11.11.09

Proua, kas te olete mu teist kinnast näinud?


Ma kavatsen siin kõik ausalt ära rääkida.
TEIST KINNAST EI OLE!

Sellel on terve hulk objektiivseid põhjuseid, mis on tegelikult VÄGA subjektiivsed.
Suhteliselt lühikese ajaga võin ma tuua vähemalt 3 põhjust, miks ma teist kinnast ei kudunud:

1. Mulle tundub, et see hullult muhuroosa lõng saab enne teise kinda valmimist otsa (selle vastu on võimalik küll harutada üles eelmised kindad, kus ka seda lõnga sees)

2. Seda kinnast ei ole just suurem asi kätte punnitada - ma ei saa aru, kas Muhulastel olid sellised pikad ja peenikesed käelabad, et nad selle heegeldatud randme kui teadupoolest üsna venimatu asja üle käe libistasid. Kuna minu päritolu jääb Muhust 3 km kaugusele, siis minul sellist kätt ei ole. Aga võib-olla ka Muhulased ilu nimel punnitasid kindaid kätte? (sellele võib viidata ka asjaolu, et muuseumis päris mitmed kindad selle koha pealt lihtlabaselt pooleks on lõigatud - mina oma kinnastele küll kääridega ei lubaks läheneda)

3. See kudumine - 26 silmust vardal võttis üsna kaua aega.

Aga kuni ma pole siiski asunud teise kinda kallale, seni ootan teilt, armsad sõbrad soovitusi, kuidas kekutada (aga tahaks ju) ühe kindaga?

a) Kannan kinnast ikka kaasas, võtan kotist välja, hakkan kätte panema ja ütlen: "Appi, ma olen teise kinda ära kaotanud! Proau, ega te pole mu kinnast leidnud? Vaat sellist...."

b) Teen kindast seinakaunistuse allkirjaga "Ta suutis kududa ühe Muhu kinda..."

c) ...



Värvid, värvid, värvid. Muster Muhu muuseumis olevalt poolelijäänud kindalt. Sinine, valge ja oranž silmatud.



Muhu traditsioonide kohaselt on ranne heegeldatud ja ristpistes tikitud. Ranne inspireeritud teisest vanast kindast.

10.11.09

Sokijuttu

Täna pikka juttu ei tee - väike sokijutt ainult. Kõigepealt valmissaanud samblasokid.
Need on meestesokid, mis lähevad heategevusloteriisse. Ja et proua Marmelaadi blogi ahvatles mind aeda minema, siis samblasokipildid samblal. Sokid on meie peres selline aktuaalne teema, sest lapse pere soetas väikese võsa ja õunapuudega maatükikese, millel nimeks SOKI. Kunagi ehk kerkib sinna ka sokimaja Vahva ju!



08.11.09

Lavendel, münt ja salvei..


Nii võiks olla selle teki nimi. Tekk ise on suurest tekist pisut väiksem ja arvatavasti saab sellest suvine aias mõnulemise tekk, millega võib siis maitsetaimepeenarde vahel pikutada. Mina kui keskmisest tunduvalt laisem aiapidaja hoolitsen ikka pigem pikutamise kui rohimise eest. Ja kuna minu aias ei kasva ühtegi korraliku aedvilja, vaid ainult kõik see roheline liblestik, siis see tekk on kangesti seda nägu nagu oleks ka tükikene neist lõhnavatest peenrajupikestest.



Tegelikult on need siin suuremalt jaolt võõrad suled, ehk siis tegu on Moole kapikoristamise käigus kõrvale heidet poolvalmis tekitükkidega. Kuna ma suutsin osa tükke kuhugi ära kaotada (leidsin üles siis, kui tekk valmis oli ), siis lõikasin, paigutasin tükid ringi ja lisasin veel üht-teist oma kangakapist. Nii et see ülimõnus värvivalik on MOOLE oma.

01.11.09

Tõmbame otsad kokku!

Ei, seekord siiski mitte blogil (kuigi sääraseidki mõtteid on pähe tikkunud), vaid kampsunil.
Ma ostsin selle Rowani lõnga täiesti impulsiivselt, lihtsalt oli nii ilusate värvidega lõng. Mõtlesin, et viin emale kududa, aga kuna tal oli üks ja teine kudumine veel ees, siis teate ju küll seda tunnet, et kotis on 10 kera udulõnga...


Nii nad kampsuniks saidki. Ja kudumise käigus tuli asi rohkem triibuline, kui ma oodanuks. Võimalik, et värvin toonide veidikeseks ühtlustamiseks selle kupatuse veel halliga üle.
Ja et see kampsun na üksikuks ei jääks, siis moodustasin ühest Moole antud riidetükkide hunnikust ka sellise kortsulise, natuke spiraalsete paanidega kossaka-pussaka seeliku.
Ma ei tea, mis hobuajamisele või kantrilaulule ma nüüd sedaviisi lähen, seni pole ma mingit kantrihuvi justkui enda juures märganud.


Ja kuna ma ei oska oma parema fotokaga hästi iseennast pildistada ja tavaliselt pole ka kedagi teist kes seda teeks (ma ei kujuta ette, kui napakaks peaks mind kodune vanamees, kui esineksin palvega, et kas sa tahaksid mind pildistada), siis on pildid minu manni seljas.



Nööpaugud said tehtud eraldi kootud ja külge õmmeldud palmikuserva sisse.



Idee on võetud ühest kudumisajakirjast (pärast lisan siia nr, kui ajakirja raamatuvirnade alt üles leian), aga kuna ma tõlkida loomulikult ei viitsinud, siis kudusin seda ilmselt omamoodi. Ja viimasel ajal on mul saanud kombeks jälgida figuuri (ka olematut figuuri). Ehk siis kahandada-paisutada - ühesõnaga kudumine võimalikult keeruliseks ajada.