19.04.18

Pühapäevaõmblus nr 7 – pildikesi kangahoolikute elust

Selle pühapäeva õmblustöö on täiesti seotud laupäevase kangapoes käiguga. Poes tuli mul nimelt meelde, et lubasin ühele viieaastasele uusi retuuse. Vanaema ju ikka lubab, kui näeb, et eelmised on kantud täiesti auklikuks. Võib-olla te ei usu, aga mu kapis ei leidunudki viieaastaste tüdrukute retuusiriiet. Ja kuna see fakt meenus mulle täpselt poes, siis kohe nägin ka seda südametega halli riiet. Ja siis nägin ka üsna samasugust baleriinidega riiet. Loomulikult ei jäänud ka see ostmata, sest lapselaps käib ju iluvõimlemise drennis ja vanaemal tulid kohe meelde kunagised balletitunnid :). Aga et retuusikandjal on ka kaksikvend, siis lasin kohe pool meetrikest jalgratastega riiet ka välja mõõta. Vaat nii need kangad kogunevad ... Õnneks said kohe ka ära tarvitatud, tore asi see pühapäev ikka :)
Kohe kui see tuunika-kleidike kokku sai, siis vaatasin, et midagi oleks nagu veel vaja. Muidu tundub justkui liiga pidžaama. Valituks osutus jupike mustakirjut ja peale läbipaistev roosaks sats minu kunagise pluusi sabast. Kaelus on ka seekord teistmoodi. Ja nende roosade varvaskingade jaoks peab viiene ilmselgelt kasvama, sest need on vanaema omad :D. Nõuab ekstra-kõrget kujutlusvõimet, et mind ette kujutada balletti tantsimas. Aga jah, olid ajad....


Ja nüüd siis väike ülestunnistus pühapäevale eelnenud laupäevast. Ma ei oleks ise ÜLDSE kangapoodi läinud, aga sõbranna Siiri nõudis shoppamist meie parimas kangapoes Lipilapi äris. Poodi sisenemist sain küll välja vabandada asjaoluga, et mul oli vaja vardakottidele 14 m sisukangast. Aga poest väljumist sellega enam välja ei vabanda :)
Peale selle, et müüja ei suutnud uskuda, et me polegi õed (me varsti ise ka eriti ei usu), siis meie ostud ka väga ei erine. Nojah, ütle kes on su sõber ja ma ütlen, millist kangast sa ostsid. Tõsi, Siiri ei ostnud neid baleriine ja jalgrattaid. Eks siis tuleval pühapäeval jälle.


10.04.18

Pühapäevaõmblus nr 6 – kas teil on kapis mõni luukere?

Kui teil juhtub olema mõni lapselaps vanuses 5–12, siis te võite teha nüüd vanamehemultikahäält ja küsida: "vanaema, vanaema, kas sul kapis luukeret on?"

On, lapsuke, on, kohe võtame kapist välja :).

Kas teie oskate öelda, millal see juhtus, et pealuud ja luukered justkui möödaminnes nii avaliku elu tegelasteks said, et leidsid koha igal teisel lastele mõeldud kangal.

Kui mina laps olin, siis luukeredega seoses räägiti ainult hirmu- ja õudusejutte. No vahel lauldi ka – surnukirstul 15 meest – hõissa ja pudel rummi! Ja siis mereröövlilipule tehti pealuu ja kaks konti, mille joonistamine mul lapsena eriti hästi välja ei kukkunud.

Aga millal juhtus see, et kangale jõudsid väiksed armsad roosa tutimütsiga luukerekesed, tantsivad ja lustivad luukered, isegi loomade luukered. Ja oleks need siis ainult pubekate dressidel. Ei, kenad luukered on isegi pitsivahustel roosadel beebikleidikestel.
Tegelikult mulle tundub, et see luukerevaimustus algas umbes samal ajal, kui hakati rääkima tähtsate inimeste kappides laiutavatest luukeredest. No minu kapis on üldjoontes ainult kangastunud luukered.

