12.12.17

Pühapäevaõmblus nr 50 - parandatud

Sellise piduliku numbri taga peitub nii tavaline tegevus nagu pühapäevane parandamine.

Ühel ammusel suvel oli Hiiumaa Muuseumis näitus "Parandatud elu", mis jättis väga köitva jälje. Mitte et ma poleks enne parandatud asju näinud, aga millegipärast on see näitus meelde jäänud, kõigi oma müstiliselt paigarohkete pesude ja kudumitega, aga ka näiteks traadiga parandatud kummisäärikutega nõukaajast, ühesõnaga seal oli kõike, mida saab parandada, riietest peaparanduseni :) Tore näitus oli, aitäh Helgi Põllo! Tänase pühapäeva pühendan ka mina parandustöödele. Milleks visata, kui saab parandada. Ega siin midgi eriti pildistada küll pole, pigem on see väike nimekiri:



1. Mul on tegelikult mitu kotti, aga üks neist on absoluutne lemmik. Soetasin selle kunagi Itaaliast üsna emotsiooniostuna 5 minutit enne turu nahktoodete putka sulgemist, isegi enam ei mäleta, millises Lõuna-Itaalia linnakases. Olen seda kotti, nagu teate :), kandnud ohjeldamatult, aga viimasel ajal on seda juba piinlik avada. Sest ilusa pruuni nahkkoti klapivooder on küljest rebenenud ja sealt irvitab vastu erksinine (miks küll selline värv???) vliseliin. Täna sai kotile väikeste pistetega paigaldatud umbes 15 aastat tagasi ostetud tükike kangast. Ehk saab seda kotti nüüd veel 5 aastat kanda:)



2. Seoses uue lapiteki valmimisega hakkasin vana ära viskama, aga siis selgus, et katki on ainult servad – pikutajatel tunduvad vist karedad lõuad olema :) Tekk sai uued kandid, väikse masinpesu ja võib televiisori ees vedelemise tekina edasi teenida :). Ja minu soovitus – ärge visake ära isegi lapiteki tegemisest järelejäänud ribasid. Näe, nüüd olidki need alles ja kantida sai lausa sama riidega. Vaata selle ürdipeenrateki esimest pilti aastast 2011.



3. Mees ostis jope, millel on maailma kõige imelikum kapuuts - kitsas ja üüratult pikk. Ehk siis kui seda üldse pähe panna, siis on kõrvad väljas ja ots vajub silmadele. Kapuuts sai taha takjapaelaga tripi, et seda lühemaks reguleerida.


Ühtlasi annan teada, et mina olengi Orissaare seeneline, st ma olen Orissaarest ja korjan seeni. Kui kellelgi on üle mõni vana sukaseen, siis võtke see kasutusele :) Ja kui kasutada ei taha, siis kinkige mulle. Kestev huvi sukaseente ja sukamunade vastu tekkis koos sokiraamatu sokiparandusosa lõpetamisega suvel...


Elagu parandatud elu!

05.12.17

Pühapäevaõmblus nr 49 – floora ja fauna

Kas teil on hea kujutlusvõime? Palun kujutage siis ette, et täna on pühapäev:). Aga tegelikult õmblesin ma seekord objektiivsetel põhjustel esmaspäeval ja sama objektiivsetel põhjustel postitan teisipäeval...
See ei ole sitsikleit, kuigi nii võib tunduda. See floorakleit on tegelikult villane, sisaldab küll natuke ka viskoosi ja veel vähem elastaani, mille tõttu ta pisut-pisut ka venib. Müstiline akvarellilik lillemuster ei käi justkui kokku villase kangaga, mis osutus imehästi õmmeldavaks ja veel paremini pressitavaks. Et kogu seda floorat liiga palju ei saaks, siis kleidi seljataguse täpilisele peidetud kandiosale tegin natuke faunat ka. Kleit on kehasse töödeldud ja veidi tõstetud vöökohaga.

