23.01.11

Rohkem värve

Olen üldiselt keskmises vanuses keskmine eestlane, kellele ülitüüpiliselt meeldib must värv. Aga kui ma vaatan Hispaania popima rõivafirma Desigual rõivaid, siis tekib mul vastupandamatu soov midagi värvilist õmmelda. Ja üldse see lipitud-lapitud ja justkui suvalistest kanagastest kokku pandud mood mulle hirmsasti meeldib. Selline suhteliselt värvikas pluus sai sünnipäevakingituseks lapsele, kes niiväga laps enam polegi.


21.01.11

Victoria nimeline vest

Oo jaa, sel vestil pole just eriti palju seost kroonprintsess Victoriaga. Vest on oma kõrgeaulise nime saanud hoopistükkis Tallinna ja Stockholmi vahel pendeldava laeva järgi. Muidugi pole ma jällegi kindel, et laevale just kroonprintsessi järgi nime ei pandud. Algus sellele vestile sai tehtud küll juba mitmed aastad tagasi, nii et vahepeal on Victoria juba kuninglikult mehelegi läinud ja puha.

Aga see on pikk lugu, nii et esmalt mõned udulised pildid ja kui kellelgi siis veel jaksu on, võib lugeda, mis seos sel vestil Victoriaga on. Muide iseenese seljas vesti pildistamiseks ei suutnud ma ühtki nii hääd harjutust leida kui sokkide puhul. Seetõttu on pildid udused ja suvalised, aga udune pilt pidi nooremeks tegema




Algus

Kuidas läheb Rootsi laeva paarisrahvas, kes on juba ligi 30 aastat abielus? Ei võeta kaasa sitendavat pluusi ja tikkkontsaga kingi karaokebaari tarvis, kotti pannakse hoopis midagi, millega kajutis mõnusalt aega veeta - niisiis tookord oma 3 aastat tagasi paks raamat ja kotitäis must-halle lõngajääke. Algul oli muidugi plaan kibekähku üks tore vabaheegeldet vest valmis saada. Ei osanud mina ette näha, et see asi nii libedalt ei lähe...

Laev oli Victoria. Heegeldatud sai ikka õhtul ja ka varahommikul. Mäletan oma mõtet, et vaat kui voodilinadekarva valgest riidest kotis mu kerad on... See mõte sai vestile saatuslikuks, sest koju jõudes seda kotti polnud. Mitte kuskil. Ja siitmaalt hakkas film, milles peategelaseks vest nimega Victoria.

Kadunud vest

Mida teeb keskmine isetegija, kui ta on kaotanud oma armsa pooliku töö. Võtab ette midaiganes. Kiire telefonikõne Tallinnas elavale tädile, kes jooksujalu suundub sadamasse, et ehk veel on enne laeva õhtust väljumist see valge kott võimalik kätte saada. Ennastohverdav tädi tormab laeva sellise kiirusega, et lausa imestab, et keegi talt piletitki ei küsi.

Infoneidiste abiga leitakse kott üles ja siis ... peatab laevast väljatormava tädi turvamees: "Me ei lase teid enam maha, sest laev väljub kohe!" Õnnetu tädi ei suuda esiotsa kuidagi selgeks teha, et tema tahab ikka maha minna, sest tema ei tahagi kuhugi sõita (et kodus toit pliidi peal jne). No ja siis selgus, et tal pole piletitki Lõpuks õnnestus tal siiski enne väljumist koju saada ja ma sain oma vesti kätte.

Seisev vest

Mis te arvate, mida tegi isetegija vestiga? Pani selle valge koti kappi ja hakkas hoopis muid vaheletrügivaid asju tegema.

