03.06.18

Pühapäevaõmblus nr 14 – pehmetel patjadel heljuda

Uskumatu lugu, et pühapäevaõmblus ilmub siia tõesti pühapäeval :D.
Kuidas kulgeb minu tavapärane hommik? Kell 5.30 hops voodist välja, tunnike kohmitsemist ja 6.45 umbes 3 km kiiret jalutuskõndi naabrinaisega (ühtlasi on räägitud kohalikud uudised). Pärast seda võtan rohtu. Eiei, mitte ravimeid, võtan pool tunnikest võimlemise asemel peenralt rohtu, näiteks maltsa, vesiheina ja muid hästi kasvavaid taimi. Siis kerge kerepesu ja suur tassitäis koorega musta teed. Ja kell ongi kaheksa. Edasi on kaks võimalust – kas kohe tööle või õmblema. Pühapäeval siis õmblema...

Tänane töö on juba mitu päeva ette planeeritud, õmblen pisikestest lapikestest padja sünnipäevaks oma armsale endisele kolleegile. Padjapealne on vateeritud ja läbi tepitud, tagumisel küljel lukk ja paras lukuga tasku, kuhu sisse saan panna kaardi ja väikese üllatuse. No pärast võib seal hoida näiteks tagavaraks mõnda kommi või muud tähtsat asja :D.


02.06.18

Pühapäevaõmblus nr 13 – suvine lauapuhastus

Õmblustöö sai tõesti tehtud pühapäeval, aga vaat see postitamine – see jäi toppama Saaremaal käigu, tudengite lõpetamise ja kõige muu taha.

Selleks pühapäevaks polnud mul ühtegi kindlat mõtet, otsustasin teha lihtsalt seda, mis laua pealt vastu vaatab ja õmbluskorvist välja turritab. Ehk siis sellised argised asjad, mida korjan õmbluslaual korvi. Sinna korvi panemise hetkel luban iga kord, et see on väike töö, selle teen kohe ära. Kukepea. Aga millegipärast saab see korv liigagi sageli ülearu täis. Nüüd siis veidikeseks ajaks korv jälle tühi.

Pikemat reportaaži ei tule ja midagi põnevat siin ei ole:
1. Ühed dressipüksid tehtud lühemaks.
2. Kahed alt kulunud suvepüksid palistatud lühikesteks püksteks.
3. Pesuõmblused parandatud.
4. Laudlinast järele jäänud täpilisest riidest tehtud pikk lina diivanilauale.
5. Lapselapsele seoses sooja ilmaga ühed poolikud retuusid ja ilma varrukateta pluusike.

Ei tea kas neid viimaseid peaks rohkem tegema. Kõigile? :)


Tegelikult olen ma õmblustoa asemel hoopis rohkem aias, sest kogu aeg on tunne, et äkki see suur suvi lõppeb otsa.
Lihtsaid suviseid õmblustöid jäi möödunud nädalasse veelgi, sest tegin ajakirjale "Maale" väikese kaastöö. Ehk õpetus sellest, kuidas aialaudlinale ilusad laiad kandid õmmelda.





25.05.18

Pühapäevaõmblus nr 12 – mündikarva mummuline

Õnneks saab pühapäevaõmbluse kirja ikka enne järgmist pühapäeva :).
Seekordne õmblustöö on mündiroheliste mummudega kleit toredale naabritüdrukule, kellel oli tantsimiseks vaja kleiti, mis alt lai oleks.

Kanga ostsin aasta eest Abakhani allahinnatud kaalukastist lihtsalt igaks juhuks, kui hakkasin lapselapsele esinemiskleiti tegema. Aga kuna ta tookord valis kollase, jäi mummuline kappi oma aega ootama. Kangas on mõnusalt raske ja veidi ka veniv, koostiselt ilmselt küll 100% polüester, mis on minu õmbluslaual ilmselge haruldus. Aga ma väga loodan, et sellise lahtise ja lendleva kleidi puhul see ehk niiväga ei sega.

Lõike tegin kandja mõõtude järgi ise. Alumine ots on täisratas ja ülemine taljes, seljal on pikk lukk. Kaelus on küll kanditud, aga käeaugukaared lihtsalt tagasi keeratud. Materjal andis just parasjagu niipalju venima, et selline lihtne töötlus jäi väga ilus.

Olgu muu mis on, aga värvilahendus ja mummud on sel kangal vahvad!


Tegelikult oli see pühapäev hoopis kurb päev. Sest mul ei ole nüüd õmblustoas enam abilist, kes töötava masina tagant käpaga niiti ette annaks ja istuks igal võimalikul juhtumil keset krabisevat lõikepaberit, hõivaks kohe overloki taga vabaks jääva tooli ja koputaks õmblustoa rõduuksele, kui õues tundub liiga vilu olevat. Peab kuidagi ise hakkama saama.


17.05.18

Pühapäevaõmblus nr 11 – viimistlustööd

Sel emadepäevapühapäeval jäi õmblemine väheseks. Toimus vaid üks väikene sammukene projektist "Valjala vanaeide tulemine".

