25.03.16

Pihaga seelik "otse Viljandist"

Ma mäletan täpselt aega, kui olin koolieelik ja  ema õmbles mulle pihaga seelikuid. Sest ega lapsel pole ju vöökohta. Vöökoha puudumine mind siis ausalt öeldes ei häirinud, pigem oleksin lihtsalt tahtnud sellist poolikut seelikut nagu teistel. Mõni aeg hiljem muidugi tekkis vöökoht ja mina sain oma vööga seelikud, aga siis polnud vöökohta jällegi emal :).  Eks ta hakkas neid pihaga seelikuid siis endale tegema.

Ja nüüd ... Et kas see on avalik ülestunnistus, et vöökohaga pole väga hästi? Pigem ei, kuigi tõesti – istub selline kossakas seelik ju üsna igasuguse kere ümber piisavalt siivsalt.

Pigem on see rõivatükk pealkirjaga "otse Viljandist", kuigi igatepidi valminud Türil. Mõnus kortsuv linasegu kangas, kossis ja tossis olemine, imelikud detailid, suured maadligi taskud, nööridega saapad – see on kõik see, mis ideaalselt passib lonkima lossimägedes või väljuma Kultuuriakadeemia seinte vahelt.
Ma ise ka hästi ei usu, et kui kahekümnendates aastates õmblesin omale nii mõnedki klassikalised kostüümid, siis nüüd vanaemana olen täiesti nõus kandma selliseid kossakaid. Usutavasti "kampsun Viljandist" stiil on täiesti sobilik näiteks sokiraamatu kirjutamiseks.


Inspiratsiooni sain seekord Pinterestist, aga lõike tegin ise. Seelikul on järsu küljelaiendusega lõige ja sirge alumine kummikanaliga äär. Et stiil oleks täiuslik :), siis on seljataga jupike neerukangast, millega vooderdasin ka seeliku pihaosa. Vildiseibidest ehte autor on Liis Pihlik (see on üks mu lemmikehetest).

 Ja et sellise seeliku pildistamine nii riidepuul, lamavas asendis või veel kuidagi muudmoodi tühjalt osutus täiesti mõttetuks, siis seekord eirasin oma tavapärast pildisessiooni ja panin selle kossaka selga. Suured tänud Tiinale, kes tegi pildid!

13.03.16

Peaaegu paradiis

Kord minu õmblustoas on tegelikult nii haruldane nähtus, et seda peab lausa tähistama või siis näiteks kajastama.

Ma mäletan väga selgelt seda ülevoolavat õnne, kui umbes 25 aastat tagasi sain oma esimese õmblusnurga. See oli uude korterisse kolimise kõige suurem rõõm - piraka pruuni riidekapiga pooleks jagatud magamistuba, kuhu umbes kahele ruutmeetrile mahutasin oma kõige suurema varanuduse - Veritase õmblusmasina, triikimislaua ja kapi tagaseina katva taskute süsteemi, kuhu paigutusid kõik mu vajalikud tarbed. See oli lõpp ajastule, kus õmmelda tuli söögilaual ja terve elamine oli pidevalt kaetud niidijupikestega. Ma ei usu, et ma selle tagajärjel just rohkem õmblema oleks hakanud, aga tunne oli tõesti nagu paradiisis, istud millal tahad masina taha, niit on peal ja muudkui õmbled.

Sellest ajaloolisest hetkest olen tegelikult mitu korda kolinud ja minu õmblusnurk on samuti liikunud siia ja sinna, vahepeal keldriski olnud. Kuigi on kahju, kui lapsed saavad kord nii suureks, et kodust ära lähevad, siis midagi võib selle juures ju ka positiivset olla. Mina sain näiteks oma isikliku kambri.




Konarlikud seinad on lapse ja tema toredate sõprade kätetöö (ajast, kui see veel lapse tuba oli). Põrand on ka ainulaadne, see on tehtud laudadest, mis õnnestus kogu maja ülesvõetud põrandatest päästa. Puhastasime neid isaga koos laudhaaval vanadest värvikihtidest terve töönädala. Isa on nüüd ammu meie hulgast läinud, aga põrand on. Ilus mu meelest.

Kapi tegi minu kunagine kolleeg lammutatud kuuri täiesti lihvimata laudadest. Algul tundus minu mõte talle kentsakas, aga sellisena on see kapp siin nüüd juba aastaid. Peitsisin ja veidi lihvisin seda ise.


 

Teate isegi, loodus tühje kohti ei salli. Nii on minu toas ka sadu väiksemaid ja suuremaid asju. Osa neist on selline mõttetu nodi, aga terve hulk asju on ka sellised, mis peidavad endas mingit lugu. Ja neid asju ma hoian, ükskõik kui mõttetud need ka kõrvaltvaatajale ei tundu. 