Ühesõnaga, vanaema võttis kapist luukerekanga välja ja tegi sel pühapäeval natuke lasteriideid. Lihtne viskooskangast rataskloššseelik kümnesele ja tantsivate luukeredega pluus seitsmesele. Kangas ostetud veebipoest stoffe.de, mustad lisandid kapijääkidest, lõige Ottobrest, kohendatud õigetesse mõõtudesse. Lisaks vahetatud katkiläinud lukk veel ühel luukerepluusil :).

02.04.18

Pühapäevaõmblus nr 5 – valearvestus

ERMi püsinäitusel märkasin Türi naisel ees väga ilusast riidest põlle. Paari nädala eest Saksamaalt kangast tellides (oluline märkus - ma ei tellinud kangast endale :D) jäi mulle silma üsna sarnase tonaalsuse ja olemisega kangas. Tundus, et mul on seda mitte eriti odavat riiet Türi rõivaste juurde ikka vaja. Võtsin meetrikese.

Türi naise komplekti ees olev ilusast riidest põll ERMi rahvarõivanäitusel.

Kangas jõudis kohale ja osutus täielikuks valearvestuseks. Sest see polnud mitte üks põlleks sobilik riidetükk. Ilmselgelt toekas riie oli mõeldud kodukaunistamiseks, kardinateks, mööblikatteks, padjakatteks... Ja tänu sellele ei osutunud see isegi nii kalliks mitte, sest kanga laius oli 2.40.


Mis siis ikka, läkski kodukaunistamiseks. Otsustasin kenat kangast väärindada aeglase õmblusega (nagu mõiste aeglane mood :)). Ehk siis lõikasin pika ribatüki pooleks ja liitsin keskelt piinliku täpsusega lilli kokku ajades neljakandiliseks. Lisasin laia servakandi, millele tegin korralikud diagonaalnurgad.

Põlle asemel sai ainult ühe kevadise laudlina kööki.


27.03.18

Pähapäevaõmblus nr 4 - Valjala vanaeide jätkuv tulemine

Sellel pühapäeval tegin kohe palju aeglast õmblustööd. Kohe nii palju, et seda jätkus isegi esmaspäevaks. Aga tulemuseks on ainult üks särk või õieti käiksed nagu seda rõivatükki vanasti Saaremaal nimetati. Töö on jätkuks minu Valjala vanaeide tulemise projektis, mille kohta saab lugeda siit ja ka veel siit.

Sel pühapäeval siis kõik teistmoodi. Ei mingeid overlokiõmblusi ega kiireid käike, käsitsi tehtud tikkpisted, peenikesed punumised ja õmblused. Minu Valjala käiksed on tegelikult väga lihtsad. Eeskujuks on neil 1895. aastal Oskar Kallase poolt Valjala kihelkonnast kogutud käiksed ERM A 291:302, mille kohta on legendis öeldud: Sel ajal olid juba tarvituselt kadunud. Käikseid kanti suvel.

Alustasin oma projekti juba siis, kui ERM oli veel vanas majas ja mul oli võimalus neid lähedalt vaadata. Seetõttu sain kõik teha nii nagu originaalil (muisi pildilt poleks osanud kõike siiski välja lugeda). Muide need vanad käiksed olid ülikvaliteetselt õmmeldud ja pisitillukeste toredate detailidega, näiteks palmitsetud paelte otsa tehtud kaheksasse põimitud kolmnurkadega (sellest seletusest saan vist nüüd küll ainult mina aru :))

Vaata originaali muis.ee lehelt.

Minu särk tuli isegi samade mõõtudega ja istub seljas väga mugavalt. Ma ei näe mitte mingit põhjendust tavale teha särkidele kaasaegseid mugandusi nagu varrukakaared jne.

Saaremaal kanti ühe suure sõle asemel 3-4 väikest sõlge rivis, suuremad allpool, tillukesed üleval. Kolm sõlge on mulle kingitud, ühe soetasin ise, Saaremaa tüüpi sõlgede autor on hõbedakunstnik Keiu Kulles. Käiksed pannakse otsapidi kuue (seeliku) sisse, peale tuleb veel abu ja siniruuduline rätik.



