15.09.20

Ühe kaelkoti lugu

Ei teagi kohe, kust otsast seda juttu küll alustada, järgnev teema on minu jaoks üdini läbipõimunud vähemalt kümnest eri kihist, otsapidi on see hobi, teisalt puhas nauding, kolmandast küljest isegi nagu töö ja lõppkokkuvõttes suur hulk toredaid kokkusattumusi, mille tulemusena on praegu Eesti Rahva Muuseumis üleval Kudujate Koopiaklubi korraldatud Maailma suurim Muhu sukkade näitus. 

Mis seos siis minul sellega on? Ma pole ju isegi mitte muhulane, sest sündisin Muhust tervelt 3 km kaugusel Saaremaal ;)...

Katsun oma seose lühidalt kirja panna:

7 aastat tagasi tuli mul selline mõte, et kutsuks Fb ellu ühe Kudujate Koopiaklubi, 2 aastat tagasi tuli mul selline mõte, et kooks ühed päris ehtsad Muhu sukad, aga kutsuks teisi Koopiaklubi kudujaid ka selles hullumeelses väljakutses osalema ja poolteist aastat tagasi tuli mul selline mõte, et Koopiaklubi võiks oma sukkadega osaleda ERMi osalussaali näituse tegemise konkursil. Ja siis sai minust algatuseks projektikirjutaja ja ühel päeval koos Anu Kaburi ja Heli Kiverikuga näituse kuraator. Me üritasime seda kõike teha nii hästi kui suutsime ja natukene pareminigi veel. 

Aplaus Koopiaklubile, kus rohkem kui 50 naist kudus ligi sada uhkeimast uhkemat sukapaari, aplaus ERMile, kes nõu ja jõuga näitust korraldada aitas ja tänu kellele täitus meie soov, et näitusel oleksid väljas ka kõigi Eesti muuseumite vanad Muhu kirisukad. Aplaus Saara Kirjastusele, kes aitas kaasa näituse kujundusele, kataloogi valmimisele ja ka rahalise sponsorina aitas näitusel teoks saada. Ja lõpuks aplaus kõigile näitusekülastajatele, kellele meie näitus meeldib. 

Elagu Muhu sukad!

Ma ei hakka siia pikemalt kirjutama, sest seda kõike võib lugeda näituse kataloogist ja pealegi saab ERMis näitust veel 31. jaanuarini külastada ning oma silm on ikkagi kuningas!

Üks pilt näituse avamiselt.

Eesti muuseumites leiduvad Muhu kirisukad näitusel.

Kavandasin näitusele kuus üleelusuuruses sukapuslet, mida kokku pannes võib saada 30 erinevat sukka :).

Nii me Kudujate Koopiaklubiga seal näitusel koome – elusuuruses "koopanaised" justkui koopiad, aga igaüks siiski oma näo, oma nime ja täiesti iseenda Muhu sukaga :)

2 x Anu näitusel. Aitüma Kadri Tüürile, kes aastal 2009 ütles, et ilmselt Anu Kabur on just see inimene, kes kõige vahvamalt oskaks Muhu käsitöö raamatuks kirjutada. Tal oli tuline õigus (kui sa ei usu, loe raamatut "Meite Muhu mustrid"). Täitsa imelik kohe, et me enne üksteist ei tundnud, meil on ju üks nimi, 11 päeva vanusevahet, sadu ühiseid lapsepõlvetuttavaid, peaaegu ühel ajal oleme Tallinnas õppinud käsitööõpetajaks. Siin seina peal me koome oma sukka täitsa vaikselt, aga tegelikult on Anu just see Muhu naine, kelle seltskonnas võib ennast oimetuks naerda :D.

 Aga nüüd siis lõpuks Muhu kaelkotist

Ükskord juba kirjutasin siin, millist märgilist tähelepanu on teatavates ringkondades osutatud Kihnu vardakotile (loe siit) ja veidi hiljem olen kirjutanud ka hiidlaste vardakotist (loe siit), aga tänane lugu räägib natukene Muhu vardakotist.

