04.09.18

Ja mis siis suvest sai?

Eelmine postitus oli siin täpselt 30. juunil ja nüüd on täiesti ootamatult isegi veidi rohkem kui 30. august. Et siis nagu kaks kuud ilma ühegi pühapäevata?

Jah, just nii.
Pühapäevad toimusid sel suvel õmblusmasinatest eriti kaugel. Alates Nuustakust ja Haapsalust, Kremli ööbikust ja Hiiumaast, Muhust ja muudest kohtadest, kus ei leidunud mitte ühtegi õmblusmasinat. Ausalt.
Ja kui vaadata minu sügisest ülikooli tunniplaani ja  koolituste kalendrit, siis tundub, et ega see asi ei paranegi. Hingamispäev tuleb pühapäevalt kuhugi mujale nihutada või üldse mitte hingata?

Ja lõpuks oli mul mitteõmblemiseks ka väga vabandav põhjus. Viisin augusti algul kõik oma õmblusmasinad taastusravisse. Pfaffile tehti Ruffleris ilmselt massaaži ja silitati niisama. Õmbleb nüüd vaiksemalt. Aga kattemasin sai mingeid tõsiseid ravihoolitsusi, sest uskumatu küll, sellega saab nüüd õmmelda. Ma lihtsalt mõtlesin, et enne äraviskamist peaks seda pirtsakat masinat, mis õmbles ilusat katteõmblust ainult täiesti venimatule riidele (aga kes seda sinna teha tahab?), ikkagi mõnele raviarstile näitama. Aitäh, dr. Valdo Sööt! Ütleme siis nii, et mõnel kangal teeb veel mõne viperuse, aga üldjoontes sai temast täiesti õmblev masin. Ja selle loo lõpetuseks kolis sisse unistuste joonõmbluse JUKI. Et säästa tulede ja viledega Pfaffi tikkimise jaoks. Ja mis seal salata, see kiire ja täpne joonmasin vist saab olema minu lemmik :)

Pühapäevatööks üks pisike kleidiõmblus - kaks täpilist viiestele, kes pole kaksikud, aga on siiski toredalt ühevanused. Kangad Saksa veebipoest Knol, lõike tegin ise. Ja näete, minu kattemasin oli  nõus õmblema isegi sellise kolmekordse kaelusekandi serva! Vahva.





Õhtuks oli valgetele täppidele lisandunud terve rida punaseid arooniatäppe :), mis kõik tekkisid mängu "Vaata, siin sõrme peal on veri" tagajärjel.

30.06.18

Pühapäevaõmblus nr 17

Nüüd te nüüd küsite, kus on 15 ja 16. KUS ON?
 Ma ei hakka siin isegi pikemalt selgitama. Need õmblused olid olemas... Mõned väikesed-väikesed parandus- ja täiendustööd, üks Halliste särgi ja vaipseeliku abistus jne. Lihtsalt umbejooksvalt kiire on olnud. Ilma igasuguste püha päevadeta ja nii jätkub see ka edasi :D.

Seljataha jäi Nordic Knitting Symposium, mis kestis Viljandis terve nädala. Rohkem kui 100 kogu maailmast tulnud tippkudujat. Oli pingeline, aga väga tore. Terve aastajagu ettevalmistusi, päevapikkused töötoad ja õhtused loengud. Minu jaoks veidi keeruline ka tänu keeleoskamatusele. Aga meil olid toredad tõlgid (pikk kummardus teile, Tiina ja Kait). Kõik sujus väga töiselt ja lõbusalt.

Enne Viljandisse sõitu siiski pühapäeval õmblesin. Roostekarva kleidi, millel on suured taskud ja vehkimist kannatavad trikotaažvarrukad. Kudumisõppejõud vehib ju oma varrastega peakohal, igasuguse kleidiga see hästi ei õnnestu. Saksa veebipoest Knol ostetud pehmet linast kangast oli siiski nii napilt, et pidin üle hulga aja tegema sissetöödeldud taskud, rohkem polnud lihtsalt riiet.


