26.06.16

Siis kui mehed meisterdavad...

Kui te nüüd arvate, et siit tuleb lugu kunstnikerdusega esmaabikappidest, siis eksite. Kui meie majapidamises peaks keegi tegema puidust kapi või riiuli, siis ... jääb see ilmselt tegemata.  Sest meie majapidamises võib kohata ainult selliseid mehi, kes huvituvad takistitest ja juhtmetest, no ka pillikeeltsest, mälumahtudest jms...

Tegelikult oli see kohe algusest peale teada. Sest juba 30 aastat tagasi oli meie kodus televiisoril pidevalt tagakaas ära ja "sisikond" väljas, sest otseloomulikult oli vaja seal pidevalt midagi parandada või sättida. Õigupoolest ei saanud ma üldse aru, kuidas saavad televiisori vaatamisega hakkama näiteks üksikud naisterahvad või pensionärid, kellel sellist kruvikeerajaga meesterahvast käepärast pole.

Aga kui te seda veel ei tea, siis abielu tähendab loomulikult ka naise abistamist igas elujuhtumis. Näiteks võis aastal 1983 naise rõõmustamiseks meisterdada Saksa mikseri, mille iga väiksemgi osake oli ostetud tagavaraosade poest. Ja see tükk, mida seal poes saada ei juhtunud olema, selle sai teha naise seebikarbist :) Teate, see mikser töötab siiamaani. Vaat on väärt riist.


Sellel kevadel juhtus sedaviisi, et naise rõõmustamiseks või siis oma ehituskire maandamiseks, aga vahet ju pole, sündis selline jalgratas, millega võib ilma igasuguse vaevata sussi sahinal täiesti hääletult kirikumäest üles kimada või sõita näiteks ülejärgmise metsa taha miskeid aasalilli korjama. Tervisliku eluviisi mõttes sest küll suuremat abi pole, kui just värske õhk välja arvata, aga sõita on vägagi tore. Ja selg ei lähe higiseks. Pealegi näeb mu ratas ikka väga friik välja. Kuigi ma pean ütlema, et mul oli ülimalt keeruline vastata küsimustele, kas ma tahan valget ketti või musta ketti ja kas ma sooviksin nii-või naasuguseid kodaraid, kas ma tahan jalgrattale püsikiirusehoidjat ja millise kujuga peaks olema pakiraam... Valge korvi ja valge kiivri tellisin ma ise. Nende suhtes suutsin ma msikit otsustada :)

Rattake sõidab ilma kondiauruta nii umbes 30 km, siis peab vahepeal koju või kuhugi külla minema, kus saab juhtme seina panna.

Minu uus hobune :) Muide tal pole veel nime. Äkki oskate midagi soovitada?



12.04.16

Hetk enne starti ehk "Valjala vanaeide" tulemine

Ütlen kohe ära, et see hetk võib ikka päris pikaks venida. Aga kontseptsioon on paigas - ükskord niikuinii valmivad minu Valjala kihelkonna rahvarõivad. Täna tuleb siin lühike (tegelikult vist siiski pikk) ülevaade hetkeseseisust. Tegelikult on kõik eeldused selleks olemas, et need riided nüüd lõpuni valmis teha. Aga millal siin see presenteerimise päev tuleb, seda ei tea.

Kõik sai alguse sellest, et mu armas perekond kinkis mulle kooli lõpetamise puhul kurguhelmed Valjala riiete juurde, lausega et riided tee ise. (see ei toimunud mitte siis, kui ma 30 aastat tagasi kõrgkooli lõpetasin, vaid siis, kui ma 3 aastat tagasi lõpetasin :)).

Ehte autor on Keiu Kulles.
 Veidi pärast seda sain mehelt-lastelt juubelikingiks veel Saaremaa sõled, abu malid ja kaks kaugelt maailma avarustelt tellitud põlleriiet, mis ilmselgelt valitud foto järgi, millel legendi järgi Valjala vanaeit sukka koob.
 
Kingiks saadud põllekangad on tellitud kusagilt kaugelt...
Valjala vanaeit sukka kudumas. Foto E. Allas 1895. ERM Fk 187:24
Edasi läks asi kudujale täiesti kombekohaselt - kudusin esmalt ühed Valjala kindad ja siis veel ühed Valjala kindad. Lõpuks ka sukad. Kahjuks Valjalast ühtegi sukapaari säilinud ole, kirjalikud andmed ja fotod viitavad kalaroolise kirjaga valgetele sukkadele nagu neid ka Ida-Saaremaal kanti. Sukkade eeskujuks saidki Jaani kihlekonna sukad.


