18.06.17

pühapäevaõmblus nr 25 – vaarikapunane kleit ja kangakollektsioon

Nii, varsti pannakse LipiLapi kangapoes ilmselt paremalt ja ülalt kolmanda (või oli see teise? :) riiuli peale silt, et see on see kangas, millest Anu Pink õmbleb pidukleite. Ja ühtlasi on see kangas, millele ma teen absoluutse erandi ehk siis ma põhimõtteliselt ei armasta enda ihu ligi riputada polüestrit (see ajab üldjuhul higistama ja pole üldse mugav), aga vaat selle kanga osas on asi teine.

Esimest korda ostsin seda kangast (ahaa, selleltsamalt riiulilt) täpselt 10 aastat tagasi. Müüja soovitas, et miski comfort kangas ja laseb õhku läbi ja tal oli õigus. Kangast oli tookord üksnes musta ja see oli poes üks kallimaid, aga Resaga koos tehtud kleiti olen ma rõõmuga siiani kandnud.

10 aasta eest õmmeldud esimene kleit.
Mõne aasta pärast selgus, et seda kangast on poes ka teisi toone. Nii tulidki kümne aasta jooksul värviliste triipudega lühike pidukleit, pitskäistega maani kleit, pruun siniste lappidega kleit, rohekashall kleit... Kui keegi minu käest küsib, millest teha pidukleiti, siis ma saadan tema pikemalt mõtlemata seda kangast ostma. Nii juhtus ka pr Siiriga :) ja nüüd ka oma lapsega, kellel esmaspäevaseks lõpuaktuseks kleiti vaja oli.
Selle kanga jääke on minu kaltsukastis juba terve kollektsioon, peaksin ühe lapikleidi tegema vist.

Et see nädalalõpp möödus jalgrattaga mööda Hiiumaad sõites, siis tegin lõpukleidi juba kolmapäeval valmis. Nii et pühapäevaõmblus sedakorda juba kesknädalal.
Vaarikapunasele kangale lisaks on punasekirju veidi õhem viskoos. Kleit on pikk ja külgedele nurgaga lainev, lõike tegin ise. Loodetavasti on kleit  magistrikraadi vastuvõtmiseks igati sobilik.

Veel kangajuttu: See kangas kukub raskelt ja seljas ei kortsu, läbi ka ei paista. Pressida saab hästi (vajab vajutamist). Mina panen libeda ja läikiva poole tavaliselt sisse, see libiseb ilusti, ega vaja aluskleiti. Kangas on õige pisut veniv, mistõttu seljas mugav ja tõesti laseb õhku läbi :). Kanga servast võib lugeda, et toodetud Itaalias Alta Moda, kanga nimetus cady crepe. Mingit erilist infot internetist otsimine ei paku, sest sealt tulevad sellise nimetusega enamasti vaid täissiidid, aga see kangas on polüester. Selgus, et seda on müügil paljudes kangapoodides :) Soovitan!

11.06.17

Pühapäevaõmblus nr 24 – kahtlase väljanägemisega püksid

No nii, midagi ka lõbusamat :)

Ma nüüd ei tea, kas see kuulub juba sinna valdkonda, kus vanainimesed roosade satsikestega kleite tahavad selga toppida, aga väga vanaemale eakohane ei tundu see rõivastus vist olema. Ei tea, mis kärbes mind hammustas, aga tahtsin proovida, kuda selline "kottperse" seljas ka tundub. Esialgne idee tuli Singapuri veebipoes Buykud nähtud pükstelt, aga päris nendega püksid ikka ei sarnane ka. Olen sealt paar korda isegi tellinud, aga rõivad on seal üsna lühikesed ja ma arvan, et ega need sealsed püksid minu kerega ei sobituks.



Niisiis alustasin lõike tegemisest. Pükste ülemine osa on sirge ja ülalt kummiga. Altpoolt  läbilõiget tegin aga ka istmikuõmbluse, kuhu natuke laiust juurde andsin. Hark on ikka natuke ülalpool põlvi :).
Ja muide, täitsa mugavad, kui kõndida või istuda, aga noh kuhugi üles nendega ei roni. Trepist ikka saab astuda, aga kõrgemale jalga küll  hästi tõsta ei saa.

Ja lõpuks jõudsid siis ka minu asjadele need kenad rasvased Muhu kärppsed. Kindlasti olete neid erilise lapitööna näinud Katre Arula asjadel, ehk ka kootuna Gudrun Sjödeni ja ühe Eesti noore moekunstniku (nime ei meenu praegu) kleitidel, kümnetel kootud kinnastel ja mujal... Võiks isegi rääkida kärbsevaimustusest. Ega ma täpselt ei tea, aga kahtlustan, et kõik see kärbsehullus sai alguse ühest suurest roosast Muhu raamatust, mis muhulaste kootud kenad kärbsed laiade rahvahulkade ette tõi. Ja mul on natuke uhke tunne ka, et olen olnud selle raamatu sünni juures :). Nüüd siis mul ka kärbsed:D

Pühapäevaõmblus nr 24  - kärbestega lontpüksid, kangas puuvilla lina segu (pehmeks pestud ja triikimata) ostetud LipiLapi ärist, lõige Aasia päritolu pükstest inspireerituna ise tehtud, kärbsed masinaga tikitud.

Ja nüüd kulgeb vanaema koos vanaisa ja teise vanaema-vanaisaga Rammsteini kontserdile.

03.06.17

Pühapäevaõmblus nr 23 – kaks lihtsat kleiti

Seekord juhtus nii, et minu kangakapist ei vähenenud mitte grammigi riiet, õnneks juurde ka ei ostnud. Lihtsalt selle nädala kleidid on sellised pisikesed kingitused sõpradele, nende oma soetatud riidest.
Te ei usu, aga Siiri sõitis Haapsalust kesk-Eestisse kangapoodi, vaat nii tore pood on meil siin:). Kuigi ta tahtis hoopis pidukleidi riiet, siis möödaminnes ostis ka mõned viskoostrikotaažid. Ja sama möödaminnes moodustasin ühest talle kohe pinkbasicu Kiire sutsakas, aga riie on äge, sättisin mustri ühe külje peale, kuigi kangal oli see pigem keskel. Ja harukordse juhtumina näeb kleiti seekord seljas! Iseennast ei saa ju pildistada.


