veel päris käes, aga palju puudu ka ei ole. Ehk siis seekord mõned ülilihtsad sinised asjad. Õigupoolest on nende lihtsus isegi taotluslik, et lasta mängida neil vähemalt minu meelest kenadel kangastel.

Sinine kvaliteetne trikotaaž (95% puuvill, 5% elastaan) võlus mind ühes veebipoes täiesti – imekena sooja tooniga tumesinine ja tagasihoidlikud ussikese moodi justkui suvalises rivistuses kriipsud – see tundus just see riie olevat, millest saab sellise nö taustapluusi, kuhu peale sobivad kõik ehted ja kuhu juurde sobivad kõik teised riided. Ja et seda kena Lillestoffi riiet jäi veidi järgi, siis kasutasin kohe ka ülejäägi ära. Tegin lapselapsele pluusi, mille lõikel oli kirjas, et see on melonilõikeline pluus. Ma vist olen piisavalt vana, et mitte teada sellist lõikenimetust. Loodetavasti see sinine melon lapselapsele sobib, kantiteks lisasin natuke sinipunalillelist ka.

Kolmas väike õmblustöö on täiesti tavaline poekott. Vahel mulle tundub, et tahaks just sellist õhukest, tugevat ja täiesti tavalist poekotti. Sest kõik need ilusad suurelillelised ja tikitud ja muudsugused uhked kotid tunduvad mu lihtsa sinise mantli juures kuidagi nagu kohatud. See pisikeste lilledega sinine linane riie jõudis minu kappi kunagi 10 aastat tagasi ühest teise ringi poest. Ja see on lihtsalt nii tore riie, et olen seda lisandiks kasutanud vähemalt neljale esemele ja nüüdki jäi veel meetrike järgi :).

Pühapäevaõmblus nr 11 –
Kõrge kaelusega pikk veidi laienev pluus, lõike tegin ise. Sinine riie kauplusest Makerist.
Väike pikendatud õlaga särgik nr 140, lõige Ottobre.
Täiesti tavaline poekott, linane riie teisel ringil.

 



06.03.17

Pühapäevaõmblus nr 10 – väike taaskasutus

Kunagi nii umbes 30 aastat tagasi oli aeg, kus minu õmblustööd sai kõik liigitada taaskasutuse teema alla. Riiet lihtsalt polnud ja ega raha ka poleks selleks olnud. Nii saigi ema krimpleenkleidist lapsele ujumistrikoo ja Rootsi tädi täpilisest trikookostüümist teisele lapsele dressid, vanadest sukapükstest soonikotsi ja öösärkidest pesu... No nüüd enam päris nii ei ole, aga kapis leidub ikkagi mõningaid asju, mis on teise ringi poest soetatud nö "toormaterjalina" – mõni materjali, mõni mustri või värvi pärast. See ülisuur must puuvillane kampsun, mis oma lõike järgi otsustades elas oma esimest moekat elu ilmselt 1980ndatel, ootas uueks saamise õiget aega minu kapis ehk lausa kümme aastat :(. Aga enne äraviskamist muutus siiski mõnusaks tuunikaks. Mulle meeldib kudumit kangaga kantida, siis on asjal konkreetne vorm ja veidi lõbusam mulje ka.

Pühapäevaõmblus nr 10 – vanast suurest puuvillasest kampsunist tuunika, kandid linased. Kaelaraha tegin Viljandi Kultuuriakadeemia metallitunnis umbes viie aasta eest, keti tegi minu isa umbes 40 aastat tagasi, kott tellitud Aasiast ja retuusid Gudrun Sjödenilt.



26.02.17

Pühapäevaõmblus nr 9 - väike pikk kollane kleit

Täna on siis tõesti see pühapäev, kus ma kodus ei ole, kohe üldse. Olen hoopis tööl Haapsalus, seljataga on pikk pildistuspäev. Ja pühapäevaõmblusena tuleb postitada seetõttu laupäevane ja neljapäevane õmblustöö :).