Ja mõned meenutused Nordic Knitting Symposiumist Viljandis.

Pidulik süpoosiumi lõpetamine Viljandi Pärimusmuusika aidas.
Lühikestes töötubades õpetasin eriti tihedalt kudumist. Nii nagu Muhus. Väikese kärbsega :D

Valmis! Tubli kuduja Julia Holm Rootsist.

Eriti tiheda kudumise eest võib saada Muhu kärbse nimelise ordeni.
Kui kogu aeg seda kõike tõlkida, võib tekkida vastupandamatu tahtmine ise ka kududa :D.
Kärbsekudujate esimene grupp.
Kuduvad kuulajad loengutel.
päevapikkustes töötubades kudusime kolm maailma kõige ilusamat Eesti kanda.
Vahepeal kiskus isegi tantsuks – kand ja varvas, üks, kaks, kolm.

Viimasel päeval pani iga osaleja niiviisi välja kõik oma tehtud tööd. 



Eelviimasel päeval toimus Heimtalis juba seitsmes "Käi ja Koo" võistlus. Seekord rahvusvaheline ja väga rohkearvuline. See on Lossi Gildil üks äraütlemata tore ettevõtmine, et nad seda korraldavad :)

Läti-Leedu võistkond enne starti

Esimene poolfinaal
Esimene ring.

Vahva Eesti võistkond – Anu, Kristi, Siiri ja Lembe
Jaapani võistkond
Ühesõnaga on olnud kiire ja ei lähe aeglasemaks. Ka tänast õmblustööd te enne kolmapäeva ei näe, sest homme avab Türi kohvikutepäeval oma uksed Saara kohvik. Jooksen kohe torte küpsetama :D. Kui, siis võib-olla õmblen õhtupoole juurde mõne kokamütsi...

03.06.18

Pühapäevaõmblus nr 14 – pehmetel patjadel heljuda

Uskumatu lugu, et pühapäevaõmblus ilmub siia tõesti pühapäeval :D.
Kuidas kulgeb minu tavapärane hommik? Kell 5.30 hops voodist välja, tunnike kohmitsemist ja 6.45 umbes 3 km kiiret jalutuskõndi naabrinaisega (ühtlasi on räägitud kohalikud uudised). Pärast seda võtan rohtu. Eiei, mitte ravimeid, võtan pool tunnikest võimlemise asemel peenralt rohtu, näiteks maltsa, vesiheina ja muid hästi kasvavaid taimi. Siis kerge kerepesu ja suur tassitäis koorega musta teed. Ja kell ongi kaheksa. Edasi on kaks võimalust – kas kohe tööle või õmblema. Pühapäeval siis õmblema...

Tänane töö on juba mitu päeva ette planeeritud, õmblen pisikestest lapikestest padja sünnipäevaks oma armsale endisele kolleegile. Padjapealne on vateeritud ja läbi tepitud, tagumisel küljel lukk ja paras lukuga tasku, kuhu sisse saan panna kaardi ja väikese üllatuse. No pärast võib seal hoida näiteks tagavaraks mõnda kommi või muud tähtsat asja :D.


02.06.18

Pühapäevaõmblus nr 13 – suvine lauapuhastus

Õmblustöö sai tõesti tehtud pühapäeval, aga vaat see postitamine – see jäi toppama Saaremaal käigu, tudengite lõpetamise ja kõige muu taha.

Selleks pühapäevaks polnud mul ühtegi kindlat mõtet, otsustasin teha lihtsalt seda, mis laua pealt vastu vaatab ja õmbluskorvist välja turritab. Ehk siis sellised argised asjad, mida korjan õmbluslaual korvi. Sinna korvi panemise hetkel luban iga kord, et see on väike töö, selle teen kohe ära. Kukepea. Aga millegipärast saab see korv liigagi sageli ülearu täis. Nüüd siis veidikeseks ajaks korv jälle tühi.