Teine kleidike on naabritüdrukule, tema oma valitud kangast. Ja kui sa ikka lõpetad kolmanda klassi, siis mingid satsidega titekleidid ei kõlba ju :). Ehk siis selline suvine suure tüdruku kleit. Veidi pikendatud õlgadega, pisut alt lainev ja keskelt kummiga. Kummipaelale tegin riidest kanali, et kumm kõhu peal ebamugav ei oleks. Servad kanditud, lõike tuletasin ühest Ottobre pluusilõikest.

29.05.17

Pühapäevaõmblus nr 22 – suveks musliini :)

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et ma tellisin Saksamaalt kangast :(. See oli täiesti plaaniväline tegevus, aga mulle siiski tundus, et ma peaks proovima õmmelda musliini, mida seal netipoes nii lahkesti pakuti.
Ja kuna eilne hingamisepäev sai veedetud otsast otsani Saaremaal, siis tõesti-tõesti, on seekord hoopis tagantjärele esmaspäevaõmblus.

Aga nüüd siis musliinist
Musliin on selline õhuke, pehme ja puuvillane veidi marlitaoline ja kergelt kortsus kangas. Minu suureks üllatuseks serveeriti seda netis kui midagi, mis on mõeldud lapsemähkmeteks ja tekikesteks-jakikesteks. No sobib ju selleks ka hästi, aga tegelikult algas musliini tähelend hoopis varem ja sootuks peenemalt kui mähkmeks olemine.

19. sajandi alguses Prantsusmaalt alanud ampiirmoega (rinna alt läbi lõigatud õhukesed kleidid!) sai kõige moodsamaks kangaks õhuke ja üsna läbipaistev musliin. Klassitsimi laineharjal ülistas toonane mood Vana-Kreeka rõivastust ja nii otsustasid moodsad neiud ja naised keset Euroopat ühteäkki läbi ajada imeõhukeste lendlevate kleitidega, millele ka talvel ei lisatud rohkem ülerõivaid kui sama läbipaistev suur stoola ehk sall. Moekate noorte naiste surmahaiguseks kujunes nn musliinitõbi, mis polnud muud, kui külmetusest tingitud kopsupõletik. Väidetavalt pidi 1800ndate algusest Pariisi surnuaedadel olema väga palju noorte naiste haudu.

 Musliinkleit Victoria ja Alberti Muuseumis.


Umbes 1815. aastast pärit antiikne musliinist stoola, vaata pilti siit ja siit

See musliinkleit asub Inglismaal Bath Moemuuseumis, ikka 19. sajandi algus.

Aga nüüd siis minu musliin. Kena mündirohekas musliin on kootud kahekordsena, mistõttu see niipalju läbi ei paista.  On pehme ja kerge ja ei tundu eriti vastupidav. Aga mine sa tea. Igaks juhuks pesin enne läbi, et kleidike mitte superminiks ei muutuks. Vana head ampiiri jääb minu kleidil meenutama vaevumärgatav kummikrooge rinna all. Alumisel osal keerasin pahema ilma täppideta poole välja. Kaela sai minu absoluutne lemmikehe – Ane Raunami hõberipats Hiiumaa rannakiviga.
Tuleks nüüd selline suvi, mis musliinitõbe ei põhjustaks :)



Pühapäevaõmblus nr 22 – hele mündiroheline musliinkleit. Lõige tehtud ise, kangas Saksa veebipoest Knol.

22.05.17

Pühapäevaõmblus nr 21 – kaks

Kindlasti leidub keegi, kes juba mõtles – nüüd ta siis enam ei jõua... seda jaburat lubadust pidada. Ja kuigi pildistamine jäigi täna hommikuks, siis õmmeldud sai siiski eile, vaatamata Lillelaadale, mitmele külaskäigule, ilusale ilmale, istutatud taimedele. Eks nende kõigi asjade tõttu on sellepühapäevane õmblustöö ka selline pisuke ja lihtne, aga selle-eest on neid kaks.

Kuskilt ei tea kust on inimestel teadmine, et kaksikud käivad ühtemoodi riides. No lihtsalt nii on. Aga kui need kaksikud ei juhtu olema päris ühesugused, no üks on näiteks tiigrist ja konnast ja teine suhkrust ja jahust :), siis juhtub harva, et poes midagi sellist leiduks, mis natukenegi ühtemoodi oleks. Aga ise õmmeldes pole mingit probleemi, saab teha just nii nagu tahad.

Pühapäevaõmblus nr 21 – kaks puuvillast triibupluusi neljastele. Kangad Saksa veebipoest Knol, lõige kombineeritud mitmete olemasolevate lõigete põhjal.

 Selgus, et need triibud on kuidagi korduslikud – esimesed asjad, mis neile kunagi ammu tegin, olid samatriibulised beebilaama lõngast karupüksid:).

14.05.17

Pühapäevaõmblus nr 20 – ilus roosa

Mu esimene lapselaps oli vast kolmene, kui ta mulle selgeks tegi, mis asi see John Deer on:). Tema vastupidiselt minule näis seda teadvat sünnist saati. Ja kui ma siis ükskord Abakhanis sellist puuvillast riidetükki nägin, tõin selle koju teadmisega, et sellest traktoritega roosast riidest võiks ühe toreda satsikestega suvekleidi teha järgmisele lapselapsele. Ootamatu oli aga tema isa reaktsioon, kes arvas, et tema kannaks sellist särki :D. No saame näha! Ma ikka väga ei imestaks ka, kui see kandmiseks liiga roosaks osutub. Vähemalt traktorid on ausad.

Kuna särk on tehtud sünnipäevaks, siis oskan ma vaid oletada, et see võiks paras olla. Päris naljakas oli üle pika aja jälle meeste särki õmmelda, ei mäletagi, millal viimase kannaga krae õmbelsin.

Pühapäevaõmblus nr 20 - lõige Burda, kangas kapi alumisest kihist (ostetud Abakhanist vähemalt 5 aastat tagasi).