Sukkade eeskujuks on Pöide või Jaani kihelkonna sukad ERM A 291:269
 Ja siis sattus mu teele naaberkihelkonnast Karjast pärit 150 aastat vana mütsike. Muidugi ma pidin selle kuduma :)


Mis edasi sai?
Edasi sain oma lapse ämmalt-äialt, kenam oleks küll öelda langudelt, kingiks Valjala vöö. Vöö oli teinud vööraamatu autor Piia Rand.

Vöö kudus Piia Rand.
Ja siis saabus hetk, kus võtsin kätte ja tellisin oma armsalt kursaõelt pärandtehnoloog Maret Lehiselt viirakuue- ja abukanga. (Täpsustuseks veel see, et viirad on need põikitriibud all ääres ja kuub oli kohalikus keelepruugis pikk seelik.)Värvid kensti ERMis üle vaadatud, kootud täpselt vana kuue järgi ja kurrud sisse aurutatud mingis müstilises töökojas Tallinna linnas. Nüüd on need neli kokku kurrutatud laidu kenasti mu laual kokkuõmblemist ootamas. :)

Viiradega kuuekangas tellitud Maretilt.
Kurrud on veel lahti laskmata.
abukangas
Et "Valjala vanaeidel" oleks ikka miskit ka tanu või mütsi peale pähe panna, oli ilmtingimata vaja sellist õhemat sisniseruudulist pearätikut. Siniseruudulised rätid olid Saaremaa naistel üldse selline suurmood, neid on kantud mitmes kihelkonnas. Tellisin oma rätiriide omaarust kusagilt Euroopast, aga tuli ta jumal teab kust Aasiast. Pilutan servad narmaliseks ja ju sest räti ikka saab :)

Siniseruuduline rätiriie - Saaremaa naiste lemmik.

Valjala pearätt aastast 1869. ERM A 611:50. Foto muis.ee

Nüüd jäävad veel vaid mõned pisiasjad:
1. Tikkida ja õmmelda käiksed.
2. Pilutada lahtkrae
3. Õmmelda põlled
4. Õmmelda valmis viirakuub ja abu, lisada kuue alla äärde kõlapook
5. Õmmelda pikk-kuub
6. Kududa lõpuni tumesinine Saaremaa kampsun
7. Tikkida üks ristpistes tanu ka
8. Ehk peaks ka mõne talvemütsi tegema - ratasülli või sarikülli

Eks ma siis kunagi seda asja siin presenteerin, mis kokku sai :).

25.03.16

Pihaga seelik "otse Viljandist"

Ma mäletan täpselt aega, kui olin koolieelik ja  ema õmbles mulle pihaga seelikuid. Sest ega lapsel pole ju vöökohta. Vöökoha puudumine mind siis ausalt öeldes ei häirinud, pigem oleksin lihtsalt tahtnud sellist poolikut seelikut nagu teistel. Mõni aeg hiljem muidugi tekkis vöökoht ja mina sain oma vööga seelikud, aga siis polnud vöökohta jällegi emal :).  Eks ta hakkas neid pihaga seelikuid siis endale tegema.

Ja nüüd ... Et kas see on avalik ülestunnistus, et vöökohaga pole väga hästi? Pigem ei, kuigi tõesti – istub selline kossakas seelik ju üsna igasuguse kere ümber piisavalt siivsalt.

Pigem on see rõivatükk pealkirjaga "otse Viljandist", kuigi igatepidi valminud Türil. Mõnus kortsuv linasegu kangas, kossis ja tossis olemine, imelikud detailid, suured maadligi taskud, nööridega saapad – see on kõik see, mis ideaalselt passib lonkima lossimägedes või väljuma Kultuuriakadeemia seinte vahelt.
Ma ise ka hästi ei usu, et kui kahekümnendates aastates õmblesin omale nii mõnedki klassikalised kostüümid, siis nüüd vanaemana olen täiesti nõus kandma selliseid kossakaid. Usutavasti "kampsun Viljandist" stiil on täiesti sobilik näiteks sokiraamatu kirjutamiseks.


Inspiratsiooni sain seekord Pinterestist, aga lõike tegin ise. Seelikul on järsu küljelaiendusega lõige ja sirge alumine kummikanaliga äär. Et stiil oleks täiuslik :), siis on seljataga jupike neerukangast, millega vooderdasin ka seeliku pihaosa. Vildiseibidest ehte autor on Liis Pihlik (see on üks mu lemmikehetest).

