26.07.19

Kui kiutkuue asemel valitakse küitkuub :)

Kui ma ülemöödunud suvel Hiiumaal Mamma lugusid kuulasin, siis tabasin end mõttelt, et polegi see saare ja hiiu murre üksteisest nii erinev.

Ja kui tahate oma keelt sõlme lasta, siis korrake nüüd mitmeid kordi vaheldumisi kiutkuub-küitkuub-kiutkuub-küitkuub-kiutkuub-küitkuub-kiutkuub-küitkuub.

Need mõlemad tähendavad triibuseelikut, üks ühelpool, teine teiselpool vett.

Kunagi ütles üks sõber mulle, et ma peaksin 5 aastat varem pensionile saama, et pean saarlasena hiidlasega koos elama (muide sama ta ütles ka minu mehele :)). Mis aga juhtub saare naisega, kes omale kiutkuue asemel küitkuue kappi paneb, see pole veel teada...

Nüüd tuleb üks väga pikk rahvariidejutt:

Pean alustama sellest, et kui ma 37 aastat tagasi mehele läksin (isver, kas ma olen nii vana :)), siis mõtlesin päris mitu korda, et teeks endale õige Pühalepa rahvariided. Need hiidlasest mehe esiemade rõivad tundusid isegi saarlase jaoks vägagi kenad olevat. Aga ei osanud ma toona selle rõivategemisega vist kuskilt otsast alustada ja sinnapaika see mõte jäi. Tolleaegne sundsuunamine viis meid tööle Suure-Jaani ja seetõttu tegin omale hoole ja armastusega hoopis Suure-Jaani rõivad.

Ja kui nüüd, aastaid hiljem põrkasin kokku ühe õige vana müüdava Pühalepa küitkuuega (loe seelikuga), siis küsisin oma mehe käest, et äkki soetaks perekonda ühe vana küidu? Kuulsin kohe lugu sellest, kuidas ta juba esimeses klassis pidi neid vikerkaarevärvilisi küidutriipe joonistama ja siiamaani pole aru saanud, miks seda tegema pidi. Aga näed, meeles on :).


Siis mõtlesin, et olgu peale, üks Pühalepa küitkuub võib ju perekonnas olla, eriti kui sinu tütred on poolestverd hiidlased ja nende Õunakust pärit vanaema oli elanud Kassaris ja kui geni ütleb, et vanaema, kes neiupõlves Tamme nime kandis, oli sugulane ka kuulsa Ilusa Villemiga :).
Ilus Villem ehk Villem Tamm oli see peente näojoontega Kassari mõisa kutsar, kelle järgi Johann Köler maalis esmalt töö "Hiiu saare talupoeg kirvega" ja pärast oli Ilus Villem prototüübiks Tallinna Kaarli kiriku altarimaalil olevale Jeesusele.

Johann Köler. Hiiu saare talupoeg kirvega.
Täpselt 140 aastat tagasi (23. juulil 1879) pühitseti Kaarli kirikus altari kohal olev fresko Jeesusest, kelle Köler maalis Kassari Ilusa Villemi järgi. Vahepeal oli Villemist mõisa kubjas saanud ja ta olevat olnud üsna sandi iseloomuga mees. Sellest, et Köler altari tema järgi maalis, olevat ta kuulnud alles vana mehena ning siis sõitnud Tallinnasse maali vaatama ning lausunud täiesti hiidlaslikud sõnad: „Jah, eks me kõik oleme loodud Jumala näo järele." No mo vanamees on ka üsna peente näojoontega, teda pole veel keegi maalinud :)

Jeesus Kristus Kaarli kiriku altarimaalil. Johann Köler kasutas prototüübina Hiiumaa meest Villem Tamme.
Täpselt sellel perioodil ehk 19. sajandi keskel, kui Köler esimest korda Ilusat Villemit maalis, hakkasid Pühalepa naised mustkuue (üleni musta pihaga seeliku) asemel kandma küütkuube ehk küitkuube ehk triibulist seelikut. Ilmselt olid algul küitkuued värvitoonidelt maalähedaselt tagasihoidlikumad, üks selline (ERM A 509:2048) on ka ERMi kogus umbes 1870ndatest aastatest. 19. sajandi viimaseks veerandiks muutusid Pühalepa küitkuubede värvid aga erguks vikerkaareks. Säilinud vanad küidud ongi enamasti 19. sajandi lõpukümnenditest. 20. sajandil Hiiumaal enam tavapäraselt rahvarõivaid ei kantud.