Ja tunnistan ausalt, et selle pühapäeva õmblustöö valmis tegelikult laupäeval, sest emadepäev möödus toredasti laste ja lastelastega ja õmblemiseks poleks küll aega jäänud :)

08.05.17

Pühapäevaõmblus nr 19 – kisub kiireks

Kui sa juhuslikult otsutad lubada endale pühapäeviti hingamispäeva (loe õmblemispäeva), siis sa alles märkad, kui palju igasuguseid toimetusi, enamasti küll meeldivaid, just pühapäevale satub... See nädalavahetus läks justkui lennates. Imeilus aiatööilm, Tartus sünnipäevalkäik ja külalised... Ja seega on õmblustööd õige pisikesed. Kõigepealt esimene katsetus ilma käisteta pink basicust. Tõsi küll, see sai valmis juba natukene enne pühapäeva, sest läks väikese lisakingina päikesereise (reisid kaugele ja oma aeda :)) armastavale sünnipäevalapsele. Viskoostrikotaaž, kirju nagu soe suvi.


Ja päris pühapäevasse jäi tõeliselt väike ümberõmblemistöö. Leidsin aastakese eest ühest teiseringipoest dressipluusi, mis ühtepidi on selline sportlik ja teisalt oma väikeselilleliste lisanditega kuidagi muidu tore. Aga sel rõivatükil oli ka kaks viga – esmalt üliülipikad varrukad, mis isegi minu pikkade käte puhul üle sõrmeotsa kippusid ulatuma. Ja teine viga oli see, et see mõjus justkui meeste dressikas, oli ülevalt ja vöökohast väga paras, aga puusast hirmus ümber. Ma olen siiani ikka arvanud, et tagumik juhtub olema mul üks saledamaid kohti :), aga see dressikas osutus just puusast lootusetult kitsas olevat või oli see lilleliste detailidega pluusike tõesti meestele mõeldud? Igatahes ühendasin kaks "viga" – lõikasin varrukatel keskelt jupi välja (jättes alles kenad lõhikud) ja lisasin neist kolmnurksed jupikesed külgedele. Lisatükkidele panin sissepoole enamvähem samasuguse lillelise kanga.
Ühesõnaga, igast asjast saab väikse nokitsemise abil asja! See dressikas saab olema põhivarustus igapäevastel kõnniretkedel :).


01.05.17

Pühapäevaõmblus nr 18 - "vanaisa vanad särgid"

Kui ma väike olin, siis mängisime sõpradega kogu aeg vanaisa vanade pükste mängu. Praegu tundub see mäng oma sisult üsna jabur ja kui aus olla, siis sama jabur on ka selle pühapäeva õmblus. Tundub uskumatu, et ma võiksin teha ka sellist taaskasutust, et õmmelda miskit täiesti ärakulunud asjast, mida on tõesti 20 aastat kantud:).

Vanaisa vanu pükse mul ei olnud, aga kapi koristamise käigus leidsin "ehk läheb tarvis" asjade riiulilt meestesärgi, mille olin õmmelnud umbestäpselt 25 aastat tagasi. See oli see aeg, kus ma veel hoolega mehele triiksärke õmblesin, sest tema mõõtudega särke nagu poes ei olnud (ega ole nüüdki :)). Ja kuna riiet ka eriti poes ei olnud, siis tegin selle särgi mingist natuke paksemast kangast, mis oli ebasobivalt hele ja sai tumedamaks hallikasroheliseks ise värvitud! Materjal on ehk mingi linane lavsaaniga. Kantud ja pestud tõesti oma 15 aastat. Kulunud pehmeks ja langevaks...

Särk oma esimeses nooruses :). Aega võite arvestada kuvarite järgi, pakun 1999.
Nüüd sai sellest üks pihaga seelik-kleidike, kandmiseks kas pluusi peal või ilma. Külgedele tükid teisest vanast triiksärgist. Alumine osa on särgisaba, nii nagu see oli. Ainult käeavade kohalt parajalt kitsamaks kokku õmmeldud – sai ilusa puusajoone.


Sisemise ilu mõttes lisasin ühe masintikandi tööproovi, mida oli kunagi ühte raamatusse vaja. Ega midagi ei saa ju ära visata!

Ja kui te nüüd küsite, kas ma ikka veel mehele triiksärke õmblen, siis vastan, et ei. Särkidega on meie peres nüüd hoopis naljakas teema. Kunagi neli-viis aastat tagasi Vietnamis käies lasi mees ühes väikeses Hoi An'i linnakeses endale mõõtude järgi kaks särki õmmelda (mitmetes paikades pakutakse turistile ju sellist õhtuks kätte õmblusteenust). Ega midagi head julgenud loota, aga kangad olid väga ilusad ja hind odav. Neist kahest särgist said absoluutsed lemmiksärgid, mis nelja aasta jooksul siiski kahjuks kulumise märke hakkasid näitama.

Ja siis järgnes midagi pöörast. Ma otsustasin mehele jõuluks Vietnamist uued särgid tellida. Sellestsamast väikese linna väikesest töökojast! Õnneks oli särgile sisse õmmeldud töökoja sildike. Selle järgi leidsin ühelt turistidele mõeldud internetilehelt telefoninumbri. Ja siis see algas – laps helistas Vietnamisse :), sai sealt lõpuks õmblejaneiu Kim'i meiliaadressi, mina pildistasin salaja vana särgi ja lisasin pildile kõik mõõdud, siis saatsin kirja, et palun üks tumesinine särk punaselillelise katteriidega ja üks hall särk ja üks lillakas särk jne... Kim saatis vastuse, et saab küll, maksta tuli mingis süsteemis, mida ma iial pole varem kohanud. Ja uskuge mind - see pakike jõudis 22. detsembril meie postkontorisse. Nüüd ei pea ma tükk aega mingeid särke õmblema :)

Ilmselt oskate te ette kujutada minu mehe nägu, kui ta selle paki avas (pakendasin selle avamata ära nii, nagu see saabus). Ja me ei suutnud tütrega jätta kasutamata võimalust, seda hetke pildistada:).


Ja kuna eelmine pühapäev ma tõesti ainult köögirätikuga piirdusin, siis nüüd tegin kohe kaks asja. Teine töö on sõbrannale sünnipäevaks õmmeldud paksemast riidest pikkade varrukatega suvekleit. Ehk kulub ära. Kangas mõnus viskoostrikotaaž, aga selline paksem. Lõige ikka Pink basic.


23.04.17

Pühapäevaõmblus nr 17 – kähkukas

Nüüd on see siis käes!