 Ja et sellise seeliku pildistamine nii riidepuul, lamavas asendis või veel kuidagi muudmoodi tühjalt osutus täiesti mõttetuks, siis seekord eirasin oma tavapärast pildisessiooni ja panin selle kossaka selga. Suured tänud Tiinale, kes tegi pildid!

13.03.16

Peaaegu paradiis

Kord minu õmblustoas on tegelikult nii haruldane nähtus, et seda peab lausa tähistama või siis näiteks kajastama.

Ma mäletan väga selgelt seda ülevoolavat õnne, kui umbes 25 aastat tagasi sain oma esimese õmblusnurga. See oli uude korterisse kolimise kõige suurem rõõm - piraka pruuni riidekapiga pooleks jagatud magamistuba, kuhu umbes kahele ruutmeetrile mahutasin oma kõige suurema varanuduse - Veritase õmblusmasina, triikimislaua ja kapi tagaseina katva taskute süsteemi, kuhu paigutusid kõik mu vajalikud tarbed. See oli lõpp ajastule, kus õmmelda tuli söögilaual ja terve elamine oli pidevalt kaetud niidijupikestega. Ma ei usu, et ma selle tagajärjel just rohkem õmblema oleks hakanud, aga tunne oli tõesti nagu paradiisis, istud millal tahad masina taha, niit on peal ja muudkui õmbled.

Sellest ajaloolisest hetkest olen tegelikult mitu korda kolinud ja minu õmblusnurk on samuti liikunud siia ja sinna, vahepeal keldriski olnud. Kuigi on kahju, kui lapsed saavad kord nii suureks, et kodust ära lähevad, siis midagi võib selle juures ju ka positiivset olla. Mina sain näiteks oma isikliku kambri.




Konarlikud seinad on lapse ja tema toredate sõprade kätetöö (ajast, kui see veel lapse tuba oli). Põrand on ka ainulaadne, see on tehtud laudadest, mis õnnestus kogu maja ülesvõetud põrandatest päästa. Puhastasime neid isaga koos laudhaaval vanadest värvikihtidest terve töönädala. Isa on nüüd ammu meie hulgast läinud, aga põrand on. Ilus mu meelest.

Kapi tegi minu kunagine kolleeg lammutatud kuuri täiesti lihvimata laudadest. Algul tundus minu mõte talle kentsakas, aga sellisena on see kapp siin nüüd juba aastaid. Peitsisin ja veidi lihvisin seda ise.


 

Teate isegi, loodus tühje kohti ei salli. Nii on minu toas ka sadu väiksemaid ja suuremaid asju. Osa neist on selline mõttetu nodi, aga terve hulk asju on ka sellised, mis peidavad endas mingit lugu. Ja neid asju ma hoian, ükskõik kui mõttetud need ka kõrvaltvaatajale ei tundu. 

See väike ukseke tuli välja sellesama toa põranda seest. Oli niisiis vana ja äravisatud jaba enne aastat 1938. Keegi ei tea, ega saagi teada, mida hoiti selle kapiukse taga.
Inglid. Vasakul minu aega andev kellaingel. Paremal Epp-Maria Kokamäe "Ingel vaatab", mille ostsin Haapsalust vahetult pärast raamatu "Haapsalu sall" esitlust. Minu jaoks on see salliraamatu ingel. Ja seda kõike vaatab Lohu Ella tehtud Kihnu naine.

Laealune potirida. Pärineb ammustest aegadest, mil koolilastega igivanu potte tegime - värvi, saapamäärde, laki ja muuga.
Pitsidega kardin leitud puuriidast. Foto Laurentsiuse ülisuurest maalist meenutab kaugeid aegu, mil me Noorte Kunstipäevi korraldasime ja kaubabussiga seda maali vedasime. Ja toonaseid näitusi ehituslaos, garaažis, ujula basseinis...
Ja see olen mina, Resa kujutatuna ja kirjastuse kingituna Muhuraamatu sünni puhul.
Ja siis veel mõned toredad asjad - sõbranna Resa kingitud maasikas esimese lapselapse sünni puhuks, Marianni maal, mis meenutab aegu kohvikus, kümmekond purgitäit nööpe, liiga palju kastitäisi lõnga...

mõnikord on siin kord.
Jah, see on peaaegu paradiis. Ma lähen kohe õmblema... 

Kuidas teie oma õmblusasju hoiate?

09.03.16

Ikka seesama

Tegelikult mööduvad mu päevad pigem kududes, aga kuna see on töö, siis panen siia hoopis viimase aja õmblustöid. Nende osas olen aga pisut toppama jäänud sellesse mugavasse trikookleidikese lõikesse, millest olen siin juba palju juttu teinud ja lõigetki jaganud. Panen siis lihtsalt kroonika mõttes kirja, et sai tehtud veel üks lühikeste varrukatega kleidike ja siis ka üks pikk pluus sama lõike järgi. Sellele tuli vähemalt miski erinevus kaeluses. Pitsrõngas ja väikese Swarovski pärliga kant on selja taga, et eespool oleks kena ehteid kanda.