Käiksed on valmis - kangas linane, tikand puuvillane, tikkpisted peenema heegelniidiga, niidist nööbid ja aasad, palmitsetud paelad, rinnalõhiku ots on ka uhkem kui tavaliselt.
Naridele (Saaremaal varrukavärvlid) tegi musta ristpistetikandi laps Tiina, sest siis mul ei olnud veel vanainimesele sobilikku luuplampi soetatud. krae on sellepärast selline lihtne, et sellele lisaks kanti veel tikitud lahtkraed, mis alles ootab tegemist.

Hädavajalik vidin peenema õmblustöö tegemiseks.

Valjala vanaeide projekt jätkub...

20.03.18

Pühapäevaõmblus nr 3 - moodi, moodi, moodi ja teed

Tuleb üks väga pikk postitus. Kiire elutempoga inimesed võiksid siinkohal selle blogi sulgeda.

Uskumatu küll, aga täna põikame pärandtehnoloogia juurest natuke kaugemale ja räägime moest. Kuigi jah, kui ajsade üle sügavamalt mõelda, siis tegelen ju igapäevaselt moega, mis siis, et ajas paar sajandit tagasi. Toonane mood oli muidugi märksa kohalikum - igal kihelkonnal oli lausa oma mood. Need rõivatükid, mis mulkidele moekad tundusid, polnud seda mitte Pärnumaal ja mis paistis kolekena olevat Muhus, ei sellist asja pandud selga Saaremaal.

Iga järgneva sajandiga on asi aina globaalsemaks muutunud. Mina mäletan veel aega, mil räägiti küll nõukogude moest, aga naised alustasid Silueti vaatamist ikkagi tagumistest värvilistest lehekülgedest, kus oli rubriik "Laiast maailmast". Ja siis saadi kätte esimesed Burdad ja Vogue´d ja moekanalid ja internet ja moeblogid ... tänaseks pole moel mingeid piire...

Minu jaoks kujunes aga see laupäev sissevaateks noortemoodi. Ausalt öeldes väga suure kõhklusega olin nõus osalema noorte moevõistluse MoeP.A.R.K. 2018 žürii töös. Sest otseselt moega pole ma tegelenud juba aastaid. Ei vaata ma igapäevaselt moekanaleid, ega jälgi moeblogisid. Põhjalikult uurin pigem 19. sajandi Eesti talurahvamoodi ja no õmblen ka igal pühapäeval midagi, mis on 19. sajandist küll veidi kaasaegsem, aga mida ei saa mitte moerubriiki arvata. Nii et minu tõsisem moehuvi jääb pigem 10 aasta ja ka 20 aasta taha. Siis jah sai õpetatud moeajalugu ja korraldatud noortemoeüritusi ja noortega koos käidud moeüritustel. Aga see kõik oli nii ammu.
Leidsin oma arvutist isegi esimese üle-Järvamaalise moevõistluse plakati, mida tookord Türi Kultuurimajas korraldasime.


Ammumöödunud üritustest saab lugeda siit: Isemoodi 2005 Isemoodi 2006

Aastal 2007 andsime nö teatepulga MoeP.A.R.K.'ile üle, mis algul oli Paide Gümnaasiumi üritus. Pean tunnistama, et pärast 2011. aastat, kui meie armas kool kinni pandi ja ma natuke teistele radadele astusin, pole ma Moepargi üritusele enam sattunud. Seda põnevam oli nüüd. Et kuhu on koolimood vahepeal sammunud.

Ürituse korraldus oli väga hea, hästi tubli noortetiim! Aga mind hämmastas ... publiku vähesus võrreldes kümnete aastate taguse ajaga, kus publik ei tahtnud kuidagi saali ära mahtuda. Ja muidugi üllatas see, et 19st kollektsioonist mitte ükski polnud Järvamaalt.


Ja mis mind veel hämmastas, et õige paljud kollektsioonid olid ainest leidnud rahvakunstist või siis sini-must-valgest Eesti lipust. Kas põhjustas seda Eesti 100, või ongi noored nii isamaalised või tundus neile lihtsalt, et see läheb vaatajatele peale, seda muidugi teada ei saa. Aga ma tõesti ei arvanud, et kohtan sellel laval niipalju triibuseeliku ja rahvusliku tikandi elemente. Arvasin, et see on pigem Viljandi Kultuuriakadeemia korraldatava OMAMOE teema.