Pikemat reportaaži ei tule ja midagi põnevat siin ei ole:
1. Ühed dressipüksid tehtud lühemaks.
2. Kahed alt kulunud suvepüksid palistatud lühikesteks püksteks.
3. Pesuõmblused parandatud.
4. Laudlinast järele jäänud täpilisest riidest tehtud pikk lina diivanilauale.
5. Lapselapsele seoses sooja ilmaga ühed poolikud retuusid ja ilma varrukateta pluusike.

Ei tea kas neid viimaseid peaks rohkem tegema. Kõigile? :)


Tegelikult olen ma õmblustoa asemel hoopis rohkem aias, sest kogu aeg on tunne, et äkki see suur suvi lõppeb otsa.
Lihtsaid suviseid õmblustöid jäi möödunud nädalasse veelgi, sest tegin ajakirjale "Maale" väikese kaastöö. Ehk õpetus sellest, kuidas aialaudlinale ilusad laiad kandid õmmelda.





25.05.18

Pühapäevaõmblus nr 12 – mündikarva mummuline

Õnneks saab pühapäevaõmbluse kirja ikka enne järgmist pühapäeva :).
Seekordne õmblustöö on mündiroheliste mummudega kleit toredale naabritüdrukule, kellel oli tantsimiseks vaja kleiti, mis alt lai oleks.

Kanga ostsin aasta eest Abakhani allahinnatud kaalukastist lihtsalt igaks juhuks, kui hakkasin lapselapsele esinemiskleiti tegema. Aga kuna ta tookord valis kollase, jäi mummuline kappi oma aega ootama. Kangas on mõnusalt raske ja veidi ka veniv, koostiselt ilmselt küll 100% polüester, mis on minu õmbluslaual ilmselge haruldus. Aga ma väga loodan, et sellise lahtise ja lendleva kleidi puhul see ehk niiväga ei sega.

Lõike tegin kandja mõõtude järgi ise. Alumine ots on täisratas ja ülemine taljes, seljal on pikk lukk. Kaelus on küll kanditud, aga käeaugukaared lihtsalt tagasi keeratud. Materjal andis just parasjagu niipalju venima, et selline lihtne töötlus jäi väga ilus.

Olgu muu mis on, aga värvilahendus ja mummud on sel kangal vahvad!


Tegelikult oli see pühapäev hoopis kurb päev. Sest mul ei ole nüüd õmblustoas enam abilist, kes töötava masina tagant käpaga niiti ette annaks ja istuks igal võimalikul juhtumil keset krabisevat lõikepaberit, hõivaks kohe overloki taga vabaks jääva tooli ja koputaks õmblustoa rõduuksele, kui õues tundub liiga vilu olevat. Peab kuidagi ise hakkama saama.


17.05.18

Pühapäevaõmblus nr 11 – viimistlustööd

Sel emadepäevapühapäeval jäi õmblemine väheseks. Toimus vaid üks väikene sammukene projektist "Valjala vanaeide tulemine".

Kuldaväärt kuduja Margot kudus mulle Valjala pruuditeki koopia. Ja minu teha jäi nö järelviimistlus ehk siis asi korralikult käsitsi kokku õmmelda, otsad palistada ja pesta-triikida. Tulemus on väga-väga sarnane originaaliga, mis on kootud 19. sajandi lõpupoole Valjala kihelkonna Pahnakülas.

Originaalteki tegi Pahnaküla naine Ann Grepp. Selgus, et ta on mul päris lähedalt sugulane, nimelt minu vanavanaema Miina vanaisa vanaisa, kelle nimi oli Uhke Mihkel (sünd 1742) ja selle Pahnaküla Anni vanaema vanaema Viiu olid õde ja vend :).

Et originaal on just ERMi rahavrõivanäitusel kenasti vaadata, siis näitan siin sellegi ära:
ERM A 563:1552

Originaali saab näha ka siit muisi lehelt.


Ja Margoti (OÜ Kangaspuu) kootud ja minu kokkuõmmeldud tekk näeb välja nii. Koosneb samuti kahest laiust, mis on punaseid ruute pidi kokku õmmeldud. Erineb oroginaalist üksnes selle tõttu, et auke pole sees. Veel.