PÜHALEPA KÜITKUUE LUGU

Nimetamise küsimus
Kuna minu igapäevatöös on palju kokkupuuteid tekstiga, siis kohe kerkis mu peas küsimus, kuidas seda hiidlaste seelikut nimetada. Kui avada kõikvõimalikke tänapäevaseid veebilehti, siis tundub, et hiidlased ütlevad praegu oma seeliku kohta küüt. Aga ERMi legendiraamatuid uurides jäi silma, et 20. sajandi algul, mil neid põhiliselt kogutud on, on kasutatud nimetust küütkuub, küitkuub või küit. Kõik murdesõnastikud, kaasaarvatud Hiiu murde sõnastik, annavad samuti triibuseeliku nimetuseks  küit või küitkuub. Kui aga kõikvõimsa google otsingusse panna sõna Pühalepa küit, siis tuleb vastena põhiliselt minu enda ligi 10 aastat tagasi kirjutatud blogilugu :). Ehk siis hiidlased, harige nüüd ometigi saarlast, mis on õige?  Tõsi, vana Saareste sõnaraamat ütleb, et Hiiu seelik on küüt või küütkuub.

Mille järgi otsustada


Esmalt vaatasin läbi kõik rahvariideraamatud, kus on õpetusi või juttu Pühalepa küitkuuest. Tagantjärgi oskan öelda, et see annab üsna ühekülgse pildi. Sest raamatusse on valitud üks eksemplar ja sageli polegi see tüüpiline.  Edasi vaatasin üle kõik, mis sisaldus muis.ee lehel. Kahjuks on Hiiumaa muuseumi kogus olevatest küitkuubedest vähe infot ja pilte ka üksnes mõni, nii et nendega tutvumiseks tuleks Hiiumaale sõita. ERMi kogus on 11 Pühalepast pärit küitu või katket, olgu need siin siis koos linkidega muisi ära toodud:
1. ERM 5733
2. ERM A 247:2
3. ERM A 291:216
4. ERM A 509:2039
5. ERM A 509:2040
6. ERM A 509:2044
7. ERM A 509:2048
8. ERM A 558:4
9. ERM A 564:162
10. ERM A 639:50
11. ERM A 660:17

Pärast kõikide ERMi küütkuubede muisis üle vaatamisega tutvusin ka kahe eksemplariga ERMis kohapeal. Ja julgen kirja panna järgmise kokkuvõtte, mis erineb mõnes osas üsna paljuski rahvariideraamatute soovitustest:

Pühalepa küütkuub, küitkuub või küit on:

1. Kootud koeripsina vikerkaarevärviliste triipudena, triipude vahel on ilmses ülekaalus küllastunud ilus punane. Värvitoonid on erinevatel küitudel küll peaaegu samad, aga nende paigutus mõningal määral varieerub (kahte täpselt ühesugust küitu ei ole).

2. Küit on vööjoonel volditud ebaharilikult sügavatesse voltidesse (sügavus 10-15 cm), peale jäävad punased alad, mille keskel enamasti vaheldumisi valge ja must kitsas triip. Voldiharjad kulgevad ümber keha ühte pidi ja nii, et voltimata esiosalt suunduvad voldiharjad seljataha, kinniseauk on põlle all veidi paremal või vasakul. Mitmel küidul on kinnise juures vastandvolt, mis ei ole nii sügav, kui tagumised voldid. Voldid on sisse pressitud-vajutatud.

3. Küit on õmmeldud käsitsi linase niidiga, ühendusõmblus on tehtud kahekordse nn puhta õmblusena.

4. Küidu allääres on mustast kalevist 8–10 cm laiune riba ehk toot (mitte segi ajada mandri seelikutel esineva toodiga, mis on seelikul seespool. Kusjuures seda sisemist tooti pole ühelgi Pühalepa küidul!). Ilmselt on kaleviriba pärit olnud enamasti Kärdla kalevivabrikust, mõnel toodil on näha, et kalevit on jätkatud ribadest ja kasutatud on mingeid teise lõngaga märgistatud kangaservi. Toodi serv on keeratud kitsa ühekordse palistusena tagasi. Mõnel küidul on palistuse servas punane laisalõng.