Ikka sama lõike (Pink basic) järgi puhkusekleit. Väga mõnusa mustriga kangas pärit Paidest LipiLapi poest.


Ja justkui neid tuunikaid veel vähe oleks, siis proovisin ka üht Ottobre lõiget. Samas pidin ikka veelkord veenduma, et kimono - see pole mulle. Aga taskud on ekstra mõnusad ja riie ka. Kaeluse kant ja selja taga üks kelmikas ruudutükk on minu lemmikkangast, mis kunagi oli üks seelik (soetatud ühe euro eest teise ringi poest). Õnneks oli seelik väga-väga lai, nii jagub seda riiet veel siia ja sinna :)


Ja vahel üsna harva, aga siiski, läheb vaja pidukleiti. Pean tunnistama, et ise ka ei tahaks uskuda seda hullu varianti, et ostsin kümne viimase aasta jooksul pidukleidiks juba neljandat korda sama kanga... Kolm esimest on mustad, küll erineva pikkuse ja väljanägemisega, aga siiski. Seekord otsustasin, et vähemalt võtan mõne teise värvi. Kaua kaalusin poes, kas võtta ilus tumepunane või siis pruun. Ja uskumatu küll, ostsin pruuni eelkõige seetõttu, et ükski normaalne inimene ei tee pidukleiti pruunist kangast.
Vaatamata täiesti sünteetilisele koostisele on sellel kangal väärt omadused - miski õhku läbi laskev erisus (kangal kirjas), ei kortsu, langeb väga hästi ja on ülihea õmmelda ja pressida. Et mitte ülearu pruuni kleidiga tädina mõjuda, otsustasin alt välja ulatuva voodrisaba teha eriti silmatorkavatest sinise-rohelise segu siidilappidest. Enamus siniseid tahvtiseid siidiribasid ostetud nõuka-aja lõpus mingist ORSi poest (oli selline asutis kunagi Türil). Ei hakka siin pikemalt kirjeldama kõiki üpardusi ja ümbertegemisi... Vahepeal tundus, et selle kleidiga oleks mõsitlik ainult keskaja päevi külastada:).
Üsna erilise "tolgendavate" külgedega lõike tegin ise.
Lõpetuseks tundus, et suur naine vajab ka eriti suurt ehet. Loodetavasti mu armas õpetaja Kärt Summatavet ei pahanda, et sedakorda tema tehtud kodarraha nii pika pärlirea otsa panin.


Et nimekiri oleks täielik, siis lisan veel ühe kirju-mirju pluusi. Selle riide ostsin Tallinna kauplusest Trend. Lisaks lahedale kevadlillelisele mustrile on riie ka harukordselt mugava lödi kukkumisega. Puuvillane.


01.01.16

Käsitöövabad jõulud

No mitte just päris nii... Aga siiski. Kunagi aastakümneid tagasi meisterdasin  igasuguseid jõuluehteid ja pärgi. Nüüd on seesugused meisterdamised kuidagi kõrvale jäänud (võimalik, et kunagi jõuan taas nendeni). Pigem on jõulude ajal meie majapidamises aktuaalne söömine ja sellega seoses muidugi ka söögitegemine. Tegelikult on meil nüüd juba mitmeid-mitmeid aastaid tavaks, et teeme jõuluks mingit uutmoodi sööki. Seekord ei teinud uutmoodi, vaid vanamoodi :)

Leppisime kokku, et toidud peaksid olema Eesti kokaraamatutest, mis ilmunud enne aastat 1925. Ja kuigi ülesanne polnudki ehk lihtne, siis lõpuks oli ikkagi väga huvitav. Vanad kokaraamatud on kenasti digitaalsena netis üleval. Nii et kui ei juhtugi kodus sääraseid olema, siis vanad retseptid katsetamata ei jää... Vaja ainult veidi arvutada, kui suur kogus on toop, kortel, lood ja nael ning võibki asuda tööle. Iseenesest tuli selline Downton Abbey tunne peale, no nagu oleks ka üheks päevaks proua Patmore.


Sest olgem ausad, vanades kokaraamatutes ei leidu just eriti tavapäraseid Eesti talupojatoite, pigem on seal selline peen kokakunst, mida siis Eesti neiudele ja naistele möödunud sajandi alguses või varemgi püüti selgeks õpetada.