Jälle Victoria

...kuni oli vaja Rootsi minna. No see vest vääris ju heegeldamist Victorial. Kotis jälle valge kott lõngadega. Ja kujutage ette, isetegija krabab juba sadamahoones lõngad välja . Metsik ja pentsik üllatus, heegelnõel on koju jäänud. Hull, kes veab ühepäevasele reisile kaasa kotitäie lõngakerasid ja jätab maha heegelnõela, helistab ruttu Tallinnas elavale tädile: "Ole hea, jookse poodi ja too mulle nr 2,5 heegelnõel terminali. Siis kui viimased lahkuvad armastajad sadamahoones hüvastijätumusisid teevad, tormab kohale tädi heegelnõelaga ja isetegija saab laevas jätakata Victoria heegeldamist.

Rootsi on kaugel

Jaapan on kaugel, Rootsi on kaugemal veel... Vest seisab, sest pole Rootsi asja. Imelik oleks ka paljalt vesti pärast kruiisi osta. Lõpuks ilma igasuguste viperusteta lõpetatakse see Saaremaa praamis. No ikka maa peal tuli kah veidi heegeldada. Valmiskootud servad, mis pidid heegeldust raamima hakkama, said külge õmmeldud ja ära harutatud, sest mis sellest täissaledast kehast ikka raamida. Raamideta tundus parem...

Selline oli pikaleveninud lugu Victoria nimelisest vestist. Siinkohal pikk kummardus Tallinnas elavale tädile.
Ma usun, et ma hakkan seda vesti kandma.

15.01.11

Jõulumehe kotisisu vol 4...

Ilmsesti mõni juba mõtleb, et tööpingil pole muud targemat teha kui iga jumala päev siia mingeid postitusi riputada. Tegelikult oleks jah miskit targemat vaja ka teha. Aga kui sul on nina umbes ja selline mittemidagiütlev 37,2 palavik ja sa oled enda peale vihane, sest ei saa teha seda, mida sa peaksid ja ei viitsi teha seda, mida sa võiksid, siis võib ju ometigi lohutuseks teha seda, mida sa tahaksid? Ühesõnaga käsitööd.

Veel on siia paigutamata üks jõulumehe kotti läinud udusall. Lõng oli pehme ja angoorasegune ning tekitas minus tõelist imestust. Kas teie olete näinud lõnga, millel on pesemise temperatuuriks märgitud 10 kraadi! Ma saan aru, et salli omanik peab hakkama seda pulgakesega kausis ringi ajama, kes see ikka kättpidi 10-kraadises vees tahab solberdada. Küll on hea, et ma lumivalget lõnga ei ostnud.


14.01.11

Uue aasta esimene töö ehk võimlemine fotoaparaadiga


Vahel on selline tunne, et on olemas kaks erinevat elu - üks on käsitööelu ja teine see päriselu. Ja need kaks käivad kuidagi omavahel suhtes ning trügivad aegajalt üksteist asendama. Enamasti on ise käsitöö tegemine minu jaoks selline magus nauding, tihtigi on aega selleks võetud millegi muu arvelt, ise teades, et miski justkui olulisem (kas ka päriselt?) ootab tegemist. Aga vahel võib ka nii olla, et just käsitöö on see, mis aitab kõige muuga toime tulla, tugev olla ja hakkama saada.

Uue aasta esimestel päevadel said valmis minu Muhu kapetad, aga pildistamiseks läks alles nüüd. Üksinda on üsna keeruline sokke jalas pildistada. Kui lihtsalt perspektiivis klõpsida, siis juhtub see, et need minu niisamagi jämedad jalad paistavad sellises laiusmõõdus, et meheleminek 19. sajandil oleks kohe kindlustatud. Et aga kuidagi tänapäeva inimese silmis kah kobedam välja näha, viisin läbi väikese võimlemisprotseduuri fotoaparaadiga.

Kooliajal mul see turiseis eriti hästi välja ei tulnud, aga nüüd sain suurte akrobaatiliste pingutustega sokid siiski üsna normaalselt pildile. Kekaõpsid oleks võinud ju juba kooliajal öelda, et neid harjutusi läheb hiljem sokkide pildistamiseks vaja, ikka räägiti ilusast rühist ja mingitest vaagnalihastest... Ma saan aru, et võiksin teile mitmeks minutiks põhjustada naljatuju, kui keegi oleks minu pildistusharjutuse sooritust kõrvalt pildistanud Õnneks või kahjuks seda ei juhtunud.