Korduva küsimise peale, et mis ma siis teen, kui mul pühapäeval ikka üldse õmblemiseks aega ei jää, lubasin ma kõigile, et eks ma siis palistan mõne käteräti. Ja sedakorda ongi nii – kümne minuti jooksul valminud pühapäevaõmblus on kahest kenast kappi jäänud kangatükist valminud köögirätik. Kangaste temaatika tuletab köögitöödel küll hullusti meelde, et palju mõnusam oleks olla õmblustoas või voodis. Aga ehk see polegi vale. Rätiku otstes olevad erinevate pikkustega õmbluskanga tükid ühendasin värvilise täpiliste kantidega, tripp ka ja valmis ta saigi.

No 10 minutit leian ma igas pühapäevas :)


Tegelikult kattis selle pühapäeva enamasti hoopis töö juures vajalik kudumis- ja kirjatöö :). Järgmisel pühapäeval siis ehk jälle miskit suuremat.

16.04.17

Pühapäevaõmblus nr 16 - lihtne saapapaelakleit

Kas teil juhtub ka vahel riietega nii, et mingid valikud hakkavad toimuma päris jaburatel põhjustel. Minuga juhtus paar aastat tagasi nii, et saapapael läks katki. Ja kohalikus kaubamajas selgus, et sobivas pikkuses on müügil vaid mingis kummalises toonis roosakaspunased saapapaelad. Nii need minu pruunidele saabastele said ... ja jäid. Veidi aja möödudes ostsin ühest Viljandi teiseringipoest samas toonis salli, ikka saapapaela pärast. Siis tuli sarnase külmavõetud mädanenud õunapabula karva triibuline kampsun ja nüüd siis ka üks kleit. Riie on ostetud veebipoest Makerist, lihtsa taskutega kleidilõike tegin ise.

Kõik ei lõppenud siiski nii hästi, kui pildilt paistab. Muidu igati kenal puuvillasel kangal on omadus niiöelda takerduda. Tundub, et juhtub üsna kummaline valik, trikotaažkleidi seelikuosa saab vist jupikese libedat viskoosvoodrit :).



Seekordne pühepäevaõmblus sai teoks tõepoolest õhtuhakul, sest nädalavahetusel olin hoopis Kihnus.  Kihnus käigust näeb pilte siit.

09.04.17

Pühapäevaõmblus nr 15 – körtpärtlisärk

Tänane õmblustöö üllatab mind ennastki, sest midagi sellist mul tegelikult pikemalt plaanis küll ei olnud. Inspiratsioon selleks kääbaka hõlmaga körtpärtlisärgiks tekkis tegelikult alles eile. Ja kõige taga on kuulus Jaapani moekunstnik Yohji Yamamoto, kellest ma, piinlik küll, eilseni mitte midagi ei teadnud. Aga armsad kursaõed, kellel on heasti moodsad tütred, valgustasid mind. Peab ütlema, et mulle see must + lõputu mäng vormidega väga meeldis. Ja selle kõige taustal tekkis siis täna tahtmine õmmelda midagi suhteliselt süsteemitut, milles on ühekorraga mingeid sugemeid Jaapanist ja Eesti rahvarõivasärgist, Yamamotot loomulikult mitte :)

Kangastest läksid käiku üks ammu soetatud kahekordse koega flanellitaoliselt pehme, puuvillane ja veidi triibuline riie ning sinine linane pisililleline, mis nüüd tõesti hakkab juba otsa saama. Lõike tegemnist alustasin sedakorda tõesti tegumoe joonistamisega. Lõpptulemuseks on pehme ja pisut (või siiski täiesti :)) imelik jakike, mis annab körtpärtlisärgi mõõdu välja küll. Varrukad on kaenlalappidega ja paremal hõlmal üks sissetöödeldud tasku. Vasaku hõlma nurk kinnitub trukiga, parem ja pikem hõlm kunstnik Katrin Amose ilusa hõbeehtega. Siidine-linane pusasall on Emma Leppermannist. Kui päris aus olla, siis peaks seda asjandust seljas pildistama.


02.04.17

Pühapäevaõmblus nr 14 – mudilasele, kes ei taha kleiti

Pean tunnistama, et selle pühapäeva töö jäi päris ööhakule. Nüüd te kindlasti arvate, et rivistasin terve selle ilusa päeva aias lehekulu või midagi sellist. Ei, nädalavahetus kulus meil hoopis keevalisele ema-vanaema-vanavanaema sünnipäevale. Ja kui kolmekümnest külalisest on üle kümne eelkooliealised mudilased, siis on ju sünnipäev keevaline :). Tore oli. Ja siis viisime vanaema tagasi Saaremaale ning nägime sel pikal autosõidul tuhandeid rehainimesi oma aedades.

Kuna õhtul kell kaheksa koju jõudes polnud õmblustööks enam eriti palju aega, siis valisin miskit, mis valmib kiiresti ehk ühe väikese komplekti mudilasele, kes ei soovi kanda kleiti. No kui sul on kaks venda ja mitte ühtegi õde, siis võibolla tundubki kleidi selgapanek karjuva soolise diskrimineerimisena. Ilmselt see aja jooksul muutub, aga sedakorda siis lillelised retuusid, mis oletatavalt on siiski nii laiad, et pigem dressidena mõjuvad ja mingi pluus, mis on pisut nagu kleidi moodi ja millel on (ilmselt moodne) suure ülekäiguga kapuuts. Säärast moodustist polegi varem õmmelnud. Pluusi lõiked on seekord Makeristi kodulehelt, kus ükspäev tasuta lõiget müüdi. Pole varem kunagi netist lõikeid ostnud ja seetõttu oli see lehtede kokkukleepimine minu jaoks täiesti uus teema. Tänasin õnne, et mõnele suuremale kerele lõiget ei vajanud :)

Pühapäevaõmblus nr 14 – retuusid ja pluus mudilasele. Lõiked Ottobre (püksid) ja Makerist (pluus), kangad Poola veebipoest Dresowka.

Pükstele panin ettepoole nööbi, et kähku aru saaks, kumb on esimene pool :). Ja veelkord veendusin, kuivõrd kapriisne asi on kattemasin. Kuna mul sellist head niiti roosat ei olnud, siis pidin õmblema katteõmblused kreemiga, sest muidu ilusa peenikese roosa niidiga tuli õmblus täiesti käkk.


