27.11.17

Pühapäevaõmblus nr 48 – jälle:)

Jälle pruun, jälle triibuline, jälle seelik...
Saatjaks ikka mummuline lemmikkampsun (Gudrun Sjöden) ja kass Kurr, kes polnud nõus, et seelikut võiks üldse ilma temata pildistada.


Kui muidu ma siin viimasel ajal kurdan, et kuidas sa õmbled, kui pühapäev juhtub olema tööpäev hoopis teises linnas, siis nüüd juhtus see, et tänu sellele just pühapäeval õmmeldud saigi. Nimelt saatsin oma overloki hooldusremonti ja juba jõudsin mõelda, et kuidas nüüd siis õmmelda, aga pühapäevane õmblustund Viljandis võimaldas teha seelikule isegi äärestusõmblused :).

Õhtul voodrinarmenduse peatasin küll siksakiga, väga võõras variant tundus:). Elagu kogu maailma overlokõmblusmasinad!

See lilleline tükike seal on toreduse pärast ja varjab ühtlasi täiesti sobimatus kohas olevat värvlikanga jätkukohta. Seelik on ju ikkagi jääkidest ja ilus must viskoosvooder ka jääkidest.

Hommikupoole tegin mõned kandinäidised...


Kuidas küll järgmisel pühapäeval õmmelda, ei tea??? Laupäeval töötan Vormsil ja pühapäeval Tallinnas, õhtul teater. Mida saaks õmmelda rongis? Teatris oleks vist veel keerulisem. Pakkuge ideid...

21.11.17

Pühapäevaõmblus nr 47 – kaks kotakat kleiti

Ma tean juba täpselt, mis on minu järgmise aasta uusaastalubadus – ma luban, et ma ei luba enam mitte kellelegi mitte midagi :). Ei mingeid koolitunde, ega koolitusi, mingeid raamatulubadusi, veelvähem pühapäevaõmblusi. Vaat siis alles elu algab...
Mis põhjustab siin selliseid depressiivseid avaldusi. Eks ikka see, et lubaduste täitmise ajad kuidagi kattuvad. Et kui oled lubanud pühapäeval õmmelda, aga samal ajal on Mardilaat ja kolmel pühapäeval järjest kaugõppe tudengid. Nüüd kohe mõtlesin, et huvitav, mis näoga oleks tunniplaanitegija, kui ütleksin, et pühapäeval ma ei saa tunde teha, sest siis ma pean näiteks miskise käterätipalistuse tegema :D.

No ja nii juhtubki, et lubad pühapäeval, aga postitad teisipäeval. Ma praegu loodan, et ükski minu tudeng seda siin ei loe. Sest tähtajad on ju pühad, seltsimehed...
Tegelikult ma õmblesin need kaks kleiti siiski enne teisipäeva, ühe pühapäeva hommikul ja teise veelgi varem. Kui mu isa elaks, ütleks ta nende kohta – igavesed kotakad. No üks mitte liiga ümber ja peaaegu maani pink basic ongi üks kotakas. Aga väga mugav.

Ilusad kirjud kangad on Dresowkast, ikka Poola. Ma isegi ei tea veel, kes saab nende omaik olema.
Ühel suur tuubkaelus ja teisel teiseringi pluusikesest topeltkaelus.


13.11.17

Pühapäevaõmblus nr 46 – teismelistele

Vaatamata hilinenud postitusele on see siiski pühapäevane õmblustöö, no natukene ka laupäevaõhtune ja pisut isegi esmaspäeva hommikune, sest pühapäev juhtus olema üks täiesti teises linnas tööpäev.
Kui sul on juhuslikult lisaks mudilastele ka üks teismeline ja teine paeaegu teismeline lapselaps, siis ei ole mõtet õmmelda sini-roosasid puhve ja satse. On hea, kui vanaema kangakapis leidub mõni pealuu ja igatsorti musta kangast:). Valgemustalilleline on muidugi sobilik värvimiskangas juhtumiks, kui kandja peaks siiski tahtma mõned lilled punaseks või kollaseks värvida... Selle tarvis tellisin ühest Poola kangapoest isegi kangakriidid.

Lukuga dressikas on küll absoluutselt jääkidest ja näeb seetõttu välja ehk isegi justkui kööbakas. Aga ehk ikka selga sobib.
Lillelise dress-tuunika lõige Ottobre 2017, dressipluusi lõige ise tehtud.