Tekk on kootud 6/1 Norra päritolu ühekordsest lõngast, mida Saara lahkesti maale toob. Värvid tumepruun ja madarakarva punane.


11.05.18

Pühapäevaõmblus nr 10 – punane kleit

Pühapäevaõmblus sai tehtud seekord veidi varem, juba neljapäeval. Sest reedest esmaspäevani nautisin suveilma hoopis Pariisis. Õmblustöö aga jäi Pariisis pildistamata ja tagasi jõudes ootas mind kodune sõnnikuvedu, nii saabki pühapäevaõmblus kirja seekord reedel.

Ma pole Pariisis varem käinud ja muidugi tegin kiiresti ühe lendleva punase kleidi. Mulle millegipärast tundus, et Pariisi peaks ikka minema kingade ja kleidiga :). Tegelikult osutus seal tavapäraseks riietus püksid ja tossud. Nojah, kuna olin suutnud enne reisi oma põlve ära nikastada, siis ei hakanudki kinniseotud põlve koos kleidiga eksponeerima ning kohvris olnud punane kleit tuli Pariisist ilma selga saamata tagasi. (Toredast Pariisireisist veidi reisiblogis).

Aga kleit sai mõnus ning õnneks ka piisavalt lai, sest juba märkasin selle kanga vastikut omadust kergesti nö õmblustest käriseda. Külgedel järsult laieneval hõlstil on parajalt suured taskud. See kaelusekandi vahel olev detailike on täiesti praktilise väärtusega ning varjab midagi eriti totrat – vaatamata aastakümneid kestnud õmblemiskogemusele õnnestus mul täiesti algaja kombel sinna väike augukene overlokitada. Juhtub :D.

Ilus sokiehe on mulle kingitud, ehtekunstnik Ülle Mesikäpp. 

03.05.18

Pühapäev nr 9 – jälle väiksed asjad

Täna pikka juttu ei tee.
Mis imelik asi see on, et kui lõpeb ära suur ja pikk töö, siis ootad justkui, et nüüd hakkab aega olema. Aga võta näpust – suure lõppenud tööaugu täidavad kibekiirelt igasugu pisikesed toimetused, mida on kokku kuidagi eriliselt palju. Nii on seda õmblemise aega ikka üsna napilt...

Üks neist pisitöödest sai valmis juba enne pühapäeva, sest kõige väiksem sai kolmeseks koos kutsu-kiisu dressikaga. Ja veel üks baleriinikleidike koos retuusidega sai valmis just pühapäeval. Aga vaat seda ülesriputamise aega, seda on veel eriti vähe.
Kangad saksa veebipoest stoffe.de ja lisaks loomulikult minu põhjatust kapist. Jätkub, jätkub seda värki seal.



24.04.18

Pühapäev nr 8 – kandid ja palistused

Sel pühapäeval juhtus sedamoodi, et saabusin kahepäevaselt koolituselt tagasi alles kell seitse õhtul  ja siis juhtusid ka lapsed külas olema. Nii ei teinud ma pühapäeval mitte üks piste õmblusmasinal. Ja esmaspäeval tehtud pühapäevatöö on ka seetõttu pisipisike – täpilise laudlina palistus ja mõned kampsunikandid. Laudlinu ma pean igal juhul ise palistama, sest nii pikki nagu minu 15-suulise laua jaoks vaja on (3,5 m) valmis laudlinana niikuinii osta ei saaks. Ilus täpiline paksem puuvillane on pärit veebipoest stoffe.de.

Teise tööna kantisin ära oma äsjavalminud Ruhnu patentkampsuni kaeluse ja varrukasuud. Just nii, nagu need välja näevad ühel Saaremaa Muuseumis oleval päevinäinud Ruhnu kampsunil. Kaeluses punane ja varrukasuus roosakirju. Varrukasuu kandiriie pärineb umbes 1960. aastast.

Sellised värvilise rätikuga kantavad patentkampsunid ehk stripuvamsad olid Ruhnus argirõivasteks nii meestel, naistel kui lastel.