Iltajumppa algajale pildistajale:
1. Sulgseis, fotoaparaat paremas käes. Lõdvestu.
2. Vali soorituseks sobiva värvitooniga sein.
3. Lasku istesse (näoga seina poole), tuharad võimalikult seina lähedal.
4. Vii jalad kerge viibutusega seinale. Pingutades kõhu, selja ja tuharalihaseid tõsta tuharad maast.
5. Jälgi, et keha asend oleks kaunis.
6. Vii käed koos fotoaparaadiga ettesirutatult üles.
7. Suuna objektiiv 90 kraadise nurga all jalgadele.
8. Hoia asendit kindlalt. Soorita kaader ilma käsi ja jalgu väristamata.
9. Korda harjutust seni, kuni kaadrisse jäävad sokid.
10. Lähteasend. lõdvestus.

13.01.11

Head uut käsitööaastat!

See on minu natukese hilinenud uusaastasoov kõigile armsatele Isetegijatele.



Toogu see aasta teile tervist ja õnne, häid ideid ja nobedaid näppe!
Pean tunnistama, et ei suutnud oma vardaid kaugemal hoida Norra kunstnike Arne ja Carlose jõulukuulidest.
Ja kui Susa näitas tervet hulka Kihnu kuulereid ja Nipi suurt ilusat korvitäit, siis minul on ainult üks muhuroosa Muhu kuulike. Ilusa kiperoosa lõnga sain jõuluks ühelt kenalt noorelt sõbralt.

Panen siia Teile kingituseks ka mustri,
mille tegin Muhu sukakirja põhjal, sukad kujus 20. sajandi algul Mõisaküla Kaldamäe Mare.

09.01.11

Jõulumehe kotisisu vol 3 ehk Mary Poppinsi kotid

Aeg-ajalt tabab mind vajadus mingi suurema käekoti või väiksema reisikoti järele. Kohvriga on kaugele küll tore reisida, aga näiteks Saaremaa praamis tunnen ma ennast sellega kut Soome turist. Ühesõnaga, ma vajasin kotti, millega end lennutada päevaks-paariks pealinna, lastelaste juurde või Saaremaale. Et mahuks parasjagu nodi, hambahari ja mõni poolik kudumistöö. No umbes selline soov oli ilmselt ka Mary Poppinsil.



Tema kotid ja kogu ta olemine on ikka väga ihaldusväärne.
Aga enne kui näitan oma kotti, panen siia ka pildi sarnasest ja väiksmast, mis jõuluvana kotti läks.


Lilleriba sellel kotil on detail ühest villasest vestist, mis tundus väga inspireeriv.

Tahtsin oma kotti ikka pildistada musta mantli ja vihmavarjuga ja natuke oleks isegi lennata taht proovida. Aga polnud parasjagu lähedal ühtegi vallatut inimest, kes säärast aktsiooni oleks tahtnud läbi viia. Nii ongi kott lihtsalt lumes.

No kujutlege, et Mary just lendas siit üle ja kukutas koti alla.
Koti riie on käsitsi kootud, aga mitte minu poolt. See on villane leidkangas (kuduja on oletatavalt keegi Soome proua). Seespool on üks kiht vakstukangast ja roosiline vooder. Ja tikandi ma tegin seekord käsitsi. Motiivid on ispireeritud ikka Muhust - Juliania Keinasti 20. saj alguse tekkidelt ja 19. saj lõpul Võlla küla Ennu talus tehtud tekilt.
Koti lõiked tegin ise. Katsetasin igasugu pikkusi ja laiusi kõigepealt paberist. Väga võimalik, et teen veelgi mõne sellise paunakese.