Kollane kleit on lausa maani, aga siiski üsna väike, sest kandjal on pikkust vaid 140. Kleit on mõeldud esinemiskleidiks, sest just pikk kleit pidi viiudajale sobilik olema :) Kandja ise arvas, et see võiks olla kollane. Ise ma oleks vist kollastest kangastest poes pika kaarega mööda kõndinud. Ülemise osa tegin trikotaažist, et saaks paremini käsi liigutada. Et natuke siidisena mõjuv trikotaaž oli suhteliselt õhuke, tegin selle kahekordse. Seelikuosa on veidi kortsulisena mõjuvast siidimoelisest kangast. Paraku jäi see ikka kuidagi teise tonaalsusega ja selleks, et see soojematooniliseks saaks, tegin voodri oranži. Jälle üks kangatükk kapist likvideeritud!


Vahepeal tõin poest juurde puudujääva jupi tööpüksiriiet, oehh - kas see olin mina, kes lubas ainult kapist kangaid õmmelda. Nii sai valmis ka kolmas paar tööpükse. Ikka taskute ja muude vidinatega. Tegelikult on see nii lahe, et lapselapsed juba väiksena teavad, et meestel on varnas tööpüksid. Sest issil ju on ja vanaisadel ka :), mis siis, et päeval teevad nad tööd pigem arvuti taga.


Kui aus olla, siis tänase pildistamisegi jaoks tuli eile veidi vanamoodsaid riideid õmmelda. Läksime siin Haapsalu ajas veidi tagasi täna :).


 Selline pühapäevatöö siis :D. Sellest tuleb ehk üks kena raamat.

19.02.17

Pühapäevaõmblus nr 8 ehk kapuutservanaema

Mu vanaemal oli flanellkittel ja hele põll ja muidugi tegi ta puupliidi peal pannkooke nagu vanaemad ikka. Mu laste vanaemal on ka sitsikittel ja pannkookide tegemise põll. Aga minu viimane sitsikittel sai ära peetud siis kui olin 25, mistõttu minu seitse lapselast peavad leppima vanaemaga, kellel ei ole kitlit ja kui aus olla, siis pannkooke ei tee ka eriti sagedasti. Ma isegi ei tea, mis kasu võiks olla vanaemast, kellel on kitli asemel kapuutsiga tuunika ja kes on enamasti kogu aeg tööl - võibolla saavad lapselapsed tema juurde oma lapsi hoida tuua :).

Selle nädala pühapäevaks sattus lausa kaks õmblustööd, kõigepealt siis nn hoodie-vanaema või siis maakeeles kapuutservanaema uus rõivatükk. Tripstrapstrullikangas on Poola veebipoest Dresowka, lõige viimasest Ottobrest, mida julgen kõigile soovitada. Paras laius ja head suured taskud, õmblemine läheb ka kiiresti. Sisemise ilu mõttes ühendasin kapuutsi punase kandiga.


Ja teise tööna likvideerisin lapselapsele tehtud sinise kleidi õmblemisest tekkinud jäägid - ehk siis õmblesin veel ühe peaaegu samasuguse kleidi, väikesele sinisilmsele õele ka. Ja et väike, aga väga nutikas õde arvas, et kas see tuleb poistekleit, sest see on ju sinine, siis tegin ka lisaks pisikese roosipärlitega kaelakee, mis ei ole sinine. Loodetavasti saab seda kleiti niiviisi ikka selga panna ja ei pea vendadele jätma :).

12.02.17

Pühapäevaõmblus nr 7

On pühapäev tore päev, õmbluspäev... Kaks paari tööpükse - ehee, ei ole meile. Kuigi see oleks muidugi väga naljakas, kui kevade saabudes siin aias niiviisi toimetaksime :) Püksid on märksa väiksemad, mõeldud kohe neljaseks saavatele kaksikutele. Tegelikult oleks pidanud valmima 3 paari tööpükse, aga kahjuks jäi riidest veidi puudu ja suure venna omad saab lõpetada siis, kui poest riiet juurde toon.

Sellest on möödas juba üle kolme aasta, kui Jakob endale tööpükse tahtis, selliseid nagu päris. Et saaks teha kõiki töid nagu issi. Tookord tehtud püksid on ammu väiksed, aga tööpüksid ju peavad olema :). Kummalisel kombel pole üheski ajakirjas ette jäänud selliste töötunkede lõiget, seetõttu olen lõiked kombineerinud tavaliste pükste järgi.