5. Seeliku allääres on punasest lõngast nöör ehk veere. Vaadeldud kümnel küidul oli see enamasti keerutatud nöör, kahel juhul ka neljatahuline palmitsetud nöör.

7. Musta toodi ja triibukanga ühenduskohale on õmmeldud taht ehk täiesti spetsiifiline punane puuvillane pael (vanadel küitudel ühesugune), mõnel juhul ka kaleviriba. Taht on kinnitatud ainult ülalt, alumine serv on lahti. Selle kohale on omakorda õmmeldud kard ehk kardpael, mis varjab eelmise õmbluse. Ühest legendist saab lugeda, et langenud tüdrukutel polnud õigust küidule karda panna (ahaa, minu küidul polegi karda :D).

8. Vööjoonel on küidul kitsas puuvillane värvel (nagu kant), sageli mingist kirjust sitsikangast. Kinni käib küit haagiga.

9. Värvli külge on käsitsi kinnitatud ööder ehk pihik. Ööder on õmmeldud tugevast linasest riidest ja eest nööbitav. Eest on küit ja ööder jäetud kuni kinniseni omavahel lahti.

10. Öödri alumine osa on kuni käeavadeni kaetud punasepõhjalise sitsikangaga.


Taht on kõigil küitudel ühesuguses koes punane pael (mõnel üksikul on selle asemel kaleviriba). Taht on kinnitatud ainult ülalt, selle peal on kard, mis on kinnitatud mõlemast külejst.

Minu tagasihoidliku küidu-uurimuse kokkuvõte

Minu kapis on nüüd üks üsna tüüpiline 19. sajandi lõpust pärinev Pühalepa küitkuub, mis on väga ilusate värvitriipudega ja kvaliteetsest kalevist toodiga. Küit on õmmeldud käsitsi linase niidiga, sellel on punane taht, aga veere ja kard puuduvad. Pole teada, kas ehk kuulus langenud naisele, et karda pole. Voldid on sügavad. Sitsist värvel on kulunud ja seda on jätkatud, sest üks parempoolne volt on lahti lastud. Värvli külge kinnitatud ööder on ilmselgelt sellel seelikul teine ja õmmeldud hiljem, sest see on tehtud õmblusmasinaga ja lihtsalt sitsist (puudub linane).



Minu küitkuue triibustik
Küit on volditud nii, et välja jääb punane vaheldumisi musta ja valge triibuga.

Teen küidule nüüd veidi vanamoelisema öödri ja lisan ka veere. Võib-olla ka karra :D.

11.05.19

Nädalaõmblus nr 17 – kollast ja roosat

Ühele toimekale kuuesele võiks sünnipäevaks ju sobida veidi kollast ja veidi roosat, natukene lilli ja natukene kasse ja jäneseid.
Ohh, ma naudin oma kattemasinat, ta nii murevabalt sõitis üle üsna paksust tasku servakandist ja ei mingeid pistete vahelejätmisi enam. Lausa meelest hakkab minema, milline pirtsakas see masin varem oli:).

Tagant pikem dresskleit - lõige ise tehtud, kangas paidest Lipilapi poest.
Puhvis suvepüksid - lõige üks varasem Ottobre (muutsin lõiget ka, tegin värvli madalamaks, lisasin taskud), kangatükk ostetud Tokiost.


06.05.19

Nädalaõmblus nr 16 – Jaapan on ikka kaugel

Vara siin kilkasin, et olen jõudnud postitustega reaalaega, kui kohe tabas mind mingi kevadine palavikuga viirustõbi, mis õmblemisele kriipsu peale tõmbas. Ja loomulikult ka kogu muule elutegevusele.

Aga nüüd siis taas Jaapani-reisi järelkajana üks väike õmblustöö. Olen ikka proovinud osta reisilt ka mõne käsitöötrükise. Jaapanis mulle sellist suuremat raamatupoodi ette ei jäänud, aga ühes väiksemas poes suutsin kätega selgeks teha, mis sorti raamatuid ma otsin. Ja lahke müüja näitas täpselt riiulivahe kust-kuhuni vaatama peaksin. Raamatud olid kõik näha üksnes valgete selgadega ja jaapani keelsetest kirjadest poleks ju kuidagi aru saanud, mis raamatuga tegu.

