16.10.17

Pühapäevaõmblus nr 42 – kiired ajad, väiksed tööd

Juba kolmandat pühapäeva järjest lükkan õmbluslaual kaugemale lapitekitükkide hunnikut, lihtsalt pole aega. Isegi pühapäeval. Mõned inimesed kohe oskavad asja nii sättida, et reedene tööpäev jätkuks ka laupäeval ja isegi pühapäeval. Aga pole hullu, ükskord ikka saab see lapitekk ka valmis.

Ja kui aega pole, siis tuleb teha midagi vajalikku kiiresti, näiteks korrata ühte tuunikat, mille lõige juba kapis olemas on. Kui toimuks võistlus "Selle aasta parim lõige", siis mina esitaksin kohe nominendiks Ottobre 2017/2 taskutega tuunika. Tundub, et see on hobiõmblejate absoluutne lemmik, ja õigusega. Lihtne lõige sobib ka algajale, ei mingeid kante ega keerukaid kohti, samas on just niipalju nutikas kõige oma taskutega, et jätab mulje märksa suuremast õmblustööst. Istub ka hästi – pane selga pükstega või ilma.  Seda lõiget julgen küll kõigile soovitada.

Pühapäevaõmblus nr 42 – järjekordne tuunika, lõige Ottobre 2017/2, kangas Poola veebipooest Dresowka.


Tänase päeva lõpetas minu jaoks kummaline avastus - ma olen oma triikraua ära triikinud. Kõigile algajatele tahakski öelda, et hea rätsepa tunneb ära sellest, et ta juba sündis pressraud peos. Nii et kõige olulisem on õmblemise käigus koguaeg triikida, triikida ja veelkord triikida.
Ja ma vist olen seda niipalju teinud, et Philipsi triikraua väliskesta materjal on auru mõjul lihtsalt tükkideks pudenenud. Tundus uskumatu, aga peab vist uue soetama :)



08.10.17

Pühapäevaõmblus nr 41 - käterätilugu

Täna siis väiksed köögividinad, mis aitasid veidi ka kangakappi tühjendada.

Esmalt hädavajalikud ürdikotid, sest enne esimest külma õnnestus aiast piisaval hulgal liblesid varuda, aga kuna mõned maltsakesed on seal uued, siis pole neile veel kotte tehtud. Ja ausalt öeldes, ilma tähistuseta ma neil vahet äkki ei teekski - kuivanult on need prügid kõik üsna ühesugused :).



Ja siis kujundasin froteerätikuid ümber:).
Ma mäletan, et nõukaajal osteti meile koju terve virn froteerätikuid. Kõik need olid sissekootud mustriga ja muutusid pestes üsna karedaks. Ma ei tea, kas see vastab tõele, et neid varem üldse müügil polnud, aga ma ei mäleta, et neid oleks meie kodus olnud. Kui olin väga väike, siis olid justkui kõik rätikud linased. Kuigi iseenesest on froteekangas pärit 17. sajandi Türgist ja tootmist alustati ka 19. sajandil. Need enamasti sinised lillelised Kreenholmi rätikud sain ka kaasavaraks kodust kaasa ja pean tunnistama, et on ikka paganama tugevad, sest pole siiani ära lagunenud. Minema visata ei raatsi (terved ju), mõne olen võtnud põrandalapiks, sest nii retro ma veel ei ole, et neid igapäevaselt vannitoas näha tahaksin. Aga võib-olla varsti võtan need vigride võimisiganes asjadega rätid välja.

Kas mäletate veel selliseid?
90ndatel aga õnnestus mul vastavatud Abakhanist saada paras jupp ilusat, pehmet, ja ilma mustrita! froteekangast. Aga et see polnud rätik, siis palistasin ilusti servad ära ja otstesse panin kirjust riidest ribad, sest ühel "välismaa" rätikul olid sellised :).

Jätkuvalt kasutuses olev eelmisel sajandil õmmeldud rätik.
 Aga teate, miks ma seda nüüd jälle teha otsustasin? Sest ma ei tea, mis jama see on, aga minu majapidamisse on juhtunud sellised rätid, millel otsapalistus, ja eriti see sile sissekootud kaunistusriba justkui iga pesuga inetult väiksemaks tõmbub. Tõsi, ühel rätikul seda muret ei ole, aga selle nurga peale on kirjutatud JOOP, mis tähendab, et rätiku asemel võiks osta ka pidukleidi:). Odavam on igal juhul rätikutel otsad ära lõigata ja kena sitsiservaga asendada.