Ja lõppu lisan veel ühe pildi vanavanaema 85. sünnipäevast. Kas olete proovinud korraga pildistada kolmeteist mudilast? Ahaaa, see on päris naljakas ettevõtmine :)


27.03.17

Pühapäevaõmblus nr 13 - tavalised kukepüksid

Pühapäev jälle seljataga ja kuna eilne õmblemine jäi väga õhtusse, ei hakanud öösel enam pilti tegema.

Mulle eriti ei meeldi pükse õmmelda. Sest riietuses on neil enamasti selline taustaroll ja pealegi kõik need taskud-lukud-tripid. Ma hea meelega hoopis ostaksin püksid, aga peale korduvaid paljakskoorimisi mistahes poe proovikabiinis veendun alati, et püksid on kas liiga paksud, liiga sünteetilised, liiga laiad või liiga kitsad. Ja eriti raske, või pea võimatu on mul leida kitsaid pükse. Sest need, mis ülevalt tunduvad parajad olevat, osutuvad minu kunagi balletitunnis treenitud sääremarjadest lootusetult kitsad olevat. Nii ei jäägi muud üle, kui ise püksid õmmelda.

Seekord sellised hästi tumesinised nn taustapüksid, mis on veidi kukekad – et ilusad sokid ka ikka välja paistaks! Ja et pükste õmbelmine liiga igav ei oleks, siis lisasin natuke värvi täiesti nähtamatutele kohtadele. Väike sisemine ilu võib ju ikka olla :).

Pühapäevaõmblus nr 13 - kitsad kukepüksid, lõike tegin ise kasutades algmaterjalina ühte Burda ja ühte Ottobre lõiget, kangas villa-viskoosi-polüestri segu, sees teiseringi poest ostetud sitsiriie.


19.03.17

Pühapäevaõmblus nr 12 - ikka suhkrust ja jahust ja ...

Millest on tehtud küll väikesed tüdrukud - suhkrust ja jahust ja maasikavahust! Seekord ei ole nii, et lapsel oleks vaja olnud kleiti või et laps oleks endale tehtnud kleiti. Juhtus hoopis nii, et vanaemal on töö juures pildistamiseks kleiti vaja. Õieti pildistada tuleb sukakesi, aga midagi peab ju selga ka panema.

Kui vanaema arvab, et valgeid sukki tuleks pildistada heleda kleidiga, siis mis te arvate, mitu sellist heledat kleidikest juhtub olema tervelt kahe kolme-neljase kappides? Mitte ühtegi. Muidugi tuleb siis kleit õmmelda. Ja kuna üks neist väikestest tirtsudest ei taha üldse kleite kanda, siis saab selle vist teine :) (Eks see esimene saab siis jälle midagi muud, pühapäevi ju jätkub!).

Pidulikud kleidi-, või õieti sukapildid teeme ilmselt teisipäeval, aga täna siis lihtsalt kleit.
 
Pühapäevaõmblus nr 12 - üks väike sitsikleit, lõige Ottobre 3/2013. Väga kvaliteetne pisilillelilne riie kangakapi alumistest kihtidest, isegi enam ei mäleta kust soetatud. Väikesed valged puuvillased põlvikud kootud Heast sukalõngast.

Ja homme algab kevad!

13.03.17

Pühapäevaõmblus nr 11 – lihtsad sinised asjad

See olukord, kus pühapäeva õhtuks valmib käterätikupalistus pole veel päris käes, aga palju puudu ka ei ole. Ehk siis seekord mõned ülilihtsad sinised asjad. Õigupoolest on nende lihtsus isegi taotluslik, et lasta mängida neil vähemalt minu meelest kenadel kangastel.

Sinine kvaliteetne trikotaaž (95% puuvill, 5% elastaan) võlus mind ühes veebipoes täiesti – imekena sooja tooniga tumesinine ja tagasihoidlikud ussikese moodi justkui suvalises rivistuses kriipsud – see tundus just see riie olevat, millest saab sellise nö taustapluusi, kuhu peale sobivad kõik ehted ja kuhu juurde sobivad kõik teised riided. Ja et seda kena Lillestoffi riiet jäi veidi järgi, siis kasutasin kohe ka ülejäägi ära. Tegin lapselapsele pluusi, mille lõikel oli kirjas, et see on melonilõikeline pluus. Ma vist olen piisavalt vana, et mitte teada sellist lõikenimetust. Loodetavasti see sinine melon lapselapsele sobib, kantiteks lisasin natuke sinipunalillelist ka.

Kolmas väike õmblustöö on täiesti tavaline poekott. Vahel mulle tundub, et tahaks just sellist õhukest, tugevat ja täiesti tavalist poekotti. Sest kõik need ilusad suurelillelised ja tikitud ja muudsugused uhked kotid tunduvad mu lihtsa sinise mantli juures kuidagi nagu kohatud. See pisikeste lilledega sinine linane riie jõudis minu kappi kunagi 10 aastat tagasi ühest teise ringi poest. Ja see on lihtsalt nii tore riie, et olen seda lisandiks kasutanud vähemalt neljale esemele ja nüüdki jäi veel meetrike järgi :).

Pühapäevaõmblus nr 11 –
Kõrge kaelusega pikk veidi laienev pluus, lõike tegin ise. Sinine riie kauplusest Makerist.
Väike pikendatud õlaga särgik nr 140, lõige Ottobre.
Täiesti tavaline poekott, linane riie teisel ringil.

 



06.03.17

Pühapäevaõmblus nr 10 – väike taaskasutus

Kunagi nii umbes 30 aastat tagasi oli aeg, kus minu õmblustööd sai kõik liigitada taaskasutuse teema alla. Riiet lihtsalt polnud ja ega raha ka poleks selleks olnud. Nii saigi ema krimpleenkleidist lapsele ujumistrikoo ja Rootsi tädi täpilisest trikookostüümist teisele lapsele dressid, vanadest sukapükstest soonikotsi ja öösärkidest pesu... No nüüd enam päris nii ei ole, aga kapis leidub ikkagi mõningaid asju, mis on teise ringi poest soetatud nö "toormaterjalina" – mõni materjali, mõni mustri või värvi pärast. See ülisuur must puuvillane kampsun, mis oma lõike järgi otsustades elas oma esimest moekat elu ilmselt 1980ndatel, ootas uueks saamise õiget aega minu kapis ehk lausa kümme aastat :(. Aga enne äraviskamist muutus siiski mõnusaks tuunikaks. Mulle meeldib kudumit kangaga kantida, siis on asjal konkreetne vorm ja veidi lõbusam mulje ka.