Pühapäevaõmblus nr 7 - kaks paari "päris" tööpükse.



05.02.17

Pühapäevaõmblus nr 6 ehk Valjala vanaeide tulemine vol 2

Õigupoolest on täna selle aasta esimene pühapäev, kus olen terve päeva kodus olnud, sellega arvestades võiks siit oodata ju midagi priskemat, no mõni poolmantel või üle toa laotuv lapitekk. Aga ei, tänaseks pühapäevatööks sai hoopis kaks pidupõlle. Ahaaa, ärge nüüd mõelge, et ülehomme ilmun kuhugi väikse musta kleidiga, ees kena pitsikestega põlleke. Mul siin hoopis sellised ajaloolised põlled ja aega läks nendega omajagu, sest otsustasin peaagu kõik õmblused teha käsitsi, nii nagu vanasti.

Ühesõnaga jätkub projekt "Valjala vanaeide tulemine" ehk minu kena Valjala viirakuub (kurrutatud pikk seelik) sai ette kohe kaks põlle. Sest ega põlle ja tanuta ei sünni ju abielunaisel välja minna. Loodame, et Vabariigi aastapäevaks saab endale kena tanu ka president, sest tegelikult on see hiiglama tore, et ta on otsustanud külalisi vastu võtta rahvarõivastes (no tema omad on pärit kümmekond kilomeetrit eemalt Karja kihlekonnast). Loodetavasti saab president seekord lisaks tanule kaela ka hulga ilusaid ehteid. Näiteks minu Valjala ehtekarbis on juba ootamas uhke täiskomplekt (Saaremaa sõlerivi neljast erineva suurusega sõlest, kurguhelmed raha ja kahe krõlliga, pikemad helmed, vitssõrmus ja abu ette käivad malid). Kindlasti on Eesti riik piisavalt rikas, et ka presidendil ei saa seekord vähem ehteid olema:).

Valjala kihelkonnast on säilinud Eesti Rahva Muuseumis ainult üks põll (ERM A 291:305), mis on kogutud aastal 1895 ja mis legendi kohaselt on olnud siis "õige vana". Selle põllega on üsna sarnane ka minu lemmikpildil "Valjala vanaeit sukka kudumas" olev põll. Ehk siis mõlemad põlled on pikitriibulise lillemustriga, ühel all punane villane pael ja teisel valge satsike. Mõlematel põlledel on allääres toot ehk pahemale poolele õmmeldud linane kangas, mistõttu jääb satsiõmblus puhas ja põlle alumine äär ka raskem.

Vasakul põll ERM A 291:305, paremal Johannes Pääsukese foto "Valjala vanaeit sukka kudumas", 1895 ERM Fk 187:24
Millest on minu põlled? Roosikeste ja maasikatega riide kinkisid tütred mulle juubeliks juba paari aasta eest. Hangitud on see fotot silmas pidades kuuldavasti Ameerikast. Loodetavasti nad ei pahanda, et tegin riidega väikese muudatuse, leotasin seda veidi oma lemmikumas mustas tees. Nii muutus kangas natuke kreemikaks, mis sobib minu vanamoelise rõivastusega vast rohkem kui väga valge põhjaga põll. Ka alumise ääre punane villane kangas tuli tumedamaks värvida. Algselt kirevpunase kanga värvisin üle samblarohelisega, nii läks riie tumedamaks ja veidi pruunikamaks.

Enne ja nüüd. Väiksed eeltööd kangastega -lilleline riie keedetud mustas tees, punane villane üle värvitud samblarohelise värviga.
Teine kangas on ostetud Taani rahvarõivaste valmistajatele mõeldud veebipoest. See on koopiatrükk  1825-1850 aasta ilusast sinisetriibulisest kangast. Ajaliselt peaks sobima küll.


Mõlemad põlled on linase värvli ja lõngast punutud paeltega, sest sellised paelajäänukid on ka muuseumis oleval põllel. Satsiga põlle satsi serva tegin pilupalistuse, kuigi ega pildilt pole näha, kas see seal päriselt ka oli. Aga pilupalistus oli sel ajal lihtsalt väga tavaline valik. Ühtegi nähtavat masinõmblust põlledel ei ole!