Kui aus olla, siis käeaugud on töötlemata, sest ma pole päris kindel, kas kleit jääb varrukateta ja kantavaks koos Haapsalu rätiga või saab siiski pandud ka paar õhemat sorti varrukat, kui juhtub näppu jääma sobilik kangas. Kujutage ette, mu põhjatus kapis polnudki sobilikku! Niikaua on väljalõigatud kandid laua peal ootamas.

Lõige on võetud Ottobrest, aga kohendatud oma mõõtudega. Ja muide, see kleit on pikk, kuigi pildilt võiks vaadata, et peenikese inimese lühike. Aga mis ma teid ikka petan:)

Paari nädala pärast läheb kleiti tõesti vaja ka, sest toimub meie pere pidulik pildistamine (see käib meil iga viie aasta tagant pulma-aastapäeval). Rahvast läheb pildil järjest rohkemaks, kui kümne aasta eest oli meid 7, siis nüüd tuleb foto peale mahutada 14 :)

27.11.17

Pühapäevaõmblus nr 48 – jälle:)

Jälle pruun, jälle triibuline, jälle seelik...
Saatjaks ikka mummuline lemmikkampsun (Gudrun Sjöden) ja kass Kurr, kes polnud nõus, et seelikut võiks üldse ilma temata pildistada.


Kui muidu ma siin viimasel ajal kurdan, et kuidas sa õmbled, kui pühapäev juhtub olema tööpäev hoopis teises linnas, siis nüüd juhtus see, et tänu sellele just pühapäeval õmmeldud saigi. Nimelt saatsin oma overloki hooldusremonti ja juba jõudsin mõelda, et kuidas nüüd siis õmmelda, aga pühapäevane õmblustund Viljandis võimaldas teha seelikule isegi äärestusõmblused :).

Õhtul voodrinarmenduse peatasin küll siksakiga, väga võõras variant tundus:). Elagu kogu maailma overlokõmblusmasinad!

See lilleline tükike seal on toreduse pärast ja varjab ühtlasi täiesti sobimatus kohas olevat värvlikanga jätkukohta. Seelik on ju ikkagi jääkidest ja ilus must viskoosvooder ka jääkidest.

Hommikupoole tegin mõned kandinäidised...


Kuidas küll järgmisel pühapäeval õmmelda, ei tea??? Laupäeval töötan Vormsil ja pühapäeval Tallinnas, õhtul teater. Mida saaks õmmelda rongis? Teatris oleks vist veel keerulisem. Pakkuge ideid...

21.11.17

Pühapäevaõmblus nr 47 – kaks kotakat kleiti

Ma tean juba täpselt, mis on minu järgmise aasta uusaastalubadus – ma luban, et ma ei luba enam mitte kellelegi mitte midagi :). Ei mingeid koolitunde, ega koolitusi, mingeid raamatulubadusi, veelvähem pühapäevaõmblusi. Vaat siis alles elu algab...
Mis põhjustab siin selliseid depressiivseid avaldusi. Eks ikka see, et lubaduste täitmise ajad kuidagi kattuvad. Et kui oled lubanud pühapäeval õmmelda, aga samal ajal on Mardilaat ja kolmel pühapäeval järjest kaugõppe tudengid. Nüüd kohe mõtlesin, et huvitav, mis näoga oleks tunniplaanitegija, kui ütleksin, et pühapäeval ma ei saa tunde teha, sest siis ma pean näiteks miskise käterätipalistuse tegema :D.

No ja nii juhtubki, et lubad pühapäeval, aga postitad teisipäeval. Ma praegu loodan, et ükski minu tudeng seda siin ei loe. Sest tähtajad on ju pühad, seltsimehed...
Tegelikult ma õmblesin need kaks kleiti siiski enne teisipäeva, ühe pühapäeva hommikul ja teise veelgi varem. Kui mu isa elaks, ütleks ta nende kohta – igavesed kotakad. No üks mitte liiga ümber ja peaaegu maani pink basic ongi üks kotakas. Aga väga mugav.