Kuidas see rahvuslik siis noortemoes mõjus? Sinimustvalgega oli ühelt poolt ka selliseid lahendusi, mis mõjusid nö latialtläbijooksuna. Kui mõnele valmisrõivale natuke sinimustvalget paela külge siduda, siis seda ikka päris moeks nimetada ei saa. Aga saan aru, et ega noorte jaoks see õmblemiseteema polegi enam nii lihtsalt lahenduv kui varem. Õmblemise fänne on kahjuks vist vähemaks jäänud. Teisalt oli ka selliseid sinimustvalgeid lahendusi, mis mulle ilmselt lihtsalt kohale ei jõudnud.

Rahvakunstiga seoses võis laval näha tegelikult kahte äärmust ehk siis triibuseelikutükid koos kile, paberi, karvade ja kõige muu toredaga sellises väga lavalises versioonis või siis ülikvaliteetselt teostatud tikanditega kleidid-seelikud-püksid, mida võiks kohe kanda, aga mille puhul jäi justkui puudu nooruslikust moemängulustist. Nii et täiesti mitteootuspäraselt ei kuulunudki minu kõige suuremad lemmikud sellel üritusel etnomoe hulka.


"Eesti ajas ja ruumis"
"Basic@day"

"Ammuker" (See on Saaremaa keeles vikerkaar :))
"Motiiv" - korrektne teostus ja täiesti kantavad komplektid Kihelkonna tanu ainetel



Vanemas vanuserühmas oli mul kaks lemmikut. Esimene neist Elis Kääri "Kompvek"oli ühtlasi parim kollektsioon nii žürii kui publiku arvates. Jaa, see oli kompvek - põnev materjalikasutus, isemaalitud-trükitud kangad, täiesti ootamatud lahendused ja ideed. Perfektne teostus pealekauba. See oli tõesti üks väga esikohta väärt kompvek. Aplaus!



 

 Teiseks köitis mind Karl-Joonas Alamaa "Expectations" oma veidi Jaapanipäraste minimalistlike lahendustega. Selles kollektsioonis mängisid põnevad lõiked.

"Expectations"
Tudengiealiste vanuserühmas tõusid teiste hulgast esile kaks toredat kollektsiooni: Mairo Seire "Daddy's little princess" Ja Getter Tiivitsa "STARGAZER"




Lisaks jagus vaadata siidi ja pitsi, värvilist ja mustvalget, sõnumitega rõivaid, müstilisi vormimänge... Kokkuvõttes võib öelda, et oli väga vahva!






Ja kui nüüd lõpuks jõuda pühapäevaõmbluseni, siis sellega on nii, et kui moeküllane laupäev läbi sai, siis pühapäeval alustasin väga vanamoelist õmblustööd – ehk siis Valjala kihelkonna särgi õmblemist. Kuna ma sellega eriti kaugele ei jõudnud (vanainimese silmanägemine sunnib kasutama luupi ja rohkesti aega), valmis said ainult uhkete tagidega  narid (varrukavärvlid) ja varrukakurrud. Särk või õieti käiksed jõuavad lõpule ehk järgmisel pühapäeval.

Sämppistes tagid nari servas

Kuna ühte varrukavärvliservakest on nagu vähe näidata, siis lisan seeliku, mis sai valmis laupäevahommikul. Praktiline, vildakas ja mugav. Trihniträniline kahekordne viskoos koos paksu viskoostrikotaažiga. Lõike tegin ise.

 

12.03.18

Pühapäevaõmblus nr 2 - hoovõtt

Võiks ju öelda, et mis siin ikka hoogu võtta, terve aasta ju järjest õmmeldud. Aga ei, piisab isegi kahekuulisest pausikesest, et sinu õmbluslaud kattuks mingi ebavajaliku või siis hädavajaliku kultuurikihiga. Esitlusel käinud sokid, mingid parandamata pesutükid, peitmata otstega kindad jne. Kui pool päevakest kulus laua tühjendamiseks, siis tulid kuhja alt välja ka õmblemist ootavad tööd. Seekord ei midagi suurt ega vägevat, võtame asja järjest.