Te ei usu, aga koos kangaste värvimise, pilutamise ja käsitsi tikkimisega tegin neid põllesid peaaegu terve päeva. Ma usun, et kui minu vanavanaema Miina 1878. aastal Valjala kirikus Kolju Aadule mehele läks, oli tal ees just samailus lilletriibuline põll.

Rahvarõivaste tegemine on tegelikult üks väga tore hobi! Eriti siis, kui puuduvad igasugused tähtajad ja konkreetsed vajadused. Kui on aega süveneda ja teha just niikaua kui tahad.

Kui ükskord kõik valmis saab, siis näeb põllesid ikka ees ka :).

03.02.17

Muhu kotilugu

Kas teie teate mis asjad on imped või mis on vink? Vastuse leiab tegelikult ühest väga värvikast raamatust "Muhu siilikud". Vaat just selline raamat oli minu toimetajalaual eelmise aasta sügisel. Ja järgnev pisike õmblustöö oli tegelikult väike kingitus raamatu autoritele Veinikale ja Margotile ning kujundaja Meerile. Kuna need asjakohased Muhu sõnastikujupid on kõik võetud samast raamatust ja Meeri joonistatud, siis minu töö nende Muhu leivakottide kallal oli üsna pisuke. Et vaid tikkimismasinale valu, natuke ilusate lindudega voodririiet, paar roosat triipu ja mõned õmblused.

Need kotid on väga personaalsed ja seetõttu neid rohkem ei tule :).

Muhu leiva kotid






29.01.17

Pühapäevaõmblus nr 5

On pühapäev tore päev, tore päev ... Kuidagi juhtub sel aastal nii, et pühapäeval olen kusagil külas või on lapsed kodus või olen hoopis Saaras tööl ja siis valmib mu pühapäevaõmblus nii hilja õhtul, et pildistamine jääb ikka esmaspäeva hommikuks :) Täna saab uue pidukleidi väike viiuldaja. Sinine värv kohe sobib talle. Ja kui sa oled üheksane, siis ei kõlba kanda ju mingeid titekaid puhvkäiseid ega muid sarnaseid pitsivahte. No keerutada kleit ju ikka võib :). Et oleks hea viiulit lõua alla panna, ei tohtinud kleidil olla kraed ja head liigutamist võimaldavad "suurte tüdrukute varrukad" ulatuvad vaid küünarnukini.

Tegelikult tahtsin tookord osta mummulise riide, aga ainus sel hetkel Abakhanis olev mummuline oli mingi imelik mürkroheline, mis ei tundunud eriti ahvatlev. Nii saigi ostetud kaks riiet - aluskleidiks ilus sinisetähniline trikotaaž ja peale tumesinine pits, mis vähemalt oma olemiselt tundub puuvillane. Kui jätta kõrvale lausa kummalisena tundunud seik, et sain müüja käest pragada, kuna ei osanud öelda riide täpset hinda, siis oli see üks õnnestunud kangaost.

Pühapäevaõmblus nr 5 - sinine pitskleit. Kangas Abakhanist, lõike tegin ise. Pealmine pitsist seelikuosa on ratasklošš, alumine trikotaažist osa on kroogitud. Väga pika peenikese vöö võib ära võtta, seda pole kandjaga kooskõlastatud :D


22.01.17

Pühapäevaõmblus nr 4

Ja ongi jälle käes pühapäev! Kuna tänane päev on läinud üsna toimekalt, alates sünnipäevajärgsest kojusaabumisest lõunapaiku ning lõpetades õhtuse videoloenguga (sellist loengupidamise kogemust mul varem pole olnudki), siis õmblemisaeg jäi kuidagi napiks. Aga oma lubadusest ma ei tagane, vahetult enne südaööd valmis siiski üks lihtne pluusike. Või oleks õigem öelda hõlst?

Õigupoolest tuleks seda pildistada seljas, sest ega sest muidu õiget sotti saa. Õhuke langev viskooskangas mängib päris hästi seljas välja sellise küljelaiendusega pluusi, ega jää mõjuma nagu heinakuhjake. Lõike tegin ise ja esialgu plaanisin ka rinnasissevõtted, mida tegelikult vajagi polnud, sest nii jäi küljelt kukkumine paremgi.