Pühapäevaõmblus nr 10 – vanast suurest puuvillasest kampsunist tuunika, kandid linased. Kaelaraha tegin Viljandi Kultuuriakadeemia metallitunnis umbes viie aasta eest, keti tegi minu isa umbes 40 aastat tagasi, kott tellitud Aasiast ja retuusid Gudrun Sjödenilt.



26.02.17

Pühapäevaõmblus nr 9 - väike pikk kollane kleit

Täna on siis tõesti see pühapäev, kus ma kodus ei ole, kohe üldse. Olen hoopis tööl Haapsalus, seljataga on pikk pildistuspäev. Ja pühapäevaõmblusena tuleb postitada seetõttu laupäevane ja neljapäevane õmblustöö :).

Kollane kleit on lausa maani, aga siiski üsna väike, sest kandjal on pikkust vaid 140. Kleit on mõeldud esinemiskleidiks, sest just pikk kleit pidi viiudajale sobilik olema :) Kandja ise arvas, et see võiks olla kollane. Ise ma oleks vist kollastest kangastest poes pika kaarega mööda kõndinud. Ülemise osa tegin trikotaažist, et saaks paremini käsi liigutada. Et natuke siidisena mõjuv trikotaaž oli suhteliselt õhuke, tegin selle kahekordse. Seelikuosa on veidi kortsulisena mõjuvast siidimoelisest kangast. Paraku jäi see ikka kuidagi teise tonaalsusega ja selleks, et see soojematooniliseks saaks, tegin voodri oranži. Jälle üks kangatükk kapist likvideeritud!


Vahepeal tõin poest juurde puudujääva jupi tööpüksiriiet, oehh - kas see olin mina, kes lubas ainult kapist kangaid õmmelda. Nii sai valmis ka kolmas paar tööpükse. Ikka taskute ja muude vidinatega. Tegelikult on see nii lahe, et lapselapsed juba väiksena teavad, et meestel on varnas tööpüksid. Sest issil ju on ja vanaisadel ka :), mis siis, et päeval teevad nad tööd pigem arvuti taga.


Kui aus olla, siis tänase pildistamisegi jaoks tuli eile veidi vanamoodsaid riideid õmmelda. Läksime siin Haapsalu ajas veidi tagasi täna :).


 Selline pühapäevatöö siis :D. Sellest tuleb ehk üks kena raamat.

19.02.17

Pühapäevaõmblus nr 8 ehk kapuutservanaema

Mu vanaemal oli flanellkittel ja hele põll ja muidugi tegi ta puupliidi peal pannkooke nagu vanaemad ikka. Mu laste vanaemal on ka sitsikittel ja pannkookide tegemise põll. Aga minu viimane sitsikittel sai ära peetud siis kui olin 25, mistõttu minu seitse lapselast peavad leppima vanaemaga, kellel ei ole kitlit ja kui aus olla, siis pannkooke ei tee ka eriti sagedasti. Ma isegi ei tea, mis kasu võiks olla vanaemast, kellel on kitli asemel kapuutsiga tuunika ja kes on enamasti kogu aeg tööl - võibolla saavad lapselapsed tema juurde oma lapsi hoida tuua :).

Selle nädala pühapäevaks sattus lausa kaks õmblustööd, kõigepealt siis nn hoodie-vanaema või siis maakeeles kapuutservanaema uus rõivatükk. Tripstrapstrullikangas on Poola veebipoest Dresowka, lõige viimasest Ottobrest, mida julgen kõigile soovitada. Paras laius ja head suured taskud, õmblemine läheb ka kiiresti. Sisemise ilu mõttes ühendasin kapuutsi punase kandiga.


Ja teise tööna likvideerisin lapselapsele tehtud sinise kleidi õmblemisest tekkinud jäägid - ehk siis õmblesin veel ühe peaaegu samasuguse kleidi, väikesele sinisilmsele õele ka. Ja et väike, aga väga nutikas õde arvas, et kas see tuleb poistekleit, sest see on ju sinine, siis tegin ka lisaks pisikese roosipärlitega kaelakee, mis ei ole sinine. Loodetavasti saab seda kleiti niiviisi ikka selga panna ja ei pea vendadele jätma :).

12.02.17

Pühapäevaõmblus nr 7

On pühapäev tore päev, õmbluspäev... Kaks paari tööpükse - ehee, ei ole meile. Kuigi see oleks muidugi väga naljakas, kui kevade saabudes siin aias niiviisi toimetaksime :) Püksid on märksa väiksemad, mõeldud kohe neljaseks saavatele kaksikutele. Tegelikult oleks pidanud valmima 3 paari tööpükse, aga kahjuks jäi riidest veidi puudu ja suure venna omad saab lõpetada siis, kui poest riiet juurde toon.

Sellest on möödas juba üle kolme aasta, kui Jakob endale tööpükse tahtis, selliseid nagu päris. Et saaks teha kõiki töid nagu issi. Tookord tehtud püksid on ammu väiksed, aga tööpüksid ju peavad olema :). Kummalisel kombel pole üheski ajakirjas ette jäänud selliste töötunkede lõiget, seetõttu olen lõiked kombineerinud tavaliste pükste järgi.

Pühapäevaõmblus nr 7 - kaks paari "päris" tööpükse.



05.02.17

Pühapäevaõmblus nr 6 ehk Valjala vanaeide tulemine vol 2

Õigupoolest on täna selle aasta esimene pühapäev, kus olen terve päeva kodus olnud, sellega arvestades võiks siit oodata ju midagi priskemat, no mõni poolmantel või üle toa laotuv lapitekk. Aga ei, tänaseks pühapäevatööks sai hoopis kaks pidupõlle. Ahaaa, ärge nüüd mõelge, et ülehomme ilmun kuhugi väikse musta kleidiga, ees kena pitsikestega põlleke. Mul siin hoopis sellised ajaloolised põlled ja aega läks nendega omajagu, sest otsustasin peaagu kõik õmblused teha käsitsi, nii nagu vanasti.