08.01.11

Jõulumehe kotisisu vol 2

Kõigepealt väike ülevaade meie üsna kummalisest jõuluõhtust. Üldjoontes on ju jõulud ikka hirmus armas püha. Jõulumees tuli ilusa saaniga ja kenade hobustega (pikk kummardus neile kenadele inimestele, kes meie linnas sellise kauni asja korraldanud on), väiksed lapsed lugesid kenasti luuletust ja suured lasid laulu... ja me neljane mees sai tunda tõelist uhkust selle üle, mis imeline oskus on sõnu kokku veerida, sest jõulumees andis just talle edasi ülesande kõikidele kinke jagada ja nimesid lugeda.
Aga selles õhtus oli ka selliseid asju, mida me küll ei osanud ette näha. Lühidalt öeldes istusime me kõik kenasti kaetud laua taga, aga süüa polnud midagi... Sest elekter läks ära kell kolm päeval ja tuli tagasi alles siis, kui kell juba vähemalt 10 oli. Vahepealsed vilgutused tekitasid sportlikke pakkumisi, et mitmeks minutiks nüüd seda kogu maa elektrifitseerimist jätkub. Kella kaheksa ajal andsime alla ja viisime prae teise linnaotsa tuttavate juurde ahju. Sellist jõulu ma küll ei mäleta. Küünlatuli oli muidugi ilus ja seekord isegi kempsus. Nii et meie jõuluõhtu tore söögikomme kukkus seekord üsna kummaliselt välja. Meil on juba mitu aastat selline tradistsioon, et võtame advendiajal loosi, kes millise roa teeb. ja siis on see söögitegemine ja söömine eriti põnev.

Aga nüüd veel mõned asjad, mille jõulumehele kotti poetasin.
Tahtsin kinkida ühe ilusa öösärgi, aga selle ostmise mõtte heitsin kohe kõrvale. Ma ei tea, kas olete minuga nõus, aga minu meelest pole poodides üldse ilusaid öösärke, millega oleks võimalik MAGADA. No ilusaid on küll, need juuspeenikeste trippidega kleidikesed näiteks, aga need on minu arust rohkem selliseks õhtuseks esinemiskostüümiks, sest esiteks on need tavaliselt padusünteetilised ja teiseks keerduvad need magades kuhugi selja alla nii, et sama teeks välja kui magada üldse ilma särgita. No ja teine sortiment on siis igasugu passedega kurguni kinni nööbitud sellised korralikud vanatädi öösärgid või siis suured lotakad T-särgid, mis ei tee kah just kedagi eriti kaunimaks. Üritasin siis ise õmmelda paar noorematele naistele kohast magamiseks mõeldud öösärki.

jõulukingilugu jätkub...

07.01.11

Päkapikuaeg


Otsustasin, et sel aastal on jõulukinkide tegemiseks 2 varianti - kas teen ise või tellin internetist. Uskumatu küll, aga sain valmis peaaegu et kõik asjad, mida plaanisin ise teha. Aga üks internetist tellitud kingitus pole veel ka praegu kohal. Nii et alati ei pruugi see tore ostuviis kah jõulude puhul toimida.

Meie pere kõige nooremale lapsele kudusin beebilaama lõngast karupüksid, aga need unustasin ma pildistamata. Kuulu järele pidid need võlupüksid olema, sest nii kui need udupüksid väikemehele jalga panna, siis pidavat ta kohe hoobilt magama jääma. 

Kuna mänguasjade poes olen ma üsna võhik, siis said kõik lapsed seekord mänguriideid. Kõigepealt üks väike politseivorm, millega võib teid muretult "rajalt maha võtta"



Ja nüüd juba kolmesele tirtsule printsessiks moondumise kleit, mis käib eest lukuga kinni, et saaks ikka ise igal vajalikul hetkel selga panna , kui tekib tahtmine natukene haldjas või printsess olla.


jõulukingiülevaade jätkub...