Ostsin toreda kotiraamatu. Ilusad pildid ja jaapanlastele kohaselt hästi täpsed piltidega õpetused, lõikelehed ka kenasti kaasas. Otsustasin kohe ka ühe koti õmmelda, kusjuures täpselt juhendi järgi (sellist asja teen ma tegelikult üsna harva). Aga tahtsin juhendit proovida. Muu oli kõik tore, aga kott tundus pildil suurem. Selle saan vist anda mõnele lapselapsele.

Koti sees on korralikud lõõtsaga taskud.

Koti lõige ja kirju kangas Jaapanist, punane paspuaalpael. Väike kosmeetikakott jääkidest ilma igasuguse lõiketa.


23.04.19

Nädalaõmblus nr 15 – Jaapan on kaugel

Jah, Jaapan ongi väga kaugel, aga selle nädala ja natuke rohkemgi veel seiklesin Jaapanis. Kui kedagi huvitab, mida ma seal nägin ja kus käisin, siis võib piiluda minu reisiblogisse rooza reis.

Õmblustööd ma seal küll ette võtta ei saanud, nii et kahe nädala postitused teen siis nüüd järgi. Esmalt ikkagi Jaapani lainel, ehk siis üks reisi meenutav torusall, mille õmblesin Jaapani siidi tükkidest (müügil oli selline lapitööks mõeldud siiditükkide komplekt).


Kirsiõied, kirsiõied, kirsiõied...


10.04.19

Nädalaõmblus 14 – klooniks õige midagi

Rohkem kui miski muu nõuab minu meelest head lõiget üks mugav püksipaar. Ja ilmselt pole olemas mingit universaalset kõige paremat püksilõiget, sest iga tagument on täiesti ainulaadne. Ma pean tunnistama, et haruharva leian ma poest mõnusalt istuvad püksid, enamasti on need sääremarja kohalt kitsad, kintsust laiad, istmik ulatub rinnuni, nööp ei lähe kõhul kinni jne. Ja tegelikult on sama ka ajakirjalõigetega, teed püksid valmis ja justkui ikka pole päris see...

Aga ükskord juba 10 aastat tagasi ostsin endale valged suvepüksid mingis meeltesegaduses noorteosakonnast (ahaaaa!), pealegi olid need LINKi püksid minu suurusnumbrist mitu numbrit väiksemad, aga sellise ülevalt kummivärvliga variandina mahtusid jalga uskumatult hästi. Mul pole mitte kunagi nii mõnusalt istuvaid pükse olnud!

Aga 10 aastat kandmist muutis need linased püksid täiesti läbipaistvaks. Viimasel aastal sai neid tarvitada ainult väga pika pluusiga. Oli aeg need uuesti algosadeks ehk lõikeks lõigata. Muide lõigetena lauale laotatult ei sarnane need päris tavapärase püksilõikega. Võib-olla sellepärast kõik need ülejäänud hästi ei istugi.


Igal juhul ma kloonisin need püksid! Ja juurde tegin ka ühe mõnusa suvise viskoospluusi.

Alt laiad kukepüksid – istmikuosa lõige vanadelt pükstelt, mõnus kangas veebipoest stoffe.de (35% lina ja 65% viskoos), värvliosa trikotaaž

Suvepluus - lõige võetud teiselt pluusilt (jälle kloon), pisut muudetud, viskooskangas kauplusest Trend.



07.04.19

Nädalaõmblus nr 13 – elevant ja traktor

Tellisin ükskord Stoffe.de lehelt kangaid. Ja siis küsis lapselaps, et vanaema, miks sa neid kangaid ostad, sul on ju kapis nii palju kangaid. Lapse suust pead sina tõde kuulma. Aga geenid on neil vist rikutud, sest juba järgmisel hetkel olid nad ka arvuti taga ja teatasid, et tahavad ka kangast :). Valik oli väga kindlameelne - üks kaksikutest tahtis ilmtingimata seda elevantidega ja teine traktoritega.

Vanaema ju ikka õmbleb. Aga seekord ei õnnestunud lastelaste soove täita. Sest elevantidega kangast (ahaaa, lumi vastu kevadet) ei tohtinud tulla kleit, vaid pidi olema pluus. No aga see pilt oli nii suur, et tegin ikkagi pigem kleidimõõtu asja, ehk võib selle pikaks pluusiks nimetada.
Traktoritega riidest pidi tulema lühikeste varrukatega pluus... Aga selgus, et kangas on selline dressiriide moodi, nii et tegin ikkagi pikkadega käistega.