Selline hirmpisike töö siis selle pühapäeva nimekirja.


19.04.18

Pühapäevaõmblus nr 7 – pildikesi kangahoolikute elust

Selle pühapäeva õmblustöö on täiesti seotud laupäevase kangapoes käiguga. Poes tuli mul nimelt meelde, et lubasin ühele viieaastasele uusi retuuse. Vanaema ju ikka lubab, kui näeb, et eelmised on kantud täiesti auklikuks. Võib-olla te ei usu, aga mu kapis ei leidunudki viieaastaste tüdrukute retuusiriiet. Ja kuna see fakt meenus mulle täpselt poes, siis kohe nägin ka seda südametega halli riiet. Ja siis nägin ka üsna samasugust baleriinidega riiet. Loomulikult ei jäänud ka see ostmata, sest lapselaps käib ju iluvõimlemise drennis ja vanaemal tulid kohe meelde kunagised balletitunnid :). Aga et retuusikandjal on ka kaksikvend, siis lasin kohe pool meetrikest jalgratastega riiet ka välja mõõta. Vaat nii need kangad kogunevad ... Õnneks said kohe ka ära tarvitatud, tore asi see pühapäev ikka :)
Kohe kui see tuunika-kleidike kokku sai, siis vaatasin, et midagi oleks nagu veel vaja. Muidu tundub justkui liiga pidžaama. Valituks osutus jupike mustakirjut ja peale läbipaistev roosaks sats minu kunagise pluusi sabast. Kaelus on ka seekord teistmoodi. Ja nende roosade varvaskingade jaoks peab viiene ilmselgelt kasvama, sest need on vanaema omad :D. Nõuab ekstra-kõrget kujutlusvõimet, et mind ette kujutada balletti tantsimas. Aga jah, olid ajad....


Ja nüüd siis väike ülestunnistus pühapäevale eelnenud laupäevast. Ma ei oleks ise ÜLDSE kangapoodi läinud, aga sõbranna Siiri nõudis shoppamist meie parimas kangapoes Lipilapi äris. Poodi sisenemist sain küll välja vabandada asjaoluga, et mul oli vaja vardakottidele 14 m sisukangast. Aga poest väljumist sellega enam välja ei vabanda :)
Peale selle, et müüja ei suutnud uskuda, et me polegi õed (me varsti ise ka eriti ei usu), siis meie ostud ka väga ei erine. Nojah, ütle kes on su sõber ja ma ütlen, millist kangast sa ostsid. Tõsi, Siiri ei ostnud neid baleriine ja jalgrattaid. Eks siis tuleval pühapäeval jälle.


10.04.18

Pühapäevaõmblus nr 6 – kas teil on kapis mõni luukere?

Kui teil juhtub olema mõni lapselaps vanuses 5–12, siis te võite teha nüüd vanamehemultikahäält ja küsida: "vanaema, vanaema, kas sul kapis luukeret on?"

On, lapsuke, on, kohe võtame kapist välja :).

Kas teie oskate öelda, millal see juhtus, et pealuud ja luukered justkui möödaminnes nii avaliku elu tegelasteks said, et leidsid koha igal teisel lastele mõeldud kangal.

Kui mina laps olin, siis luukeredega seoses räägiti ainult hirmu- ja õudusejutte. No vahel lauldi ka – surnukirstul 15 meest – hõissa ja pudel rummi! Ja siis mereröövlilipule tehti pealuu ja kaks konti, mille joonistamine mul lapsena eriti hästi välja ei kukkunud.

Aga millal juhtus see, et kangale jõudsid väiksed armsad roosa tutimütsiga luukerekesed, tantsivad ja lustivad luukered, isegi loomade luukered. Ja oleks need siis ainult pubekate dressidel. Ei, kenad luukered on isegi pitsivahustel roosadel beebikleidikestel.
Tegelikult mulle tundub, et see luukerevaimustus algas umbes samal ajal, kui hakati rääkima tähtsate inimeste kappides laiutavatest luukeredest. No minu kapis on üldjoontes ainult kangastunud luukered.