Pühapäevaõmblus nr 4 - viskooskangast pikemate külgedega pluus toekamale kehale :). Kangas LipiLapi ärist, lõike tegin ise. Pildilt paistab ka minu lemmikehe - kudumisraamatu kujundusega ehte tegi Margit Keemann.
 


16.01.17

Pühapäevaõmblus nr 3

Selle riide ostsin mitu head aastat tagasi kauplusest Trend. Materjal on hästi kvaliteetne puuvillane trikotaaž, mis üsna vähe venib. Millegipärast tekkis mul poes mõte, et sellest võiks teha ühe suvesärgiku, aga kodus hakkas tunduma, et värvid pole ikka minu omad ja nii see jäi... Ega poolest meetrist miskit palju rohkemat saa, kui ühe kirju lapsepluusi. Kuna kangas eriti hoogsalt ei veni, siis käib seljatagant kinni sellise lopsaka seosega.

Pühapäevaõmblus nr 3 - kirju pluus lapselapsele. Lõike tegin ise.


Pühapäevaõmblus nr 2

Ma usun, et selle väikese kleidi pealt võiks mõni detektiiv jälje üles võtta, mida minu õmblustoas viimase aasta jooksul on trikotaažist õmmeldud. See kleit koosneb siis kõigist järelejäänud tükkidest.

Pühapäevaõmblus nr 2 - kleit nüüd juba 9-aastasele lapselapsele. Lõige Ottobre.


Pühapäevaõmblus nr 1.

Nüüd see algab - kokkuvõte minu lubadusest igal pühapäeval üks asi õmmelda. Esimesed kolm postitust tulevad hilinemisega, sest need on tehtud sünnipäevakingiks ja enne ei tahtnud neid siia panna ka.
Pühapäevi hakkan lugema 1. jaanuarist.

Pühapäevaõmblus nr 1 - dressiriidest tuunika nüüd juba 9-aastasele lapselapsele. Sobilik kanda retuuside või teksadega. Lõike tegin ise. Kampsuneid kandvate loomadega kangas ostetud Poola veebipoest Dresowka, pruunikas soonik Abakhani kaalukastist.

15.01.17

Vana aasta lõpp ja uue aasta lubadused

Jõulupühad möödusid traditsiooniliselt nagu ikka - kuuse, jõulumehe, laste ja heade söökidega.
Meie pidusöögid, mis tavade kohaselt ei ole enam ammu tavalised, olid seekord Itaalia mõjutustega. Jagasime jälle omavahel ära käigud ja kokku tuli kõik väga maitsev ja tore.
Minu teha jäi praad, algul olin üsna nõutu, sest mulle ei meenunud Itaalia köögist ühtki pidupraadi. Aga internet aitab alati. Ja itaaliapärane porchetta saigi tehtud, suuresti tänu Maidule, kes Lähte lihagarnist vajaliku seakülje tõi.



Kuidas sellist toredat Itaalia porchettat teha?

Võta seakülg (seljafileest kuni peekonini). Ma ei tea, tavaliselt pole seda kuskilt võtta, peab ikka hankima. Eemalda terava fileenoaga ribid ja kamar.

Saadud latakas puista paksult üle värske hakitud salvei, tüümiani, rosmariiniga. Lisa väiksed küüslaugutükid ja riivitud sidrunikoor, parajalt pipart ja soola ka.



Keera kõik tihedalt rulli alustades seljapoolsest osast.

Keera rulli ümber äralõigatud kamar ja tiki selle servad ilusti kinni. Tikkimiseks kasuta tugevat materjali, minu puuvillane nöörike küpses puruks:) ja rull läks ühest otsast veidi lahti. Tee nõelaga kamarasse auke.



Itaalias pannakse see praad sageli vardasse, aga saab toimetada ka ahjus. Küpseta esialgu tugeval kuumusel ümbertringi pruuniks, siis alanda kuumust ja küpseta veel mõned tunnid.

Lõika rull (koos krõbedaks küpsenud kamaraga) viiludeks ja paku juurde veinikastet.

Oli hea.





Et jõulude ülevaade oleks täielik, siis siia ka üks ainumas päkapikkude aitamise töö. Ilusad pehmed puuvillased kangad ostetud Poola veebipoest Dresowka.
Uue aasta tulekuga andsin endale lausa kaks lubadust. Esimene on seotud tervislikumate eluviisidega ja sellest ei hakka ma siin loomulikult rääkima:).