Lõpuks palistasin veel ära laudlinariide, mis on täielik kordusetendus. Sest selline laudlina mul juba oli ja aastaid oli, kuni minu meelest täiesti linane laudlina ühel päeval triikraua all ära sulas.  Uskumatu, et pea kümme aastat hiljem leidsin poe restikastist  uue samasuguse riidetüki :) Selle  laudlina triibumuster oli lihtsalt nii hea, et olen aegade jooksul pildistanud sellel terve rea toidupilte.

Kümnetele toidupiltidele sattunud triibulise laudlina uus tulemine :)

02.10.17

Pühapäevaõmblus nr 40 – sitsikittel

Vanasti oli igal korralikul naisinimesel kapis vähemalt kaks kitlit. Sellist lillelist ja nööpidega, millel tavaliselt kaks alumist nööbiümbrust olid paigatud, sest nõukogude naine oli võtnud mõne pikema, kitliga mittesobiva sammu.

Oli ka ühevärvilisi kitleid, aga need ei olnud kodukitlid, need käisid kaasas mõne ametiga, ikka tumesinised koristajatele jne... Kodused kitlid olid igaljuhul ilusad lillelised.  Mäletan täpselt, et enne esimese lapse sündi lugesin raamatust "Noorele emale", et lapse ema liigub lapse toas ainult heledas kitlis :). No ma olin tõesti ikka noor ema, aga kuna meil ainult üks tuba oligi, siis põhimõtteliselt liikusingi ainult heledas kitlis :). Ja ma päriselt ka tegin endale need kaks heledat kitlit, ahaaaa. No ma püüdsin ikka kenamad teha, üks oli isegi pitsikeste ja puhvkäistega, aga ikka korraliku nööbireaga...

Ja mida nüüd. Eelmisel nädalal ostsin Tallinnast uue õmblusajakirja - Billiblus. Uue ajakirja lõikeid on ju vaja proovida, et sellekohta oskaks midagi arvata. Mingil hetkel läksin Burda lõigetelt üle Ottobrele, miks siis mitte katsetada ka Billiblusi. Lõiked on lihtsad, aga tegelikult on neid seal üsna vähe, sest ühe põhilõike järgi on tehtud õigemitu asja.
Ja ohoo – üks lõige meenutas ikka väga sellist sitsikitlit, eest nööpidega sirge hõlst, lihtsad varrukad, ei midagi erilist. Ma tõesti ei mäleta, millal ma viimase kitli õmblesin või millal üldse sellise nööpidega rõiva õmblesin...
Taaskord sain nautida oma õmblusmasinat, millel on mälu kindlasti rohkem kui sellel, kes masina ees istub, see tähendab, et nööpaugu suuruse jätab ta mällu ja teeb kõik ühesugused kenad nööpaugud, isegi sõlme teeb lõppu ja tõmbab niidid kenasti allapoole. Kohe meenusid need noorena õmmeldud kümned kitlid, millele kõigile sai käsitsi nööpaugud tikitud.

Lõige oli hea, aga vastupidiselt Ottobrele numbri järgi valides pigem väiksem kui suurem, nii et nüüd kas teen veel ühe või võtan alla :). Mulle väga meeldis selline väiksem õlajoon ja väga hästi istuv varrukas :)
Pühapäevaõmblus nr 40 – õhemast sitsikangast pikk kittelpluus, lõige Billiblus, kangas ostetud eiteamillal eiteakust.


24.09.17

Pühapäevaõmblus nr 39 - pärandtehnoloog ei maga

Edasi ei tasu lugeda neil, kes kõiki ilmaasju ülearu tõsiselt võtta tahavad :).

Tänane postitus on tõesti tulenev minu erialast ehk siis üks väike pärandtehnoloogiline õmblustöö. Kõik sai alguse sellest, et minu armas kursakaaslane arvas, et temale võiks ka õigenatukene traktoritega kangast jaguda, no näiteks väike tükikene kasvõi aluspükste peale. Ja püksid võiksid olla sellised pärandtehnoloogiliselt lahke olemisega. Ärge saage valesti aru, me mõtlesime, et sellised lotakad ja heast venimatust kangast, no nagu vanasti. Et ei avaldaks kehale survet :). Suvel võiks ju selline aluspesu täiesti  mugav olla, aga suvi sai ootamatult otsa, ilma et püksid valminud oleksid. Eilsel pühapäevasel päeval rongiga Tallinnast kodu poole sõites tundus, et siiski ju on suvi, no vähemalt see vanade naiste oma ja need püksid tuleks sel pühapäeval ära õmmelda.