Ühesõnaga, vanaema võttis kapist luukerekanga välja ja tegi sel pühapäeval natuke lasteriideid. Lihtne viskooskangast rataskloššseelik kümnesele ja tantsivate luukeredega pluus seitsmesele. Kangas ostetud veebipoest stoffe.de, mustad lisandid kapijääkidest, lõige Ottobrest, kohendatud õigetesse mõõtudesse. Lisaks vahetatud katkiläinud lukk veel ühel luukerepluusil :).

02.04.18

Pühapäevaõmblus nr 5 – valearvestus

ERMi püsinäitusel märkasin Türi naisel ees väga ilusast riidest põlle. Paari nädala eest Saksamaalt kangast tellides (oluline märkus - ma ei tellinud kangast endale :D) jäi mulle silma üsna sarnase tonaalsuse ja olemisega kangas. Tundus, et mul on seda mitte eriti odavat riiet Türi rõivaste juurde ikka vaja. Võtsin meetrikese.

Türi naise komplekti ees olev ilusast riidest põll ERMi rahvarõivanäitusel.

Kangas jõudis kohale ja osutus täielikuks valearvestuseks. Sest see polnud mitte üks põlleks sobilik riidetükk. Ilmselgelt toekas riie oli mõeldud kodukaunistamiseks, kardinateks, mööblikatteks, padjakatteks... Ja tänu sellele ei osutunud see isegi nii kalliks mitte, sest kanga laius oli 2.40.


Mis siis ikka, läkski kodukaunistamiseks. Otsustasin kenat kangast väärindada aeglase õmblusega (nagu mõiste aeglane mood :)). Ehk siis lõikasin pika ribatüki pooleks ja liitsin keskelt piinliku täpsusega lilli kokku ajades neljakandiliseks. Lisasin laia servakandi, millele tegin korralikud diagonaalnurgad.

Põlle asemel sai ainult ühe kevadise laudlina kööki.


27.03.18

Pähapäevaõmblus nr 4 - Valjala vanaeide jätkuv tulemine

Sellel pühapäeval tegin kohe palju aeglast õmblustööd. Kohe nii palju, et seda jätkus isegi esmaspäevaks. Aga tulemuseks on ainult üks särk või õieti käiksed nagu seda rõivatükki vanasti Saaremaal nimetati. Töö on jätkuks minu Valjala vanaeide tulemise projektis, mille kohta saab lugeda siit ja ka veel siit.

Sel pühapäeval siis kõik teistmoodi. Ei mingeid overlokiõmblusi ega kiireid käike, käsitsi tehtud tikkpisted, peenikesed punumised ja õmblused. Minu Valjala käiksed on tegelikult väga lihtsad. Eeskujuks on neil 1895. aastal Oskar Kallase poolt Valjala kihelkonnast kogutud käiksed ERM A 291:302, mille kohta on legendis öeldud: Sel ajal olid juba tarvituselt kadunud. Käikseid kanti suvel.

Alustasin oma projekti juba siis, kui ERM oli veel vanas majas ja mul oli võimalus neid lähedalt vaadata. Seetõttu sain kõik teha nii nagu originaalil (muisi pildilt poleks osanud kõike siiski välja lugeda). Muide need vanad käiksed olid ülikvaliteetselt õmmeldud ja pisitillukeste toredate detailidega, näiteks palmitsetud paelte otsa tehtud kaheksasse põimitud kolmnurkadega (sellest seletusest saan vist nüüd küll ainult mina aru :))

Vaata originaali muis.ee lehelt.

Minu särk tuli isegi samade mõõtudega ja istub seljas väga mugavalt. Ma ei näe mitte mingit põhjendust tavale teha särkidele kaasaegseid mugandusi nagu varrukakaared jne.