Muhulased olid 19. sajnadi lõpu – 20. sajani Eestis ilmselt ainsad, kellele meeldis vardakotti kanda kaelas, teised sättisid selle ikka pigem käevangu. Need valgest linasest (tundub, et sageli taaskasutuskangast) kotid olid üsna lihtsad. Kaunistus, milleks võis olla kas masintikand või ka väikeste ristpistemotiivide rida, tehti ülemisele servale ning kotikesele lisati ilus kaelapael. Kas kiripael või sukapaela meenutav pael või tuttidega nöör või ka ostupael. Selliseid kotte pole väga palju alles, aga üks neist asub Ungari Etnorgaafiamuuseumis, kaks ERMis, vähemalt kaks ühe kena inimese erakogus ja üks ka Eesti Vabaõhumuuseumis.

Sellest viimasest otsustasingi ERMi sukanäitusele õmmelda koopia. Kasutasin vana linast riidetükki. Väikese tikandi, vingupaela (siksakpaela) ja koti endaga polnud probleemi, aga kust saada säärane ostupael, mis kaela ümber panna? Muhulased teadupärast armastasid ka uhket poekraami. Otsisin siit ja sealt, tulemuseks pidin nentima, et kui mingi natukenegi sarnane muster mõnel paelal juhtub olema, siis materjal on nii silmapaistvalt sünteetiline, et rikuks kogu koti. Otsustasin siis selle paela ka ise teha. Võtsin Muuseumikoti pildilt jäljendi, programmeerisin selle järgi tikandi ja asusin masintikandiga endale paela tootma :). Kõige keerulisem oli muidugi teha paela servi, et need ei jääks kohmakad ja samas ei hargneks...

Muhu vardakoti koopia on praegu näitusel koos ühe ERMi kogust pärit eriti edeva Muhu tooliga.

Lõpetuseks lisan oma sukad, sest pole ju neidki siin blogis eksponeerinud :). Mustrid on kokku kombineeritud erinevatelt Muhu kudumitelt, kärbsed näiteks pärinevad ühelt vana sõrmkinda pöidlalt. Siilik on vana ja kootud ilmselt eelmise sajandi alguses Tupenurme külas.

Ja veel – minge Eesti Rahva Muuseumisse meie näitust vaatama, saate halli sügisesse korraliku annuse Muhu värvirõõmu!

10.09.20

Lihtsalt üks kleit

Ahaa, tuli selline mõte, et teeks siis lõpuks ka ühe kleidi :D. Ammu pole ju kleiti õmmelnud. Seekord püüdsin endale tõestada, et on olemas ka sellised vidinad nagu krae ja sissevõtuvoldid ja et ma ju üldjoontes oskan ka neid õmmelda. Villa-viskoosisegu kangas on pärit ikka LipiLapi poest ja ütlen kohe ära, et Siiril juba on sellest riidest tuunika ja meil ei ole kahepeale üks kleit :D (ja me ei ole ka õed).

Väike fotomeenutus sellest, kuidas me ükskord kangapoes käisime.

Lõike tegin põhilõiget kasutades ise ja see vastab kõikidele hea kleidi tingimustele – 

1. Saab kätega vehkida nagu kudumisõpetaja.

2. Saab lõngakera suurde taskusse panna nagu kudumisõpetaja.

3. Kukub täiesti vabalt ümber kere ja on siiski miskitmoodi taljes (no see talje asukoht ei ole niikuinii määratav).

4. Kaela tagant varjab ära arvutitöötaja kumera turja.

5. Jätab meeldivalt nähtavale kere kõige saledama koha – põlvealuse.

6. On mittemidagiütlevat hall-musta värvi.

7. Tänu naturaalsele kangale ei aja higistama.

Punased kingad ikka Julia Bo 

Ma luban, et ma sel nädalal rohkem kleite ei õmble. Ja uskuge mind, mul on väga palju kleite, aga ainult mõni, mis sobib selga panna :), kõik ülejäänud on mingil seletamatul põhjusel ebasobivas suuruses.