Ilusad kirjud kangad on Dresowkast, ikka Poola. Ma isegi ei tea veel, kes saab nende omaik olema.
Ühel suur tuubkaelus ja teisel teiseringi pluusikesest topeltkaelus.


13.11.17

Pühapäevaõmblus nr 46 – teismelistele

Vaatamata hilinenud postitusele on see siiski pühapäevane õmblustöö, no natukene ka laupäevaõhtune ja pisut isegi esmaspäeva hommikune, sest pühapäev juhtus olema üks täiesti teises linnas tööpäev.
Kui sul on juhuslikult lisaks mudilastele ka üks teismeline ja teine paeaegu teismeline lapselaps, siis ei ole mõtet õmmelda sini-roosasid puhve ja satse. On hea, kui vanaema kangakapis leidub mõni pealuu ja igatsorti musta kangast:). Valgemustalilleline on muidugi sobilik värvimiskangas juhtumiks, kui kandja peaks siiski tahtma mõned lilled punaseks või kollaseks värvida... Selle tarvis tellisin ühest Poola kangapoest isegi kangakriidid.

Lukuga dressikas on küll absoluutselt jääkidest ja näeb seetõttu välja ehk isegi justkui kööbakas. Aga ehk ikka selga sobib.
Lillelise dress-tuunika lõige Ottobre 2017, dressipluusi lõige ise tehtud.



Nädalavahetus möödus ka teisipidi teismeliste lainel. Ehk siis õmblesin mõned hästi lihtsad asjad, mida ka teismelised teha võiksid. Üks natuke tikitud-maalitud värviline padi, kahekordne puuvillane mütsike ja batistijääkidest torusall. Sellised lihtsad ja lühikesed tööd.




 Ja pühapäeva hommikul, kui kõik issid alles magasid, õmblesime mudilastega mõmmidele pükse. Ja kui mudilane tahab ise püksilõiget teha, siis ta peab seda saama:). Ja nagu te näete, siis püksimõõdud on igati hästi võetud!


06.11.17

Pühapäevaõmblus nr 45 – lapitekkija 11 tööfaasi

Peaaegu pidin oma lubadust murdma. Ei, ma ei mõelnud, et ma üldse ei õmble sel pühapäeval. Aga ma tegin jälle ühe pink basicu – seekord pika. Aga kuna ma lubasin siia neid mitte enam panna, siis on sellepühapäevane õmblustöö ilma visiitpiltideta, sest niiii ruttu läheb pimedaks. Ja õigupoolest mõned tepinguõmnblused lisanudvad ka enne neid pidulikke visiitpilte...

Ärge nüüd lootkegi, et ma ütlen, et kõik see 2.20 x1.60 tekk just pühepäeval valmis. Aga jah, hommikul olid ainult lapikesed. Ja ma pean tõesti ütlema, et pühapäevane õmbluslubadus tõukas seda tööd mõnevõrra kiirendama.



Keskmise lapitekkija 11 tööfaasi:

1. Otsustusfaas
Mille käigus tekib vastupandamatu vajadus teha lapitekk. See etapp kestab lühikest aega. Juba 7 aastat tagasi tuli äkkmõte, et järgmine elutoa diivanil olev lapitekk saab olema pruun-roosa-kuldne. Jah, see oli see aeg, kui moes oli koos kaasaegse mööbliga pakkuda edevaid barokk-kangaid.

2. Kogumisfaas
Mille käigus pannakse kõigi õmblustööde jooksul kõrvale sobivaid riidejääke ja kantud rõivaid. Minul on selleks korjekohaks üks Hiina päritolu puidust juurviljaämber. Faas kestab paarist nädalast kuni viie aastani.

3. Lõikamifaas
Kogutud riidekaltsud ei taha enam oma hoiupaika ära mahtuda, lihtsam on need triikida ja juba lappideks lõigata. Võib kesta kaua.