Aga teine lubadus on selline, et igal pühapäeval õmblen oma põhjatust kangakapist ära ühe kanga. Pühapäev peaks ju olema hingamise päev ja kuna mulle siiski nii hirmsasti meeldib õmmelda, siis hingamiseks võiks see olla ilmselt parim tegevus.  Pühapäevaõmblused hakkavad siia postituma eraldi pealkirjaga ja kuna esimese ja teise pühapaäeva asjad on sünnipäevakingina just täna üle antud, siis tuleb postitus homme :).

Miks ma seda teen? Tegelikult ma ei tea. Võib-olla on nii, et kui ma sellest postitan, siis hoiab see mind oma lubaduse küljes paremini kinni ja ehk ärgitab kedagi teist ka oma veidi unarusse jäänud õmblemishobi uuesti ergutama.

Kui asi läheb pehmelt väljendades pekki...

Kunagi üks tuttav ütles, et mis sul viga õmmelda, sul tuleb ju kõik välja... Ahaaa, nojah, tegelikult läheb ikka vahel niimõnigi asi pehmelt väljendades pekki, aga kes siis selliseid äpardunud asju selga paneb. Need kaovad kuhugi kapipõhja või jäävad ümbertegemise ootele... Kunagi tegin siin põhjaliku postituse  õmblemisest depressiivses väikelinnas. Nüüd siis jälle väike ülevaade "pekiradadele" läinud asjadest.

Mõnikord on mul tekkinud selline tahtmine, et õmbleks pulma-aastapäevaks endale midagi uut. Kuna see päev on üsna vahetult enne jõule, siis alati mõtlen, et ühtlasi pole ka järgnevate pidude ajal siis probleemi, mis selga panna. Aga millegipärast ei taha see õmblustöö mitte alati õnnestuda. Neli aastat tagasi õmblesin selleks puhuks ilusa punase tuunika ... mis kärises üleni auklikuks veel enne restoranis veedetud õhtu lõppu. No juhtus nii, et otsustasin osta ilusa (ja kalli) täissiidi, mis oli juhtumisi seda tüüpi praak, et väiksemagi pinge korral (no nii palju ma nüüd ka ei söönud), hakkas õmbluste kõrvalt ja ka lausa keset kangast lõimelõngadest laiali vajuma. Selle õhtuga kuulsusrikka punase tuunika elu ka lõppes. (Muide meie armas kangapood, kus oma äpardusest rääkisin, võttis selle kanga müügilt ning mina sain asemele uue).

Üle-eelmisel aastal otsustasin, et teen uue kleidi. Poes ei suutnud ma kangast valida ja nii tõin koju kaks riiet. Ühe tumepunase kirju viskoosi ja teise hiirehalli imelise koostisega (vill, siid, viskoos) Armani märki kandva kostüümiriide. Aeg läks kiiresti ja kleidi õmlemiseni ei jõudnudki :).
Äsja möödunud aasta lõpul siis otsustasin, et nüüd peab selle ära õmblema. Valisin kaua... ja võtsin halli. Tegin lõike, lõikasin välja, traageldasin kokku ja leidsin, et lõige ei sobi või keha ei sobi või riie ei sobi... Lõikasin külgedelt kleidi kitsamaks ja proovisin uuesti - no ei ole see. Tundusin endale selles nagu hall sardell - ei mingit armanit! Kanga läikivad kohad tegid suuremaks ja kogu see kupatus kokku tundus väga vale. Pakkisin pooliku kleidi riiulile uut lõpunitegijat ja kandjat ootama ning läksin pidusse vana musta kleidiga :)

ilus hall Armani sildiga kangas, millest ometigi kleiti ei saanud ...
Enne aastavahetust otsustasin siiski veelkord proovida ja õmmelda ära ka tumepunase viskooskleidi. Sellega läks natukene paremini. Sellel kleidil oli õnne ka selga pääseda :). Tõe huvides märgin ära, et esimesed otsapandud varrukad osutusid veidi kitsaks, aga õnneks jätkus riiet, et teha uued.