08.09.20

Hiir rätsepaks

Kuidas see hiire lugu oligi, hakkas tegema kuube, aga lõpuks sai tolmulapi... Mul juhtus natuke teisiti, hakkasin kavandatud töökleidile tegema voodrit, aga tuli pidukleit :).

See lugu sai alguse mõne aja eest Saksamaalt tellitud musliinist kleidiriidest. Musliini oli suurem jupike sinist ja väiksem musta ning nüüd tundus olevat õige päev, et sellest musliinist võiks selline veidi kossakas töökleit saada. 

Musliin on selline tore kangas, mille puhul tekib inimestel sageli kujutelm millestki peenest ja luksuslikust, no näiteks neil, kes on kuulanud onu Remuse jutte, sest seal oli ju ka juttu musliinist kleidiriidest. Tegelikult sarnaneb musliin pigem kahekordsete marlist titemähkmetega ja pole kuskiltki otsast eriti piduliku moega. Musliinist ja musliinitõvest olen kirjutanud juba siin.

Lõike tegin kleidile ise ja see pidi saama  alt veidi viltune, moodsa satsiga ja kahe suure taskuga (et saaks töö ajal lõngakerasid taskusse panna :)). Ja kes ütles, et taskud peavad olema ühel kõrgusel. Kuna päriselt tahtsin ma pisut pikemat kleiti, siis oli kohe algusest peale mõte, et allääres oleva musta satsiga koos õmblen alla lappidest satsi, mis oleks altäärest sirge ehk siis jääks ühelt küljelt rohkem paistma. Lapilise satsi jaoks valisin mitmeid eksootilisi jääke – näiteks Jaapanist ostetud põllelt, mille ümberõmblemisel jäid järgi toreda mustriga puuvillased siilud. Enamik lapitükke lõikasin veidi trapetsikujulised, et satsile laiust anda. 

... Ja siis hakkasin kleiti selga proovides juurdlema, kuidas istub-kukub musliinkleit siis, kui sul on jalas sukapüksid. Vastus: mittekuidagi ei kuku, see marlilaadne asi takerdub ilmselt jalgade külge. Mida siis teha – vooder muidugi. Ja selle mõttearenduse tulemusena sündis idee voodrit mitte kleidi külge õmmelda, sest siis oleks kleiti tülikam pesta, vaid teha vooder eraldi ja õmmelda see alumine lapisats voodri külge. Oma põhjatus kangakapis voodriks sobilikku kangast otsides jäi näppu must viskoos, millel veidi läikiv sissekootud lillemuster ja mis sama ideaalselt sobiks ka kleidiks kui voodriks.

Ja nii juhtuski, et voodri asemel sai aluskleit, mis paraku näeb ilma pealiskleidita seljas isegi parem välja ja koos mõne ilusa salli või ehtega võiks olla täitsa pidukleidi nägu. Ühesõnaga hiir rätsepaks!

Poolvarrukate  ja kahe suure taskuga musliinkleit, mille all on eraldi objektina käituv aluskleit. 

Lõike tegin ise.

Kangas Saksamaalt, veebipood stoffe.de

Suure rinnanõela autor ehtekunstnik Katrin Amos. 

Ja selline on siis aluskleit, mis on täiesti tarvitatav ka iseseisvana :).

Lõige ikka ise.

Põhikangas must sissekootud lilledega viskoos, ostetud LipiLapi ärist millalgi ammu.

Allääres jäägid mitmetest õmblustöödest.

Kas teil on ka kogemusi rubriigist – hiir rätsepaks?