4. Hoovõtufaas
Igal pühapäeval tundub, et SELLE töö jaoks pole piisavalt aega.
Võib kesta kaua.

5. Laotusfaas
Mille käigus olemasolevad tükid mosaiigina põrandale laotatakse. Vähemalt pooled jäävad üle. Iseenesest peaks see töö minema kiiresti, aga mõnikord jäävad need siiski ööseks põrandale, mistõttu hommikul võib töö otsast alata, sest pimedas on nendest ühe korra mees üle kõndinud või siis kass 10 korda.

6. Pakkimisfaas
Lapid laotakse ridadena kokku ja tähistatakse read numbritega. Kestab vähe aega, umbes pool tundi.

7. Õmblemisfaas
Lapikesed õmmeldakse ribadeks ja ribad tekiks.
Võib kesta viiest tunnist kuni viie aastani.

8. Servade vormistamise faas
Tavaliselt selgub, et kangas, mis oli planeeritud servadeks, on kas kadunud või millekski muuks ära tarvitatud. Võib vajada kangaostu.

9. Vatiini lisamise faas
Võib selguda, et vatiini on umbes 3 cm vähem kui vaja, või puudub voodrikangas. Võib esineda edasilükkamisi.

10. Teppimisfaas
Pärast äsjast imestust, kui kiiresti läks teki kokkuõmblemine, tundub see kestvat terve igaviku. Seda igavikulisust jääb meenutama traageldamisest torgitud sõrmeots ja igivana tõde, et see lapitekk on hirmus suur, et mahtuda õmblusmasina vahele.

11. Imetlusfaas
Imetluse ja rahulolu käigus tekib mõningaseks ajaks tõdemus, et rohkem neid lapitekke küll teha ei viitsi. See siiski ununeb...


30.10.17

Pühapäevaõmblus nr 44 – petroolisinine

On see nüüd kleit või pihaga seelik, see selgub ilmselt igal kasutuskorral eraldi. See petroolikarva ilusa tooniga kangas leidis minu põhjatusse kangakappi tee LipiLapi poest. Oli teine seal paar aastat tagasi õnnetult kaalukanga kastis. Kusjuures pehme, väga inimsõbralik kangajupp oli justkui kellegi poolt juba ära õmmeldud. Mingil seletamatul põhjusel olid kangale musta niidiga peale õmmeldud suured ruudud. Need jäid nüüd isegi kleidile mõnes kohas alles. Ühe harutasin rumala peaga ära, aga kangas oli ilmselt miski vanutuspesu läbinud, nii et äraharutatud õmbluse alt oli see teist värvi. No ehk kulub ühtlaseks.

Rõivatükk on õmmeldud niiöelda saatjaks mitmetele olemasolevatele asjadele. Suvel võib see olla suvekleit, sest on piisavalt hele. Ja talvel võib see olla polosärgi peal kantav pihikseelik, sest on piisavalt tume.

Klapib hästi kokku äsjaõmmeldud kittelpluusiga ja varem tehtud täissiidist torusalliga. Peale võib panna ühest vanast kampsunist ümberõmmeldud lilla kampsuni või siis kapis leiduva Gudrun Sjödeni täpi-triibulise kampsiku või pika triibulise linase jaki. Mida iganes.
Isegi nööbikee on seda värvi ja kingad ka natuke!

Kuidas ma sain üldse ilma selle kleidita seni midagi selga panna?



Kleit käib tagant lõpuni lukuga lahti,  alla äärde lisasin kummikanali ja paelad. Ülemised servad on kanditud sobiliku sitsiga. Vahel on hea ka, kui kangakapp üleääre ajab, alati on seal mingi vajaminev jupike. Lõike kombineerisin ise.




Kapist vähenes umbes 2 kuupdetsimeetrit kangast. Rõõmustamiseks on vara. Rumala peaga tellisin Poolast soonikotsi. Ja kuidas sa ikka nii odavaid asju üksi tellid, võtsin paar kangast ka. Oehhhhh.