Vist on nii, et kus tehakse, seal juhtub... Ja kuna ma ei tööta õmblejana, siis julgen öelda - läheb küll vahel "pekki" ja mõnikord läheb ka kandmine "pekki". Ehk siis, et asjal pole viga midagi, kena kõik, aga selga ei sobi :). Kuidas teil on?

10.01.17

Kantimise küsimus

Täna tähenduses nr 3, kui lähtuda Eesti keele seletavast sõnaraamatust:

1. üle kandi lükates teisaldama v. üle kandi paiskuma. Klaasesemeid sisaldavaid kaste ei tohi kantida. 
2. puitmaterjali kanti töötlema. .. lõikas saekaater laudu ja kantis palke. 
  3. kandiga varustama, ääristama. Raamimisel kanditi piltide ääred tumeda paberiga. Nahaga kanditud mantel. Paelaga kanditud müts. Kanditud taskud, õmblused, nööpaugud.  
4. kanti moodustama, kandina ääristama. Hommikumantli hõlmaservi ja varrukasuid kandib ühevärviline riie. 
  5. kõnek teise suunda keerama (hrl. tuule kohta). Tuul kipub kantima. 
6. piltl raha vm. vara ühelt asutuselt, isikult v. kontolt (ebaseaduslikult) teisele üle kandma

Ma olen veendunud, et inimesest võib õmblejana asja saada, kui ta julgeb öelda, et talle meeldib kantida või ehk kui ta vabatahtlikult valib sirge serva palistamise asemel kantimise :)


Minu esimene teadlik mälestus kantimisest ulatub koolieelsesse aega, mil naabritüdrukutega ohjeldamatult nukuriideid õmblesime. Kantimisest ei teadnud me siis loomulikult midagi, kõik asjad said niisama ära õmmeldud. Aga ükskord oli meil külas minu armas onutütar, kes on minust 10 aastat vanem ja käis juba keskkoolis. Ja mõelda vaid, ta oli nõus meile pudinatele mõned nukuriided tegema. Ma täpselt ei mäleta, aga arvatavasti oli see minu ema, kes ütles, et näe isegi kaelus kenasti kanditud. See kollakasroheline nukukleit omandas minu silmis maailma uhkeima õmmeldud asja tiitli - kanditud kaelusega kleit (millel oli isegi väike lipsuke just nagu 60ndate lõpul ikka kaeluse seljaosal oli).

Oletan, et esimesed endatehtud kandid jäävad kuhugi algklassiaega, aga nendest pole mul erilist mälestust. Küll aga on teravalt meeles üks kanditud pluus.

7. klassis pidime koolis õmblema pluusi. Mina olin ikka see hull, kes tahtis teha hästi keerulise. Õhukesest batistist suvepluusile pidid kindlasti tulema kahekordsed laiad lehtervarrukad. Ilmselt ei osanud ma kahtlustada, et õpetaja käsib neid servasid kantida... See oli väga nõme töö ja tundus, et kestab terve igaviku, varrukas oli järsu kaarega ja see rullkandi sättimine väga tüütu. Ikka jäi kant kiskuma või kippus jääma krookesse ... no teate ju küll :) Ma ei tea, kuidas ma selle pluusi eest hinde sain, aga ühe varrukaga see meistriteos kappi vedelema jäigi. Kuni mitmeid aastaid hiljem selle lihtsalt ühel päeval ära lõpetasin. Mäletan seda - mul tuleb kantimine perfektselt välja - tunnet, mis mind siis valdas. 









Viimasel ajal on jälle mõned kanditööd tehtud :). Trikotaažist seljaga särgik, mille esipool oli oma esimeses, taaskasutuseelses elus kahekordne siidisall. Ma arvan, et trikotaažist seljaga särgikuid jään tegema isegi siis, kui need moest lähevad. Need on seljas lihtsalt nii mugavad.



Kuus kleiti Saara Kirjastusele - kanditud kena Kihnust ostetud kangaga. Ja viimasel ajal mulle meeldib just see kantimisviis, mida pole väljastpoolt läbi kandi kinni õmmeldud, vaid mis on esmalt väljapoole õmmeldud, siis vaba serv äärestatud ja sisse keeratud ning lõpuks töö paremalt poolelt läbi õmmeldud täpselt kandi ja riide vahelt.