Saaremaal kanti ühe suure sõle asemel 3-4 väikest sõlge rivis, suuremad allpool, tillukesed üleval. Kolm sõlge on mulle kingitud, ühe soetasin ise, Saaremaa tüüpi sõlgede autor on hõbedakunstnik Keiu Kulles. Käiksed pannakse otsapidi kuue (seeliku) sisse, peale tuleb veel abu ja siniruuduline rätik.



Käiksed on valmis - kangas linane, tikand puuvillane, tikkpisted peenema heegelniidiga, niidist nööbid ja aasad, palmitsetud paelad, rinnalõhiku ots on ka uhkem kui tavaliselt.
Naridele (Saaremaal varrukavärvlid) tegi musta ristpistetikandi laps Tiina, sest siis mul ei olnud veel vanainimesele sobilikku luuplampi soetatud. krae on sellepärast selline lihtne, et sellele lisaks kanti veel tikitud lahtkraed, mis alles ootab tegemist.

Hädavajalik vidin peenema õmblustöö tegemiseks.

Valjala vanaeide projekt jätkub...

20.03.18

Pühapäevaõmblus nr 3 - moodi, moodi, moodi ja teed

Tuleb üks väga pikk postitus. Kiire elutempoga inimesed võiksid siinkohal selle blogi sulgeda.

Uskumatu küll, aga täna põikame pärandtehnoloogia juurest natuke kaugemale ja räägime moest. Kuigi jah, kui ajsade üle sügavamalt mõelda, siis tegelen ju igapäevaselt moega, mis siis, et ajas paar sajandit tagasi. Toonane mood oli muidugi märksa kohalikum - igal kihelkonnal oli lausa oma mood. Need rõivatükid, mis mulkidele moekad tundusid, polnud seda mitte Pärnumaal ja mis paistis kolekena olevat Muhus, ei sellist asja pandud selga Saaremaal.

Iga järgneva sajandiga on asi aina globaalsemaks muutunud. Mina mäletan veel aega, mil räägiti küll nõukogude moest, aga naised alustasid Silueti vaatamist ikkagi tagumistest värvilistest lehekülgedest, kus oli rubriik "Laiast maailmast". Ja siis saadi kätte esimesed Burdad ja Vogue´d ja moekanalid ja internet ja moeblogid ... tänaseks pole moel mingeid piire...

Minu jaoks kujunes aga see laupäev sissevaateks noortemoodi. Ausalt öeldes väga suure kõhklusega olin nõus osalema noorte moevõistluse MoeP.A.R.K. 2018 žürii töös. Sest otseselt moega pole ma tegelenud juba aastaid. Ei vaata ma igapäevaselt moekanaleid, ega jälgi moeblogisid. Põhjalikult uurin pigem 19. sajandi Eesti talurahvamoodi ja no õmblen ka igal pühapäeval midagi, mis on 19. sajandist küll veidi kaasaegsem, aga mida ei saa mitte moerubriiki arvata. Nii et minu tõsisem moehuvi jääb pigem 10 aasta ja ka 20 aasta taha. Siis jah sai õpetatud moeajalugu ja korraldatud noortemoeüritusi ja noortega koos käidud moeüritustel. Aga see kõik oli nii ammu.
Leidsin oma arvutist isegi esimese üle-Järvamaalise moevõistluse plakati, mida tookord Türi Kultuurimajas korraldasime.


Ammumöödunud üritustest saab lugeda siit: Isemoodi 2005 Isemoodi 2006

Aastal 2007 andsime nö teatepulga MoeP.A.R.K.'ile üle, mis algul oli Paide Gümnaasiumi üritus. Pean tunnistama, et pärast 2011. aastat, kui meie armas kool kinni pandi ja ma natuke teistele radadele astusin, pole ma Moepargi üritusele enam sattunud. Seda põnevam oli nüüd. Et kuhu on koolimood vahepeal sammunud.

Ürituse korraldus oli väga hea, hästi tubli noortetiim! Aga mind hämmastas ... publiku vähesus võrreldes kümnete aastate taguse ajaga, kus publik ei tahtnud kuidagi saali ära mahtuda. Ja muidugi üllatas see, et 19st kollektsioonist mitte ükski polnud Järvamaalt.