Vennanaisele väike reisikleit (jumal-teab-mitmes pinkbasic) ja heale sõbrale pisikene kleidituunimine. Teisenringikaubandusest leitud Gudrun Sjödeni kleit, mis vajas väikest pikendust ja puhvvarrukate kaotust.  Täiendusteks leidsin kapist šokolaadipruuni täisiidist tüki, mis samuti ostetud teisest ringist. Ütle, kes on su sõber ja pole kahtlustki, et talle meeldib ka must ja pruun :). Nii ongi.


Nädal möödus eriti tormiliselt, sellest saab väikest reportaaži lugeda Saara blogist.

Kunagi lubasin siin näidata ka detsembri kolmanda nädala kleiti, mis sai tehtud pulma-aastapäevaks. Nüüd siis said valmis ka pildid:). Fotode autor Tiina Villako Fotograatsiast.

35 ja natuke veel :)

Kõik see pere

04.03.18

Pühapäevaõmblus nr 1 - esitluseks

Et siis jälle?
Lubasin, et ma ei luba midagi enne, kui olen mõned eriti suured lubadused täitnud. Nüüd on see siis juhtunud - peaaegu kaheksa aastat mu töölaual olnud raamat "Eesti silmuskudumine 2. Sukad ja sokid" on ilmunud. Ma olen kudunud väga palju sokke ja sukki, olen neid pildistanud, uurinud, kirjeldanud, mustreid teinud, kirjutanud... Raamutusse mahtunud ja ka mitte mahtunud kudumitest teen juttu üks teine päev, aga nüüd siis pühapäevaõmblus.
Täna on märtsikuu esimene pühapäev ja kuna kõige kiiremad ajad on möödas, siis võiks ju jälle  pühapäevad õmblemisele pühendada?

Õmblustöö nr 1 alla läheb sellel aastal üks väga kiiresti (või siis väga aeglaselt?) valminud villane kleit.
On reedeõhtu ja kell lööb parasjagu 12. Homme on tähtis päev - ERMis saab toimuma uue raamatu esitlus. Kõik esitluseks vajalik on kokku pakitud ja ritta sätitud. Sõbranna Siiriga lõpetuseks klaasikest veini nautides otsustame vaadata, kas kapis on homseks ka miskit sobilikku selga panna...

Ja siis see jama algab, üks kleit tundub väike, teine suur, kolmas liiga lilleline, neljas liiga ametlik, viies liiga lühike. Ohhh. Millegipärast meenub mulle Kristiina Ehini aastaema laul (mis mulle muide eriti ei meeldi) No temal olid seal mehed sobimatud - Nii et põhimõtteliselt polnud seal kedagi. Mulle tundub ka, et põhimõtteliselt pole kapis midagi.

Sellepeale löön lahti oma kangakapi ukse, ülemisel riiulil paistavad mustad villase riide tükid. Välja lõigatud umbes 8 aastat tagasi (et siis raamatu alustamisega samast ajast). Lühikese pihaga printsesslõige on ilmselt enda tehtud, aga milline pidi kleit tulema altpoolt, see selguks alles kokku õmmeldes. Miks need jupid seisma jäid, seda ka ei tea. Tore väikese elastaani sisaldusega veidi veniv villakangas oli ilmselt mõeldud kleidiks, millel on minu majapidamises nimetus - otse Viljandist :).
Kuigi kell on 12, saab otsus tehtud, seda kleiti on vaja! Üleelukiirusel masinatuurid, une vältimiseks lõbus vestlus. Vein jääb joomata ja valmis kleit on hommikul kell pool kaheksa valmis. Ja isegi magamiseks jäi tunnikesi.

Ärge nüüd naerma hakake, aga kaelusesse läheb kant, mida on selleks otstarbeks kasutatud ka juba varem. Ehk siis mul on selle lisandiga juba mitu kleiti ja ka seelik ja ka püksid :). See lihtsalt on niiiiiiii hea lisandiriie, vähemalt siis, kui kleit on stiilis "Otse Viljandist".

Esitlus Eesti Rahva Muuseumis möödub hästi, lausa uskumatult palju kudumissõpru, emotsioone ja lilli. Ning esitlustuur jätkus täna Türil, ikka sama kleidiga :)

Üks väga lihtne pikk villane kleit.