Ühesõnaga jätkub projekt "Valjala vanaeide tulemine" ehk minu kena Valjala viirakuub (kurrutatud pikk seelik) sai ette kohe kaks põlle. Sest ega põlle ja tanuta ei sünni ju abielunaisel välja minna. Loodame, et Vabariigi aastapäevaks saab endale kena tanu ka president, sest tegelikult on see hiiglama tore, et ta on otsustanud külalisi vastu võtta rahvarõivastes (no tema omad on pärit kümmekond kilomeetrit eemalt Karja kihlekonnast). Loodetavasti saab president seekord lisaks tanule kaela ka hulga ilusaid ehteid. Näiteks minu Valjala ehtekarbis on juba ootamas uhke täiskomplekt (Saaremaa sõlerivi neljast erineva suurusega sõlest, kurguhelmed raha ja kahe krõlliga, pikemad helmed, vitssõrmus ja abu ette käivad malid). Kindlasti on Eesti riik piisavalt rikas, et ka presidendil ei saa seekord vähem ehteid olema:).

Valjala kihelkonnast on säilinud Eesti Rahva Muuseumis ainult üks põll (ERM A 291:305), mis on kogutud aastal 1895 ja mis legendi kohaselt on olnud siis "õige vana". Selle põllega on üsna sarnane ka minu lemmikpildil "Valjala vanaeit sukka kudumas" olev põll. Ehk siis mõlemad põlled on pikitriibulise lillemustriga, ühel all punane villane pael ja teisel valge satsike. Mõlematel põlledel on allääres toot ehk pahemale poolele õmmeldud linane kangas, mistõttu jääb satsiõmblus puhas ja põlle alumine äär ka raskem.

Vasakul põll ERM A 291:305, paremal Johannes Pääsukese foto "Valjala vanaeit sukka kudumas", 1895 ERM Fk 187:24
Millest on minu põlled? Roosikeste ja maasikatega riide kinkisid tütred mulle juubeliks juba paari aasta eest. Hangitud on see fotot silmas pidades kuuldavasti Ameerikast. Loodetavasti nad ei pahanda, et tegin riidega väikese muudatuse, leotasin seda veidi oma lemmikumas mustas tees. Nii muutus kangas natuke kreemikaks, mis sobib minu vanamoelise rõivastusega vast rohkem kui väga valge põhjaga põll. Ka alumise ääre punane villane kangas tuli tumedamaks värvida. Algselt kirevpunase kanga värvisin üle samblarohelisega, nii läks riie tumedamaks ja veidi pruunikamaks.

Enne ja nüüd. Väiksed eeltööd kangastega -lilleline riie keedetud mustas tees, punane villane üle värvitud samblarohelise värviga.
Teine kangas on ostetud Taani rahvarõivaste valmistajatele mõeldud veebipoest. See on koopiatrükk  1825-1850 aasta ilusast sinisetriibulisest kangast. Ajaliselt peaks sobima küll.


Mõlemad põlled on linase värvli ja lõngast punutud paeltega, sest sellised paelajäänukid on ka muuseumis oleval põllel. Satsiga põlle satsi serva tegin pilupalistuse, kuigi ega pildilt pole näha, kas see seal päriselt ka oli. Aga pilupalistus oli sel ajal lihtsalt väga tavaline valik. Ühtegi nähtavat masinõmblust põlledel ei ole!




Te ei usu, aga koos kangaste värvimise, pilutamise ja käsitsi tikkimisega tegin neid põllesid peaaegu terve päeva. Ma usun, et kui minu vanavanaema Miina 1878. aastal Valjala kirikus Kolju Aadule mehele läks, oli tal ees just samailus lilletriibuline põll.

Rahvarõivaste tegemine on tegelikult üks väga tore hobi! Eriti siis, kui puuduvad igasugused tähtajad ja konkreetsed vajadused. Kui on aega süveneda ja teha just niikaua kui tahad.

Kui ükskord kõik valmis saab, siis näeb põllesid ikka ees ka :).

03.02.17

Muhu kotilugu

Kas teie teate mis asjad on imped või mis on vink? Vastuse leiab tegelikult ühest väga värvikast raamatust "Muhu siilikud". Vaat just selline raamat oli minu toimetajalaual eelmise aasta sügisel. Ja järgnev pisike õmblustöö oli tegelikult väike kingitus raamatu autoritele Veinikale ja Margotile ning kujundaja Meerile. Kuna need asjakohased Muhu sõnastikujupid on kõik võetud samast raamatust ja Meeri joonistatud, siis minu töö nende Muhu leivakottide kallal oli üsna pisuke. Et vaid tikkimismasinale valu, natuke ilusate lindudega voodririiet, paar roosat triipu ja mõned õmblused.

Need kotid on väga personaalsed ja seetõttu neid rohkem ei tule :).

Muhu leiva kotid






29.01.17

Pühapäevaõmblus nr 5

On pühapäev tore päev, tore päev ... Kuidagi juhtub sel aastal nii, et pühapäeval olen kusagil külas või on lapsed kodus või olen hoopis Saaras tööl ja siis valmib mu pühapäevaõmblus nii hilja õhtul, et pildistamine jääb ikka esmaspäeva hommikuks :) Täna saab uue pidukleidi väike viiuldaja. Sinine värv kohe sobib talle. Ja kui sa oled üheksane, siis ei kõlba kanda ju mingeid titekaid puhvkäiseid ega muid sarnaseid pitsivahte. No keerutada kleit ju ikka võib :). Et oleks hea viiulit lõua alla panna, ei tohtinud kleidil olla kraed ja head liigutamist võimaldavad "suurte tüdrukute varrukad" ulatuvad vaid küünarnukini.

Tegelikult tahtsin tookord osta mummulise riide, aga ainus sel hetkel Abakhanis olev mummuline oli mingi imelik mürkroheline, mis ei tundunud eriti ahvatlev. Nii saigi ostetud kaks riiet - aluskleidiks ilus sinisetähniline trikotaaž ja peale tumesinine pits, mis vähemalt oma olemiselt tundub puuvillane. Kui jätta kõrvale lausa kummalisena tundunud seik, et sain müüja käest pragada, kuna ei osanud öelda riide täpset hinda, siis oli see üks õnnestunud kangaost.