Ja mis mind veel hämmastas, et õige paljud kollektsioonid olid ainest leidnud rahvakunstist või siis sini-must-valgest Eesti lipust. Kas põhjustas seda Eesti 100, või ongi noored nii isamaalised või tundus neile lihtsalt, et see läheb vaatajatele peale, seda muidugi teada ei saa. Aga ma tõesti ei arvanud, et kohtan sellel laval niipalju triibuseeliku ja rahvusliku tikandi elemente. Arvasin, et see on pigem Viljandi Kultuuriakadeemia korraldatava OMAMOE teema.

Kuidas see rahvuslik siis noortemoes mõjus? Sinimustvalgega oli ühelt poolt ka selliseid lahendusi, mis mõjusid nö latialtläbijooksuna. Kui mõnele valmisrõivale natuke sinimustvalget paela külge siduda, siis seda ikka päris moeks nimetada ei saa. Aga saan aru, et ega noorte jaoks see õmblemiseteema polegi enam nii lihtsalt lahenduv kui varem. Õmblemise fänne on kahjuks vist vähemaks jäänud. Teisalt oli ka selliseid sinimustvalgeid lahendusi, mis mulle ilmselt lihtsalt kohale ei jõudnud.

Rahvakunstiga seoses võis laval näha tegelikult kahte äärmust ehk siis triibuseelikutükid koos kile, paberi, karvade ja kõige muu toredaga sellises väga lavalises versioonis või siis ülikvaliteetselt teostatud tikanditega kleidid-seelikud-püksid, mida võiks kohe kanda, aga mille puhul jäi justkui puudu nooruslikust moemängulustist. Nii et täiesti mitteootuspäraselt ei kuulunudki minu kõige suuremad lemmikud sellel üritusel etnomoe hulka.


"Eesti ajas ja ruumis"
"Basic@day"

"Ammuker" (See on Saaremaa keeles vikerkaar :))
"Motiiv" - korrektne teostus ja täiesti kantavad komplektid Kihelkonna tanu ainetel



Vanemas vanuserühmas oli mul kaks lemmikut. Esimene neist Elis Kääri "Kompvek"oli ühtlasi parim kollektsioon nii žürii kui publiku arvates. Jaa, see oli kompvek - põnev materjalikasutus, isemaalitud-trükitud kangad, täiesti ootamatud lahendused ja ideed. Perfektne teostus pealekauba. See oli tõesti üks väga esikohta väärt kompvek. Aplaus!



 

 Teiseks köitis mind Karl-Joonas Alamaa "Expectations" oma veidi Jaapanipäraste minimalistlike lahendustega. Selles kollektsioonis mängisid põnevad lõiked.

"Expectations"
Tudengiealiste vanuserühmas tõusid teiste hulgast esile kaks toredat kollektsiooni: Mairo Seire "Daddy's little princess" Ja Getter Tiivitsa "STARGAZER"




Lisaks jagus vaadata siidi ja pitsi, värvilist ja mustvalget, sõnumitega rõivaid, müstilisi vormimänge... Kokkuvõttes võib öelda, et oli väga vahva!






Ja kui nüüd lõpuks jõuda pühapäevaõmbluseni, siis sellega on nii, et kui moeküllane laupäev läbi sai, siis pühapäeval alustasin väga vanamoelist õmblustööd – ehk siis Valjala kihelkonna särgi õmblemist. Kuna ma sellega eriti kaugele ei jõudnud (vanainimese silmanägemine sunnib kasutama luupi ja rohkesti aega), valmis said ainult uhkete tagidega  narid (varrukavärvlid) ja varrukakurrud. Särk või õieti käiksed jõuavad lõpule ehk järgmisel pühapäeval.

Sämppistes tagid nari servas

Kuna ühte varrukavärvliservakest on nagu vähe näidata, siis lisan seeliku, mis sai valmis laupäevahommikul. Praktiline, vildakas ja mugav. Trihniträniline kahekordne viskoos koos paksu viskoostrikotaažiga. Lõike tegin ise.