Eeltööna otsisin tunnikese lõiget.

Kena püksilõige leidus ajakirjas "Kõigile" aastast 1940, aga lõike suuruse sobivust polnud nii kerge hinnata. Kui püksilõikele on kirjutatud, et see on mõeldud rinnaümbermõõdule 102, siis ega päris täpselt ette ei kujuta, milline see naisterahva tagumik aastal 1940 just oli, kui rind oli 102. Mõõtsin lõike üle ja tundus sobivat.


Lõikerägastik ületab tänapäevased lõikelehed pika puuga :)
Häid näpunäiteid saab alati 1924. aastal ilmunud esimesest Eesti käsitööõpikust (mis mõeldud küll õpetajatele). Seal on kenasti kirjas, et iga naisterahvas peaks ju oma "ümbrust" hästi tundma ja seetõttu pole püksilõike tegemine keeruline. Ahaaa, väga peenelt öeldud... Aga ega ma pole muidugi nüüd kindel, et ma oma kalli kursaõe "ümbrust" ka hinnata oskasin ja kas püksid ikka parajad ka said.

Elna Häkkinen "Naiskäsitööd" aastast 1924.

Süvendatud kõnelus sobitub samahästi tänasesse haridusmaastikku! Väga väljundipõhine õpe :)

Traktoritega riiet jagus tõesti vähe, lisaks võtsin kena lillelise batisti ja ühelt vanalt pluusilt harutatud puuvillased pitsiribad.

Kingitus sai valmis.


Ma tean, te mõtlete, et mida ta nende lahke olemisega pükstega nüüd peale hakkab. Vaat seda ei tea, võimalik et heljub eriti kuuma ilmaga hernepõldude vahel või siis kannab vannitoas hommikust rullisoengut sättides, kasutab ööpesuna või paneb selgvallaballikleidi alla.
Igatahes tervitused Mulgimaale :).

Aga te võite ju siia lisada häid mõtteid, mida üks pärandtehnoloog peaks selliste pükstega peale hakkama.

19.09.17

Pühapäevaõmblus nr 38 – pükste kiirabi

Ütlen kohe ära –püksid on õmmeldud pühapäeval :). Ja kiirabi korras, sest kui sa oled kahene ja just läinud lasteaeda ja oled liiga peenike, et poepüksid püsti püsiksid ja pealegi ju tahaks neid ise ülesalla tõmmata, siis on täiesti kiirabi korras vaja uusi pükse.
Ja kuna mul siin väikest modelli kohal pole, siis tegelikult ei teagi, kas need tulid piisavalt parajad. Seetõttu ei hakkanud kohe rohkemat kui kahte püksipaari paljundama :). Ära said kasutatud igasugused jäägikastis olevad tükid. On valikut, kas traktorid või ankrud, et kas maa-või meremees. Küllap esimene:).

Pühapäevaõmblus nr 38 – kaks paari lasteaiapükse, loodetavasti sobiliku laisusega lõige tehtud ise, kangajäägid Knol ja Lipilapi äri.


11.09.17

Pühapäevaõmblus nr 37 – kartulikoorekarva jupka

Et kõik ausalt ära rääkida, peaksin ma alustama sellest, et tegin pühapäevaõmbluseks seekord juba nädala sees ettevalmistusi. See pidi olema kena lapitekk, mis pühapäeva teisel poolel, kui Tallinnas koolitus läbi, õmblusmasina alla oleks jooksnud. Aga kui minu pühapäevaprojektides on üldse olemas mingil kujul force majeure ehk maakeeles vääramatud jõud, siis just need tundusid eile olevat.

Lühikokkuvõte pühapäevast:
Hommikune Tallinna rong hilines 20 minutit ja Raplas tuli istuda sootuks teise rongi :(
Mälupulgale salvestatud koolitusmaterjalid ei salvestunud :(
Minu lemmikpood, mis pidanuks olema avatud, oli seletamatul põhjusel suletud :(
Tallinnas ei liikunud ükski ühistransport, sest tänavatel olid jooksjad. Jooks pealelõunasele rongile jäi aeglaseks, finiš andis vilet ja kolistas ebaõiglaselt eest ära :( 
Koju jõudes selgus, et toimunud on kanalisatsiooniummistus, mille tõttu kõik see, mis tualetipotist kunagi kuhugi ei peaks sattuma, väljus duššikabiinist otse toa põrandale :(
Koristustööd jätkusid veel südaöösel...
Oleks olnud isegi nagu kummaline selle kõige vahepeal äkki õmblema hakata.