See väike ukseke tuli välja sellesama toa põranda seest. Oli niisiis vana ja äravisatud jaba enne aastat 1938. Keegi ei tea, ega saagi teada, mida hoiti selle kapiukse taga.
Inglid. Vasakul minu aega andev kellaingel. Paremal Epp-Maria Kokamäe "Ingel vaatab", mille ostsin Haapsalust vahetult pärast raamatu "Haapsalu sall" esitlust. Minu jaoks on see salliraamatu ingel. Ja seda kõike vaatab Lohu Ella tehtud Kihnu naine.

Laealune potirida. Pärineb ammustest aegadest, mil koolilastega igivanu potte tegime - värvi, saapamäärde, laki ja muuga.
Pitsidega kardin leitud puuriidast. Foto Laurentsiuse ülisuurest maalist meenutab kaugeid aegu, mil me Noorte Kunstipäevi korraldasime ja kaubabussiga seda maali vedasime. Ja toonaseid näitusi ehituslaos, garaažis, ujula basseinis...
Ja see olen mina, Resa kujutatuna ja kirjastuse kingituna Muhuraamatu sünni puhul.
Ja siis veel mõned toredad asjad - sõbranna Resa kingitud maasikas esimese lapselapse sünni puhuks, Marianni maal, mis meenutab aegu kohvikus, kümmekond purgitäit nööpe, liiga palju kastitäisi lõnga...

mõnikord on siin kord.
Jah, see on peaaegu paradiis. Ma lähen kohe õmblema... 

Kuidas teie oma õmblusasju hoiate?

09.03.16

Ikka seesama

Tegelikult mööduvad mu päevad pigem kududes, aga kuna see on töö, siis panen siia hoopis viimase aja õmblustöid. Nende osas olen aga pisut toppama jäänud sellesse mugavasse trikookleidikese lõikesse, millest olen siin juba palju juttu teinud ja lõigetki jaganud. Panen siis lihtsalt kroonika mõttes kirja, et sai tehtud veel üks lühikeste varrukatega kleidike ja siis ka üks pikk pluus sama lõike järgi. Sellele tuli vähemalt miski erinevus kaeluses. Pitsrõngas ja väikese Swarovski pärliga kant on selja taga, et eespool oleks kena ehteid kanda.


Ikka sama lõike (Pink basic) järgi puhkusekleit. Väga mõnusa mustriga kangas pärit Paidest LipiLapi poest.


Ja justkui neid tuunikaid veel vähe oleks, siis proovisin ka üht Ottobre lõiget. Samas pidin ikka veelkord veenduma, et kimono - see pole mulle. Aga taskud on ekstra mõnusad ja riie ka. Kaeluse kant ja selja taga üks kelmikas ruudutükk on minu lemmikkangast, mis kunagi oli üks seelik (soetatud ühe euro eest teise ringi poest). Õnneks oli seelik väga-väga lai, nii jagub seda riiet veel siia ja sinna :)


Ja vahel üsna harva, aga siiski, läheb vaja pidukleiti. Pean tunnistama, et ise ka ei tahaks uskuda seda hullu varianti, et ostsin kümne viimase aasta jooksul pidukleidiks juba neljandat korda sama kanga... Kolm esimest on mustad, küll erineva pikkuse ja väljanägemisega, aga siiski. Seekord otsustasin, et vähemalt võtan mõne teise värvi. Kaua kaalusin poes, kas võtta ilus tumepunane või siis pruun. Ja uskumatu küll, ostsin pruuni eelkõige seetõttu, et ükski normaalne inimene ei tee pidukleiti pruunist kangast.
Vaatamata täiesti sünteetilisele koostisele on sellel kangal väärt omadused - miski õhku läbi laskev erisus (kangal kirjas), ei kortsu, langeb väga hästi ja on ülihea õmmelda ja pressida. Et mitte ülearu pruuni kleidiga tädina mõjuda, otsustasin alt välja ulatuva voodrisaba teha eriti silmatorkavatest sinise-rohelise segu siidilappidest. Enamus siniseid tahvtiseid siidiribasid ostetud nõuka-aja lõpus mingist ORSi poest (oli selline asutis kunagi Türil). Ei hakka siin pikemalt kirjeldama kõiki üpardusi ja ümbertegemisi... Vahepeal tundus, et selle kleidiga oleks mõsitlik ainult keskaja päevi külastada:).
Üsna erilise "tolgendavate" külgedega lõike tegin ise.
Lõpetuseks tundus, et suur naine vajab ka eriti suurt ehet. Loodetavasti mu armas õpetaja Kärt Summatavet ei pahanda, et sedakorda tema tehtud kodarraha nii pika pärlirea otsa panin.


Et nimekiri oleks täielik, siis lisan veel ühe kirju-mirju pluusi. Selle riide ostsin Tallinna kauplusest Trend. Lisaks lahedale kevadlillelisele mustrile on riie ka harukordselt mugava lödi kukkumisega. Puuvillane.