Kuldaväärt kuduja Margot kudus mulle Valjala pruuditeki koopia. Ja minu teha jäi nö järelviimistlus ehk siis asi korralikult käsitsi kokku õmmelda, otsad palistada ja pesta-triikida. Tulemus on väga-väga sarnane originaaliga, mis on kootud 19. sajandi lõpupoole Valjala kihelkonna Pahnakülas.

Originaalteki tegi Pahnaküla naine Ann Grepp. Selgus, et ta on mul päris lähedalt sugulane, nimelt minu vanavanaema Miina vanaisa vanaisa, kelle nimi oli Uhke Mihkel (sünd 1742) ja selle Pahnaküla Anni vanaema vanaema Viiu olid õde ja vend :).

Et originaal on just ERMi rahavrõivanäitusel kenasti vaadata, siis näitan siin sellegi ära:
ERM A 563:1552

Originaali saab näha ka siit muisi lehelt.


Ja Margoti (OÜ Kangaspuu) kootud ja minu kokkuõmmeldud tekk näeb välja nii. Koosneb samuti kahest laiust, mis on punaseid ruute pidi kokku õmmeldud. Erineb oroginaalist üksnes selle tõttu, et auke pole sees. Veel.


Tekk on kootud 6/1 Norra päritolu ühekordsest lõngast, mida Saara lahkesti maale toob. Värvid tumepruun ja madarakarva punane.


11.05.18

Pühapäevaõmblus nr 10 – punane kleit

Pühapäevaõmblus sai tehtud seekord veidi varem, juba neljapäeval. Sest reedest esmaspäevani nautisin suveilma hoopis Pariisis. Õmblustöö aga jäi Pariisis pildistamata ja tagasi jõudes ootas mind kodune sõnnikuvedu, nii saabki pühapäevaõmblus kirja seekord reedel.

Ma pole Pariisis varem käinud ja muidugi tegin kiiresti ühe lendleva punase kleidi. Mulle millegipärast tundus, et Pariisi peaks ikka minema kingade ja kleidiga :). Tegelikult osutus seal tavapäraseks riietus püksid ja tossud. Nojah, kuna olin suutnud enne reisi oma põlve ära nikastada, siis ei hakanudki kinniseotud põlve koos kleidiga eksponeerima ning kohvris olnud punane kleit tuli Pariisist ilma selga saamata tagasi. (Toredast Pariisireisist veidi reisiblogis).

Aga kleit sai mõnus ning õnneks ka piisavalt lai, sest juba märkasin selle kanga vastikut omadust kergesti nö õmblustest käriseda. Külgedel järsult laieneval hõlstil on parajalt suured taskud. See kaelusekandi vahel olev detailike on täiesti praktilise väärtusega ning varjab midagi eriti totrat – vaatamata aastakümneid kestnud õmblemiskogemusele õnnestus mul täiesti algaja kombel sinna väike augukene overlokitada. Juhtub :D.

Ilus sokiehe on mulle kingitud, ehtekunstnik Ülle Mesikäpp. 

03.05.18

Pühapäev nr 9 – jälle väiksed asjad

Täna pikka juttu ei tee.
Mis imelik asi see on, et kui lõpeb ära suur ja pikk töö, siis ootad justkui, et nüüd hakkab aega olema. Aga võta näpust – suure lõppenud tööaugu täidavad kibekiirelt igasugu pisikesed toimetused, mida on kokku kuidagi eriliselt palju. Nii on seda õmblemise aega ikka üsna napilt...

Üks neist pisitöödest sai valmis juba enne pühapäeva, sest kõige väiksem sai kolmeseks koos kutsu-kiisu dressikaga. Ja veel üks baleriinikleidike koos retuusidega sai valmis just pühapäeval. Aga vaat seda ülesriputamise aega, seda on veel eriti vähe.
Kangad saksa veebipoest stoffe.de ja lisaks loomulikult minu põhjatust kapist. Jätkub, jätkub seda värki seal.



24.04.18

Pühapäev nr 8 – kandid ja palistused

Sel pühapäeval juhtus sedamoodi, et saabusin kahepäevaselt koolituselt tagasi alles kell seitse õhtul  ja siis juhtusid ka lapsed külas olema. Nii ei teinud ma pühapäeval mitte üks piste õmblusmasinal. Ja esmaspäeval tehtud pühapäevatöö on ka seetõttu pisipisike – täpilise laudlina palistus ja mõned kampsunikandid. Laudlinu ma pean igal juhul ise palistama, sest nii pikki nagu minu 15-suulise laua jaoks vaja on (3,5 m) valmis laudlinana niikuinii osta ei saaks. Ilus täpiline paksem puuvillane on pärit veebipoest stoffe.de.

Teise tööna kantisin ära oma äsjavalminud Ruhnu patentkampsuni kaeluse ja varrukasuud. Just nii, nagu need välja näevad ühel Saaremaa Muuseumis oleval päevinäinud Ruhnu kampsunil. Kaeluses punane ja varrukasuus roosakirju. Varrukasuu kandiriie pärineb umbes 1960. aastast.

Sellised värvilise rätikuga kantavad patentkampsunid ehk stripuvamsad olid Ruhnus argirõivasteks nii meestel, naistel kui lastel.

Selline hirmpisike töö siis selle pühapäeva nimekirja.