Pühapäevaõmblus nr 5 - sinine pitskleit. Kangas Abakhanist, lõike tegin ise. Pealmine pitsist seelikuosa on ratasklošš, alumine trikotaažist osa on kroogitud. Väga pika peenikese vöö võib ära võtta, seda pole kandjaga kooskõlastatud :D


22.01.17

Pühapäevaõmblus nr 4

Ja ongi jälle käes pühapäev! Kuna tänane päev on läinud üsna toimekalt, alates sünnipäevajärgsest kojusaabumisest lõunapaiku ning lõpetades õhtuse videoloenguga (sellist loengupidamise kogemust mul varem pole olnudki), siis õmblemisaeg jäi kuidagi napiks. Aga oma lubadusest ma ei tagane, vahetult enne südaööd valmis siiski üks lihtne pluusike. Või oleks õigem öelda hõlst?

Õigupoolest tuleks seda pildistada seljas, sest ega sest muidu õiget sotti saa. Õhuke langev viskooskangas mängib päris hästi seljas välja sellise küljelaiendusega pluusi, ega jää mõjuma nagu heinakuhjake. Lõike tegin ise ja esialgu plaanisin ka rinnasissevõtted, mida tegelikult vajagi polnud, sest nii jäi küljelt kukkumine paremgi.

Pühapäevaõmblus nr 4 - viskooskangast pikemate külgedega pluus toekamale kehale :). Kangas LipiLapi ärist, lõike tegin ise. Pildilt paistab ka minu lemmikehe - kudumisraamatu kujundusega ehte tegi Margit Keemann.
 


16.01.17

Pühapäevaõmblus nr 3

Selle riide ostsin mitu head aastat tagasi kauplusest Trend. Materjal on hästi kvaliteetne puuvillane trikotaaž, mis üsna vähe venib. Millegipärast tekkis mul poes mõte, et sellest võiks teha ühe suvesärgiku, aga kodus hakkas tunduma, et värvid pole ikka minu omad ja nii see jäi... Ega poolest meetrist miskit palju rohkemat saa, kui ühe kirju lapsepluusi. Kuna kangas eriti hoogsalt ei veni, siis käib seljatagant kinni sellise lopsaka seosega.

Pühapäevaõmblus nr 3 - kirju pluus lapselapsele. Lõike tegin ise.


Pühapäevaõmblus nr 2

Ma usun, et selle väikese kleidi pealt võiks mõni detektiiv jälje üles võtta, mida minu õmblustoas viimase aasta jooksul on trikotaažist õmmeldud. See kleit koosneb siis kõigist järelejäänud tükkidest.

Pühapäevaõmblus nr 2 - kleit nüüd juba 9-aastasele lapselapsele. Lõige Ottobre.


Pühapäevaõmblus nr 1.

Nüüd see algab - kokkuvõte minu lubadusest igal pühapäeval üks asi õmmelda. Esimesed kolm postitust tulevad hilinemisega, sest need on tehtud sünnipäevakingiks ja enne ei tahtnud neid siia panna ka.
Pühapäevi hakkan lugema 1. jaanuarist.

Pühapäevaõmblus nr 1 - dressiriidest tuunika nüüd juba 9-aastasele lapselapsele. Sobilik kanda retuuside või teksadega. Lõike tegin ise. Kampsuneid kandvate loomadega kangas ostetud Poola veebipoest Dresowka, pruunikas soonik Abakhani kaalukastist.

15.01.17

Vana aasta lõpp ja uue aasta lubadused

Jõulupühad möödusid traditsiooniliselt nagu ikka - kuuse, jõulumehe, laste ja heade söökidega.
Meie pidusöögid, mis tavade kohaselt ei ole enam ammu tavalised, olid seekord Itaalia mõjutustega. Jagasime jälle omavahel ära käigud ja kokku tuli kõik väga maitsev ja tore.
Minu teha jäi praad, algul olin üsna nõutu, sest mulle ei meenunud Itaalia köögist ühtki pidupraadi. Aga internet aitab alati. Ja itaaliapärane porchetta saigi tehtud, suuresti tänu Maidule, kes Lähte lihagarnist vajaliku seakülje tõi.



Kuidas sellist toredat Itaalia porchettat teha?

Võta seakülg (seljafileest kuni peekonini). Ma ei tea, tavaliselt pole seda kuskilt võtta, peab ikka hankima. Eemalda terava fileenoaga ribid ja kamar.

Saadud latakas puista paksult üle värske hakitud salvei, tüümiani, rosmariiniga. Lisa väiksed küüslaugutükid ja riivitud sidrunikoor, parajalt pipart ja soola ka.



Keera kõik tihedalt rulli alustades seljapoolsest osast.

Keera rulli ümber äralõigatud kamar ja tiki selle servad ilusti kinni. Tikkimiseks kasuta tugevat materjali, minu puuvillane nöörike küpses puruks:) ja rull läks ühest otsast veidi lahti. Tee nõelaga kamarasse auke.



Itaalias pannakse see praad sageli vardasse, aga saab toimetada ka ahjus. Küpseta esialgu tugeval kuumusel ümbertringi pruuniks, siis alanda kuumust ja küpseta veel mõned tunnid.

Lõika rull (koos krõbedaks küpsenud kamaraga) viiludeks ja paku juurde veinikastet.

Oli hea.





Et jõulude ülevaade oleks täielik, siis siia ka üks ainumas päkapikkude aitamise töö. Ilusad pehmed puuvillased kangad ostetud Poola veebipoest Dresowka.
Uue aasta tulekuga andsin endale lausa kaks lubadust. Esimene on seotud tervislikumate eluviisidega ja sellest ei hakka ma siin loomulikult rääkima:).

Aga teine lubadus on selline, et igal pühapäeval õmblen oma põhjatust kangakapist ära ühe kanga. Pühapäev peaks ju olema hingamise päev ja kuna mulle siiski nii hirmsasti meeldib õmmelda, siis hingamiseks võiks see olla ilmselt parim tegevus.  Pühapäevaõmblused hakkavad siia postituma eraldi pealkirjaga ja kuna esimese ja teise pühapaäeva asjad on sünnipäevakingina just täna üle antud, siis tuleb postitus homme :).

Miks ma seda teen? Tegelikult ma ei tea. Võib-olla on nii, et kui ma sellest postitan, siis hoiab see mind oma lubaduse küljes paremini kinni ja ehk ärgitab kedagi teist ka oma veidi unarusse jäänud õmblemishobi uuesti ergutama.