07.09.20

Jälle ... seesama

Nüüd tuleb isegi nagu veidi piinlik postitus, sest lubasin ju siin mitte enam neid kleite teha. Aga ükspäev vaatasin üle oma riidekapi ja mis te arvate, kas seal leidus mõni kleit nimega "pink basic". Ahaa, muidugi leidus, aga lähemal vaatlusel selgus, et neid on päris palju tarvitatud ja veidi juba vanaks ka kantud-pestud. Kindlasti sobivad nemad veel kodus kandmiseks, aiatööle selgapanekuks jms, aga vist mitte enam viisakasse kohta ilmumiseks. Aga mis Pink sa oled, kui sul ei ole kapis igaks elujuhtumiks sobivat Pink basicut.

Ja nii see läks – jälle. Paksemat sinist viskooskangast oli vähevõitu ja kuna ma tahtsin siiski pikki varrukaid, siis lisasin varrukaotstesse natuke ruudulist. Sellest samast ruudulisest sai ka kaeluse diagonaalkant. Tuli igati mugav enam-vähem soliidne kleit.

Pink basic – mõõtude järgne kena viskooskleidilõige neile, kes ei leia oma vöökohta üles.

Vaata vanu postitusi:

pink basic 

pink basicu lõike tegemine 

pink basicu õmblemine

Ja nüüd siis selline:

Kangas: viskoos + kusagilt tekkinud ruudulised jäägid

Vildist kaelaehte autor on minu kunagine armas õpilane Liis Pihlik.

Kingad: Julia Bo 

Ja kõige lõpuks juhtus midagi enneolematut – oligi vaja kiiresti enam-vähem viisakat kleiti, sest Saara Kirjastuses käis külas President.



06.09.20

Alguste algus

Ma peaaegu ei mäleta aega, kus mulle poleks õmmelda meeldinud. Ilmselgelt ma siiski sünnist saati ei õmble, aga mäletan end juba neljaselt tegemas esimesi nukuriidepussakaid. Kui kooli läksin, ja ehk veidi varemgi, lubas ema mul õmmelda minu vanavanaema möödunud sajandi alguse käsimasinaga. Nüüd seisab see auväärne masin Saara Kirjastuses kapi otsas ja vahel olen selle lastelaste jaoks ka õmblemiseks alla võtnud. Laisk nagu ma olen, ei viitsi ju lastele kapi otsast alati masinat koju tuua ja nii olengi pakkunud, et ehk olete nõus õmblema ka minu Jukiga. Muidugi on nemad nõus ka sellega õmblema. Vanus ei loe – täiesti sobilik on õmblema lubada ka 5–6 aastaseid...

Pealegi on mul hea meel, kui saan ennast kursis hoida sellega, kuidas tänapäeva lapsel õmblemine välja kukub, kas ja mida nemad õmmelda tahaksid ja kõik need teised tähtsad küsimused, mis on olulised vanaemale, kes juhtumisi aegajalt peab mõne loengu sellest, kuidas lapsi õmblema õpetada :).

Uskumatu leid kangapoest

Suve algul nägin oma lemmikumas kangapoe kaalukastis uskumatut ilmutust – mu lapsepõlve (kuumad 60ndad lõpp) kõige toredamat kangast! Roosa-punase-lilla imeline nelgililleline, ema tegi mulle sellest kanagast suveks puhvis mängupüksid, kui olin neljane. Küsisin müüjalt, kas see on võimalik, et teil on siin müügil kangas, mis on 50 aastat vana? Müüja pilgutas silma ja ütles, et kõik on võimalik. Puhtast nostalgiast ostsin selle jupikese, vaatamata sellele, et puhvis lillelisi pükse ei sooviks ma siiski enam kanda.