Nädalavahetus möödus ka teisipidi teismeliste lainel. Ehk siis õmblesin mõned hästi lihtsad asjad, mida ka teismelised teha võiksid. Üks natuke tikitud-maalitud värviline padi, kahekordne puuvillane mütsike ja batistijääkidest torusall. Sellised lihtsad ja lühikesed tööd.




 Ja pühapäeva hommikul, kui kõik issid alles magasid, õmblesime mudilastega mõmmidele pükse. Ja kui mudilane tahab ise püksilõiget teha, siis ta peab seda saama:). Ja nagu te näete, siis püksimõõdud on igati hästi võetud!


06.11.17

Pühapäevaõmblus nr 45 – lapitekkija 11 tööfaasi

Peaaegu pidin oma lubadust murdma. Ei, ma ei mõelnud, et ma üldse ei õmble sel pühapäeval. Aga ma tegin jälle ühe pink basicu – seekord pika. Aga kuna ma lubasin siia neid mitte enam panna, siis on sellepühapäevane õmblustöö ilma visiitpiltideta, sest niiii ruttu läheb pimedaks. Ja õigupoolest mõned tepinguõmnblused lisanudvad ka enne neid pidulikke visiitpilte...

Ärge nüüd lootkegi, et ma ütlen, et kõik see 2.20 x1.60 tekk just pühepäeval valmis. Aga jah, hommikul olid ainult lapikesed. Ja ma pean tõesti ütlema, et pühapäevane õmbluslubadus tõukas seda tööd mõnevõrra kiirendama.



Keskmise lapitekkija 11 tööfaasi:

1. Otsustusfaas
Mille käigus tekib vastupandamatu vajadus teha lapitekk. See etapp kestab lühikest aega. Juba 7 aastat tagasi tuli äkkmõte, et järgmine elutoa diivanil olev lapitekk saab olema pruun-roosa-kuldne. Jah, see oli see aeg, kui moes oli koos kaasaegse mööbliga pakkuda edevaid barokk-kangaid.

2. Kogumisfaas
Mille käigus pannakse kõigi õmblustööde jooksul kõrvale sobivaid riidejääke ja kantud rõivaid. Minul on selleks korjekohaks üks Hiina päritolu puidust juurviljaämber. Faas kestab paarist nädalast kuni viie aastani.

3. Lõikamifaas
Kogutud riidekaltsud ei taha enam oma hoiupaika ära mahtuda, lihtsam on need triikida ja juba lappideks lõigata. Võib kesta kaua.

4. Hoovõtufaas
Igal pühapäeval tundub, et SELLE töö jaoks pole piisavalt aega.
Võib kesta kaua.

5. Laotusfaas
Mille käigus olemasolevad tükid mosaiigina põrandale laotatakse. Vähemalt pooled jäävad üle. Iseenesest peaks see töö minema kiiresti, aga mõnikord jäävad need siiski ööseks põrandale, mistõttu hommikul võib töö otsast alata, sest pimedas on nendest ühe korra mees üle kõndinud või siis kass 10 korda.

6. Pakkimisfaas
Lapid laotakse ridadena kokku ja tähistatakse read numbritega. Kestab vähe aega, umbes pool tundi.

7. Õmblemisfaas
Lapikesed õmmeldakse ribadeks ja ribad tekiks.
Võib kesta viiest tunnist kuni viie aastani.

8. Servade vormistamise faas
Tavaliselt selgub, et kangas, mis oli planeeritud servadeks, on kas kadunud või millekski muuks ära tarvitatud. Võib vajada kangaostu.

9. Vatiini lisamise faas
Võib selguda, et vatiini on umbes 3 cm vähem kui vaja, või puudub voodrikangas. Võib esineda edasilükkamisi.

10. Teppimisfaas
Pärast äsjast imestust, kui kiiresti läks teki kokkuõmblemine, tundub see kestvat terve igaviku. Seda igavikulisust jääb meenutama traageldamisest torgitud sõrmeots ja igivana tõde, et see lapitekk on hirmus suur, et mahtuda õmblusmasina vahele.

11. Imetlusfaas
Imetluse ja rahulolu käigus tekib mõningaseks ajaks tõdemus, et rohkem neid lapitekke küll teha ei viitsi. See siiski ununeb...