Ja muidugi peavad riietel olema taskud, see on kindlasti üldse kõige olulisem asi!

Aluslõikeks võtsin Ottobrest T-särgi lõike. Ja üle hulga aja ei tundunud see mulle hea lõige. Üllatuslikult ei klappinud varrukakaar ja varrukaava hästi kokku, nii et pidin kehaosa külgedelt kitsendama.

Kõige suurem rõõm on aga see, et mu kattemasin nõustub jätkuvalt korralikult õmblema. Pikk kummardus õmblusmasinate tohtrile Valdole.


Nädalaõmblus nr 12 – püksid eneseületusega

Kas teil juhtub ka mõnikord nii, et mingi asi ei klapi algusest peale, ühesõnaga kõik läheb pekki. Aga siis tekib mingi eneseületuslik trots ja justkui autopiloodiga muudkui harutate-parandate-muudate, kuigi ilmselgelt oleks lihtsam asi vaikselt prügikasti paotada või lapiteki tükkideks lõigata :).

Nende pükste lugu on järgmine:

Kunagi (ilmselt umbes 9 aastat tagasi) õpetasin ühele grupile püksilõike tegemist. Tegin siis ise ka oma taguotsa järgi püksilõike ja lõikasin mingist ettejäänud veidi sametisest hallist kangast välja ka need testpüksid. Proovimiseks traageldasin masinaga kinni ja veendusin, et on parajad. Millegipärast need sel hetkel sellisel kujul kappi jäidki. Hiljem olen neid paar korda kappi koristades proovinud - osutusid suureks ja panin tagasi.

Nüüd otsustasin jälle kappi koristada. No kui oleksin võtnud moodsamat nõu kuulda, misiganes Jaapanlane see nüüd oligi, kes käskis koristades küsida - kas see asi teeb õnnelikuks, siis oleksid need püksid sekundiga prügikasti lendanud. Mis õnne saab olla 9 aastat seisnud suvaliste püksitükkidega, mille jäägid on ka kadunud.

Aga ei, need püksid tundusid nüüd jälle parajad olevat ja ma otsustasin need valmis õmmelda. Nüüd siis lühike (tegelikult pikk) nimekiri kõigist ebaõnnestumistest:

1. Millegipärast polnud pükstel taskuid, otsustasin teha lihtsad ja pealepandavad.
2. Õmblesin sääreõmblused ettenähtust väiksema varuga, sest mulle tundus, et püksid võiksid olla pisut laiemad. Pärast selgus, et on just selle võrra liiga suured, aga et olin taskud nurkapidi üle küljeõmbluse õmmelnud, siis tuli kitsamaks tegemiseks ka taskud osaliselt lahti võtta.
3. Värvli lõikasin väljast halli, seest sitsist ja kolmes osas, sest tahtsin tagumisele poolele panna sisse laia kummi. Ja siis selgus, et tagant on pükste kõrgus koos kummivärvliga hea, aga ettepoole poleks üldse mingit värvlit vaja. Ohh. Päästva ideena tekkis seninägematu lahendus, mille puhul taha jäi osaliselt värvel, aga kogu serv sai hoopis värvilise kandi.
4. Kandi tõttu oli aga ees keeruline lahendada nööbi küsimus. Tegin siis kandist nööbile aasa, harutasin lahti kinnise katteriide serva ja toppisin aasa otsa sinna vahele.
5. Ei suutnud meenutada, mis pikkuses need püksid küll olema pidid, aga palistuse keeramiseks nagu varu ei olnud. Kantisin siis juba otsad ka sitsiga. Kui üles keerata, siis saab parajad kuked ja muidu on tavalised.

Võib-olla siiski oleks olnud tark esmalt küsida, kas need püksitükid teevad õnnelikuks? Aga kuna ma seda ei teinud, siis õmblesin nad valmis, eks siis nüüd võib küsida, kas need püksid teevad õnnelikuks?


Hallid pehmed püksid - lõige ise tehtud 9 aastat tagasi võetud mõõtude järgi:), kanga päritolu tundmatu puuvillane, sisu värviline puuvillane. Kandmiseks minu lemmiku mummukampsuniga (Gudrun Sjöden).