Seetõttu on järgnev kartulikoorekarva seelikujupats valminud täiesti esmaspäeva hommikul :) Ära kasutatud kunagi tuunikast järgi jäänud paksemat sorti väheveniv trikotaaž. Ja uskumatu küll, prügikastist tagasi võetud eelmisel nädalal ära visatud kitsad pruunitriibulise ribad, mis nüüd just vajalikuks osutusid.

Seelikul on värvli ülemise serva sees kumm, et vältida välja venimist. Taskute servad ja ülemise ääre tunneli õmblesin kattemasinaga, mis oma suures pirtsakuses tahab korrlikult õmmelda ainult venimatut kangast, kuigi on ju teadupoolest mõeldud nagu venivate kangaste õmblemiseks :)

Pühapäevaõmblus nr 37 (valminud esmaspäeval) - lõige ise tehtud, kangas kauplusest Trend, pildil olev kapsun Gudrun Sjöden.





06.09.17

Pühapäevaõmblus nr 36 - pruuni emotsiooniostu tinistamine

Kindlasti leidub inimesi, kes hetkeemotsioonide tõttu ostavad mõne huulepulga, kontsakingad või pähklitega šokolaadi. Aga iseenesest leidub ka selliseid, kes Abakhani soodusmüügikastist ostavad jupi pruunitriibulist linasegust kangast. Täiesti ettekavatsematult. Selline ost juhtus minuga paari aasta eest. Ja kui müüja küsis, et palju ma sellest umbes 3-4 meetrisest tükist lõikan, siis ütlesin, et ah võtan selle kõik. Sest mul polnud halli aimugi, mida ma sellest üldse teen, aga see riie lihtsalt kõnetas mind.

Sel pühapäeval, mil taaskord aega õmblemiseks justkui polnudki (no veelvähem oli aega pildistamiseks ja postituseks), otsustasin selle kanga lõplikult hävitada, ühesõnaga täielikult ära tinistada. Et riie ikka hea oli, seda kinnitab fakt, et sellest oli tehtud juba  üks kossakas seelik ja veel ühed veidi kukekad püksid ja ühe kootud tuunika kandid.

Seekord lähenesin kangale täiesti sihipäraselt - saagu see nüüd otsa. Esimese tööna sai padjaks õmmeldud selsamusel laupäeval mehele kingitud padjapealne. Ema kudus selle Drops Lima alpakasisaldusega lõngast, aga õmblemiseks tal piisavalt silmanägemist pole. See väike punane liblikas käib ühtepidi kokku meie elutoa teiste patjadega (tükike Indoneesia batikat). Aga tükikese tegelik põhjus on lauspraktiline, see varjab väikest augukest, mis tekkis kingituse liigsest lähedusest piduküünaldele. Tagaküljel on padjal nööbid ja see üks punane on seal toreduse pärast, mitte seetõttu, et beežid oleks ootamatult otsa saanud.

Kangast jäi veel natuke järgi...  Pidevalt muutuvate gabariitide tõttu õmblesin kitsamaks ühe lemmiktuunika. Aga selle käeaugud tuli seetõttu suuremaks lõigata ja kunagi kanditud servad eemaldada. Uued kandid ikka sellest pruunitriibulisest. See on üks paljukantud ja loodetavasti jätkuvalt kantav rõivatükk Svaasimaa Kuningriigist kaasatoodud batikatükikesega.

Lõpuks sai veel 8 lapitekilappi lõigatud :). Otsas ta ongi!



Ja et nüüd kõik see kangas otsas on, siis väike meenutus, mis sellest veel sündinud on. Niipalju siis emotsiooniostudest.

kossakas seelik

kandiribasid :)
Kukepükstest pilti pole ja need on ka juba kellelegi ära antud :)
Esimese hooga vaatasin, et vist ka need ja need järgmised püksid, aga tundub, et see on üks teine, täpselt samasugune triibuline riie olnud. Ühesõnaga pean ennast kaugemale hoidma pruunipeenetriibulistest :)