29.07.15

Teen mis ise tahan aeg

Kui ma väike olin, siis just sellised ajad kirjutas oma päevaplaani mu ülikorralik suur vend. Ausalt öeldes, ma ei teagi, mida tema sel ajal teha plaanis, aga minul on just praegu see teen mis ise tahan aeg. Ühesõnaga puhkus. Kokkuvõttes tähendab see seda, et käin tööl vaid mõne korra päevas, mul pole siin hetkel ühtegi lapselast, ma ei lähe kuhugi ja keegi ei oota, et ma midagi teeksin. No võib-olla ootab ka, aga ma olen selle lihtsalt ülbelt mõtetest välja lükanud.

Ja mida ma siis sellise ajaga peale hakkan? Tegelikult teen neid asju, mida ma juba lapsena kõige rohkem vihkasin ja kõige rohkem armastasin. Kunagi vihatud tegevuste hulka kuuluvad rohimine ja marjade korjamine. Marjade korjamise olen enda jaoks nüüd mugavalt korraldanud, sest olen aiast kaotanud lõppematud sõstrapõõsaread, igat liiki olgu vaid üks või siis kaks põõsast. Rohimist on paraku küll rohkem, kui mugav tundub. Aga ütleme, et need on siis igapäevased kehalised harjutused.


Aga see tegevus, mida ma armastan just nii kaua, kui ennast mäletan, on suvine õmblemine. Lapsena õmblesime naabritüdrukutega õues nukuriideid ja see oli niiiiii tore. Suvise õmblemise kõrgaeg jääb aga kindlasti oma 25 aasta tagusesse aega, kui koolitööst vaba pikka suve sisustasin lõputu õmblustööga. Olin siis korterielanik ja lapsed sõitsid sageli suveks Saaremaale hullama. Need olid ajad, kus sai õmmeldud ka mitmed meesteülikonnad ja mantlid, rääkimata kõigest kergemast. Siinkohal hakkab kohe natuke piinlik, et pole oma lastele nüüd sellist teen mis ise tahan suve võimaldanud. No ehk see aeg veel tuleb, kus oma seitse lapselast terveks suveks siia kokku kogun. Aga praegu paraku minu töö sellist pikka puhkust ei võimalda.

Aga mida teete teie, kui teil juhtub olema teen mis ise tahan aeg?

Alustasin oma õmlustöid ikka kasti kogunenud pealmisest kihist (mäletate, alustasin jaanuarikuud teemaga - laud puhtaks kuu). Esimeseks tööks sai neerumustriline taaskasutus. Ehk siis Liepaja teiseringipoest ostetud kena seelik, millel ülemine kummiosa oli väljaveninud ja imelik. Lisasin vööjoonele sissevõtted ja tegin uue kummikanali, mille tõttu jäi järele kaks kena ribakest kangast. Need läksid kantidena käiku ühe teise riide juurde, mis oma eelmises elus oli olnud ülisuur pluus, aga kanga pehmuse ja kena halli värvi tõttu kunagi soetatud.  Sellest kõigest sai üks suvine särgik.
Kuna särgiku kandmiseks on sel suvel parajat suveilma justkui vähevõitu, siis värvisin pesumasinavärviga üle kunagi Montonist ostetud helerohelise kampsuni. Sai kena indigokarva. Kingad El Naturalista, kes teadupoolest kasutab taskasutuslikku tallamaterjali. Sellega võib suitsuhalli-sinise taaskasutuskomplekti lugeda lõpetatuks.


Uus õmblustöö valmib õhtuks :)

27.07.15

Ruhnu rapsoodia

Ma polnud varem Ruhnus käinud, see tähendab päriselt käinud. Kuid mõtetes olen sinna lennanud vist kordades, sest Ruhnu kudumid on mind üsna põhjalikult köitnud juba pikemat aega. Seetõttu olen läbi lugenud ka mitmed kunagist Ruhnu elu puudutavad raamatud ja üle vaadanud enamiku säilinud Ruhnu kudumeid. Kõik need eelnevalt nokitud infokillud tegid meie väikese vanaemade ja vanaisade grupiga ette võetud Ruhnu reisi minu jaoks muidugi veelgi toredamaks.

Loomulikult otsustasin ma Ruhnu laevas kududa Ruhnu kinnast.





Ühtepidi see kadunud maailma traagika ja teisalt need imelised kudumid - selle külge võib kinni jääda.
  




Need uhked viklid, ikka igale sõrmele isemoodi :)
 Ruhnu sõrmikuid võib tõesti lugeda kudujate meistrikatseks - ühel kindakesel vitsaline loodus, sakiline ranne, vitsad, kirjatud mustrid, pitsid ja igate sorti viklid. Igav juba kududes ei hakka :).

Kindad said kootud koopiana Eesti Rahva Muuseumis olevate Ruhnu kinnaste ERM A 509:5278//ab  järgi. Originaali on andnud Ruhnu naine Christine Koosh 1921. aastal vanavara kogujale August Pulstile.
Lõngaks tarvitasin Saaras müüdavat Norra päritolu HEAD kindalõnga 10/2 ja vardaid 1,25. No oli küll hea kudumine :).