Ja siis tuli külla üks minu kolmest seitsmesest lapselapsest, kes ütles, et tema tahaks midagi ise õmmelda, no näiteks puhvis lühkareid! Lahke vanaema avas oma kangakapi ukse ja lasi lapsel sealt ise riide valida. Ja mis te arvate, mida ta valis? Uskumatu lugu, ta valis sadade riidejuppide seast selle 50 aasta vanuse puhvpüksiriide :) ja tegi muidugi püksid valmis ka. Mina osutasin ainult juurdelõikusteenust...

Ja siis saabusid nädala pärast ülejäänud 7-aastased, kes muidugi tahtsid ka õmmelda :). Ikka päris hea, et vanaema kapist on võimalik kangaid valida.Enda valitud kanagastega lapipadjad said valmis nagu niuhti!

 

Õmblusmasin ei jäta külmaks ka muidugi kõiki teisi lapselapsi, pigem peab ennast vahel tagant torkima ja meelde tuletama seda tähtsat lauset – "Laske lapsukestel ometigi ise õmmelda!"



30.08.20

Sitsi ja satsi vanaemale!

See oli üks esimesi kordi, kui pärast pikka koroona-aega kangapoodi läksin. Väga oli vaja kampsunile nööpe ja siis otsustasingi poes ära käia. Uksel oli silt, et poes võib olla korraga üksnes 2 ostjat, aga ma olin seal ikkagi üksi. Valisin oma nööbid välja ja ei suutnud mööda minna sellest kangast... Tol hetkel tundus, et äkki tuleb imeline suvi ja ma vajan just sellest ilusast riidest kleiti. Suvi tuligi, aga kleit sai millegipärast valmis alles suve lõpuks, nii et kanda saab seda vist alles järgmisel suvel. Väga langevast kangast kleit on lõikelt hästi lihtne, allosas on kaks satsi, ülemine neist kroogitud hästi vähe, mistõttu ei paista ehk pildilt väljagi ja alumine kroogitud rohkem. Kangas sai ära kulutatud viimse jupini, nii et kaeluse kant tuli teha tumesinisest trikotaažist

Kangas: väga lörtsi olemisega neerumustriline viskoos.

Lõike tegin ise – seljas on väga mugav.

Kõrvarõngaste autor on ehtekunstnik Ane Raunam.



27.08.20

Lemmikkleit

Miks saab mõnest lemmik ja mõnest teisest mitte?

Kas teil on ka nii, et leidub mõni rõivatükk, mis pole mingiski mõttes eriline, aga lõpuks saab sellest ikkagi absoluutne lemmik. Kuna see kleidike on juba aasta aega vana (pole ju siia postitanud), siis nüüd võin kindlalt öelda, sellest üsna tavalisest riidehilbust on saanud üks minu lemmikuid. Teate ju küll seda lugu – avad kapiukse, kapp on paksult riideid täis, mitte midagi pole selga panna ja siis võtad ikka selle ühe ja sama, mis iga kord :). Selle kleidi puhul on minuga juhtunud isegi nii, et vahel kannan seda kleidina ja vahel hoopis oma kossaka traksidega seeliku all, kus see kleit saab üheaegselt esineda pluusi ja aluskleidi rollis.

Suurepärase kukkumise, mõnusa oleku ja pisikese mustriga viskooskangas on pärit kauplusest Trend. 

Lõike tegin ise, kasutades eeskujuks ühte oma kehaga eriti hästi sobituvat firma Masai kleiti. Selle põhjal õnnestus endale meisterdada põhilõige, mis on parajalt ümber ja parajalt avar, mille varrukad lasevad hästi kätega vehkida (kudumisõpetaja vajadused) ja mis näeb iseenesest välja tagasihoidlikult tavaline.

hea kangas + kandjaga hästi sobituv lõige + ilmselt mingi müstiline kuuseis = võimalus saada lemmikuks

Aga mis teie lemmikuid iseloomustab?

Sokikujulise hõbeehte autor on Ülle Mesikäpp.

Punased kingad – Julia Bo

Kass Sokike (pildistas Andra Einmaa)