08.08.12

Kihnuruuduline märk


 Vahel mulle tundub, et ka rahvusliku käsitöö vallas tekivad massipsühhoosile sarnased ilmingud. Näiteks võib täiesti tunnetada, et kui sul pole Kihnu vardakotti, siis sind pole justkui olemaski. Tegelikult annab käevangus olev vardakott minu silmele tunnistust sellest, et selle omanik on rahvuslikku käsitööd õppinud kas Viljandis, Olustveres või Räpinas või on ta väga usinalt lugenud Ingrid Uusi "Mõningaid noppeid Kihnu käsitööst". Ning see vardakott ongi justkui märk sellest ringkonnast ja minu jaoks mitte niivõrd vanadest vardakottidest. Sest olgem ausad, need vanad vardakotid olid hoopis vabamad oma olemuselt ja materjalilt, lipid-lapid siit ja sealt, vanadest esemetest ja uutest ribadest, ei mingit ülearust täpsust ja kindlate mustrite-värvide sobitamist nagu selle nüüdse "märgi" puhul näha võib.

Mul on tegelikult terve rivi vardakotte, aga õhtuseks lõbustuseks õmblesin selle Kihnu-Ingrid Uusi-oma ka. Kena tuli teine nüüd küll, kuigi pisut ehk paljunähtud. Lapid on pärit siit ja sealt, 70. aastatest ja Inglismaalt Kata toodud jupikesed ja mõned armsad tükid on villausku helikunstnikult Felicity Ford´ilt Inglismaalt.

Aga mulle meeldivad ruudulappidest tekid, nende sisse on näiteks talvel teleka ees väga mõnus kerida - see lõpeb tavaliselt küll magamisega. Tegin ühe sellise kingituseks.


Ja leidus keegi, kes oli nõus kohe kingitust omastama.



Seekord siiki nii ei lähe, teki saavad armsad inimesed, kes võiksid seda kasutada oma purjekal või võtta selle lihtsalt piknikutekiks.