Mina tegin kõik toidud 1923. aastal ilmunud Daani kokaraamatust, mille minu vanaisa olla vanaemale pulmadeks kinkinud. Ju ta lootis, et hakkab sealt häid-paremaid sööke saama. :)
Süüa tegime kolmekesi ja säärast korda nagu proua Patmore köögis, minu väikeses köögis kolme koka peale küll ei kujunenud:). Ja kuigi kõigist roogadest kahjuks pilte ei saanudki, olgu siinkohal siiski ülevaade kõigest heast, mida meie siis ära sõime.

Peksetud, pärlsibulatega täidetud ja punases veinis tehtud lihaküpsis ehk Boeuf a la Mode aastast 1923
täidetud kapsapää ja täidetud tomatid
Kapsapää täitmine oli päris huvitav, selleks tuli tervet kapsast veidi aega keeta, siis kapsal ülemine kolmandik ära lõigata ja mõlemad pooled ettevaatlikult tühjendada. Sisu peeneks hakkida, lisada juurde riivleiba, võid, sibulat ja hapukoort. Kapsas ära täita, uuesti kokku panna ja pehmeks keeta riidenutsakus (muidu laguneks ju pooled laiali).

Kapsas on potti minekuks valmis
Jakob pani ise kapsa potti
küpsetatud porgandi-sellerivorm, maitses hea ja tervislik
Tegelikult on see ikka väga vahva, kui sul on ägedad lapsed ja muidugi samaägedad lapselapsed. Kui mina jäin oma retseptidega 20. sajandi algusesse, siis nemad võtsid vaevaks katsetada veel palju vanemaid. Janne tehtud willitud kartuhwlid 1864. aastal Tartus välja antud raamatust "Kasulinne kögi- ja majapiddamisseramat" olid muide vääääga head. Ja vähemalt sama lõbus on lugeda tolleagseid retsepte näiteks rubriigist road rohhoaia rohtodest (ehk siis aedviljatoidud :)). Juba sellised toredad väljendid, et millestki tuleb kausis teha segadus... (ehk siis segada).

Kartuhwlid, willitud

Üks väga vanamoeline juustusalat pähkliõliga:)
Tiina tegi magusaid asju. Kahjuks pole mul pilti sellest õunakoogist, milles polnud üldse jahu ega ka suhkrut - retsept aastast 1923! Ilmselt olid tolleagsed pered meie 15-pealisest märgatavalt suuremad, sest õpetus algas - võta 20 õuna ja 14 muna ja siis hiljem veel 6 muna jne. Igatahes meile jätkus täiesti poole väiksemast kogusest. Teine roog oli keedutaignast, mille tegemine ka veidi tänasest erines. Ja kuna seda tuli väga palju, siis tegi Tiina sellest veel 16. sajandist pärineva prantsuse pulmakoogi :)
Tiina paneb kooki kokku

Karamelliga kokku kleebitud keedutaignataskutest torn eriti vanast ajast...
Selline oli siis seekord me ühine jõulusöök. Kõik söödi ära. Seekord ei lisa siia tõesti ühtegi käsitööd.

Loodan, et uus aasta tuleb tore, et jagub kudumist ja õmblemist, et töö ei lõpe ja et mõnikord jääb aega ka pidu pidada...

27.09.15

Vallalised kindad



Vallalised on need kindad jah ja nii kurb kui see ka pole, vallaliseks nad ilmselt jäävadki. Sest sobilikku paarilist pole neile kootudki. Vastupidiselt neile arvukatele üksikutele käimasokkidele, kelle teinepool lausa pesumasinast jalga laseb. Aga nagu elus ikka, on vallalistelgi omad hüved, vananemist pole neil nii kiirelt karta, kui just koid kallale ei lenda. Sest kui mitte muutuda nii omapäraseks, et paremas käes üht ja vasakus teist karva kinnast kanda, siis sihtotstarbeliselt neid kasutada ei saa. Mis muidugi ei tähenda seda, et keegi neid aegajalt niisama imetleda ei või :)




Miks ma siis selliseid vallalisi kindaid teen. Mõni on kootud selleks, et proovida Saaras müügil olevat lõnga, mõni jälle, et mustrit. Ja mõne puhul on nii, et lihtsalt tahaks rohkem ilusaid kindamustreid läbi kududa. Ja kui neid kanda niikuinii kõiki ei jõua, siis piisab ju ka ühest?



Muide vahel juhtub sedagi, et mõni vallaliseks loodud kindake saab hiljem siiski paarilise ka. Nii et lootust on...